Kunstiharidus – Haarates paindliku kunstihariduse järele

ANNELI PORRI

Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna ülikool alustasid sel sügisel neljandat aastat kunstiõpetajate magistriõpet kahe kooli ühise õppekava järgi. Sisseastujate suur hulk ja väga tugev tase sunnivad sõnastama paari üldist suundumust. Kunstiõpetaja eriala on üldhariduses pisut vastuolulise kuvandiga. Illustreerin seda kahe dokumendi näitega. Euroopa Liidu kultuuri- ja hariduskomisjoni 2009. aasta aruandes rõhutatakse kunstiõppe vajalikkust ja esmatähtsust, sest kunstiõpe toetab kultuurilist mitmekesisust, elukestvat õpet, kohanemist elumuutustega jne. Ent Eestis vähendati 2011. aasta õppekavamuudatusega gümnaasiumis kunstiainet ühe kursuse võrra, mis tähendab, et õpetajatel jäi 35 tundi andmata. Vähendatud tundide arv tingis omakorda selle, et paljudes koolides vähenes veelgi kunstiõpetaja täiskoormusega töötamise võimalus.

Mis paneb otsima tööd, mis on alust rajav, aga ka kõige esimene, kust kokku hoidma hakatakse? Tudengite motivatsiooni võib jagada kaheks: saadagi üldhariduskooli kunstiõpetajaks või töötada huvikoolis, muuseumis, stuudioõpetajana või ka oma kunstipraktikakursuse juhendajana. Tudengi­kandidaadid teadvustavad, et enam ei ole kunstiõpetus mitte „kunsti õpetamine“, vaid loomingulise tegevuse käigus üldoskuste toetamine, sealhulgas koostöö, ettevõtlikkuse, kodaniku- ja enesemääratlusoskuse arendamine. Väga tugev on ka kunstiga tegelemise kui teraapilisena mõjuva tegevuse rõhutamine ja soov seda juhtida ja juhendada.

Arvan, et kunstihariduse populaarsuse taustaks on hariduslik pööre, mis eelkõige sai alguse vabaharidusest ja on jõudnud ringiga tagasi kõrgharidusse. Haridusliku pöörde lipukirja järgi on haridus eelkõige kriitiline, humanistliku isiksuse arengule ja vabadusele suunatud demokraatlik protsess. Kunsti­maailm pakkus uuele hariduskäsitusele sobivat pesa: näitus oli võimalus arutleda koos publikuga, kunstnikuvestlused, esitlused, suve- ja õhtukoolid andsid võimaluse siseneda teistmoodi maailma, astuda välja piiravast, etteantud vormi suruvast haridusest. Seostada sai seni mitteõppimisega seotud tegevust just nimelt isiksuse kasvu ja võrdsusega.

Üle poole tudengitest on valinud lisaks kunstniku-, disaineri- või arhitektikutsele kunstiõpetaja eriala oma teiseks või lausa kolmandaks karjääri­võimaluseks pärast tööd meedias, kergetööstuses või kohalikus omavalitsuses. Paljudel on mingisugune õpetamiskogemus ja nad on tajunud vajadust edasi areneda. Omaalgatuslikud hariduspraktikad ja kunst-kui-haridus-praktikud jõuavad nii tagasi kooli kunstihariduse tudengite näol, et ühendada aktivism olemasolevate institutsionaalsete hariduslike teadmistega, sest ka formaalharidus liigub sotsiaalsuse, loovuse ja üldoskuste poole. Seega on kaht eri teed pidi jõutud samasse jaama, kus tegutsemine ja mõtlemine kunstnikuna ei välista toimimist õpetava inimesena.

Tegelikult alles nüüd läheb huvitavaks – nii kunst kui ka haridus on muutunud hübriidseks ja sulatavad endasse teisi valdkondi. Põhimõtteliselt on see revolutsiooniline olukord. Probleemõpe, STEAM ehk loodus- ja täppisteaduste ühendus kunstidega, elulähedane õpe (GTL), õppimine kunstide abil (aestethic learning) jne lasevad siduda loomuliku õppimise ja tegutsemise loomingulise ja kunstilise väljundiga. EKA endine kunstihariduse professor Jan van Boeckel on rõhutanud kunstil põhinevat õpet kui võimalust harjuda kliimakriisi ajastul toimima tundmatutes, ettearvamatutes ja ebastabiilsetes olukordades. Ühtlasi on see kunstiõpetaja tasemekoolituse korralik proovilepanek. Usun, et kunstihariduse tudengid on ka siin valmis kaasa mõtlema, võtma osa loovast õppimisest ja selle haridusrevolutsiooni ka ellu viima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht