Kunstibiennaal Helsingi uue merendusstrateegia teenistuses

Helsingi kunstibiennaali kuraator Pirkko Siitari: „70% biennaalil eksponeeritud töödest olid tellimustööd. Kõik biennaali teosed arvestasid Vallisaari keskkonna ja loodushoiu põhimõtetega.“

ANDRA ORN

Esimene Helsingi biennaal (12. VI – 26. IX) tõi Vallisaarile 145 000 külastajat. Biennaali seitsme miljoni euro suurune eelarve kattis kolme aasta töö ja korraldamise kulud. Algatus tuli Helsingi linnalt ja Helsingi kunstimuuseumilt (HAM). Helsingi kunstimuuseum ei tegutse ainult Tennispalatsis, vaid on osaline ka avaliku ruumi kunstiprojektides ja vastutab linnaruumi kunsti säilimise eest. Biennaal on osa Helsingi merendusstrateegiast, mille eesmärk on rannajoone avamine. Helsingi biennaali kuraatorid olid HAMi avaliku kunsti osakonna juhataja Taru Tappola ja näituste osakonna juhataja Pirkko Siitari.

Miks on Helsingil vaja oma biennaali?

Siinsed kunstnikud vajavad rahvusvahelist platvormi: see annab võimaluse luua tellimustööna uut kunsti ja seda ka eksponeerida. Samuti saab biennaaliga äratada publiku huvi, tuua ta kunsti juurde. Just seda me Vallisaaril nägimegi: saarele tuli mitmesugust rahvast, ka neid, kes tavaliselt nüüdiskunsti näitustel ei käi.

Kas biennaalil on teistmoodi sümboolne tähendus kui suurel rahvusvahelisel näitusel?

Biennaali korraldatakse iga kahe aasta tagant, aga muus osas võib see olla ükskõik milline väljapanek, piiranguid ei ole. Biennaal eristub teistest HAMi algatatud projektidest laia haarde poolest: osa võttis 41 kunstnikku ja kunstirühmitust. Eriomane on ka see, et biennaal toimus Vallisaaril, mis on kunsti esitlemiseks väga spetsiifiline koht. Kuigi biennaal on HAMile uus ja varasematest erinev ettevõtmine, oli suurnäituse korraldamisel suur abi muuseumi kogemusest avaliku ruumi kunsti ning suurte rahvusvaheliste kunstinäituste kureerimisel ja eksponeerimisel.

Kuidas tekkis mõte korraldada Helsingi biennaal? Kes olid selle mõtte algatajad?

Juba aastaid oli kõne all, miks Helsingis ei ole ühtegi suuremat rahvusvahelist kunstisündmust. Biennaali mõte hakkas hargnema sellest, et linnavalitsus oli huvitatud sellise ürituse korraldamisest koos HAMiga. Biennaali hakkasime täpsemalt kavandama 2018. aastal. Sellest sai Helsingi linna tegevuskava osa: sinna kuulub uus merendusstrateegia, mille üks eesmärk on avalikkusele avada lähedal asuvad saared.

Mida uut on biennaalil meie piirkonnale anda?

Olen kindel, et biennaal annab palju nii Soomele kui ka selle lähiümbrusele. Nii suure mastaabiga kunstisündmuselt, nagu on biennaal, saab alati kunstielamusi ja osalevad kunstnikud pälvivad seal tähelepanu. Lisaks pakuti seal publikule täiesti teistmoodi kohtumisvõimalust kunsti, aga ka loodusega. Eks iga uus algatus pakub midagi teistsugust ja täiendab Helsingi praegust ärksat kunsti­elu.

Kui vaadata teisi maailmas korraldatavaid biennaale, siis millistega end võrdleksite või millist peate endale eeskujuks?

Uurisime palju teiste biennaalide kohta, mõnda neist ka külastasime ise. Lisaks küsitlesime paljusid, kes on selle formaadiga töötanud. Näiteks käisime Liverpooli biennaalil, mis on Helsingi omaga võrreldav, sest ka sealsed korraldajad kasutavad avalikku ruumi kunsti eksponeerimise võimalusena.

Kuidas plaanite teistest biennaalidest eristuda?

Mis puutub asukohta, siis pakub Vallisaari hoopis teistsugust külastuskogemust, asukoht inspireeris ka kunstnikke. Samuti on siinsete kunstnike suur osakaal midagi sellist, mida teistel maailma biennaalidel ei näe. Otsustasime kohe alguses, et kunstnikest pool on siinne ning ülejäänud kutsume üle maailma. Valiku juures me aga ei pidanud silmas, et biennaalil oleks esinduslik riikide valik. Pöörasime tähelepanu kunstnike senisele tööle, tahtsime olla kindlad, et nad sobituvad meie keskkonnaga. Kutsutud kunstnikelt ootasime asukoha­põhiseid töid. Soovisime, et neil oleks juba varasematest projektidest sellelaadne kogemus või et oleksime nendega teiste projektide raames juba koostööd teinud.

Kuidas biennaali rahastati ja kui suur oli eelarve?

Pool biennaali eelarvest tuli erasihtasutustelt ja teine pool Helsingi linnalt. Kolme aasta eelarve oli kokku seitse miljonit eurot, kuid see sisaldas ka biennaali asutamiskulusid, tänu millele saab biennaal jätkuda.

Mitu uut kunstiteost te tellisite?

70% töödest olid uued tellimustööd. Olemasolevaid kunstiteoseid valides mõtlesime keskkonna peale. Eesmärk oli, et need peaksid olema saarega dialoogis või saama asukohas uusi tähendusvarjundeid.

Helsingi biennaal pidi toimuma 2020. aastal, kuid lükkasite selle aasta jagu edasi. Kuidas muutunud olukord biennaali mõjutas?

Koroona tõttu lõime biennaalile rohkem digitaalset sisu. Paljud asjad, mis pidid algul olema loodud füüsilisel kujul, kolisid veebi. Teisest küljest saime nii meie kui ka kunstnikud rohkem aega, et teos lõpetada ja ideedesse süveneda. Nii et kokku võttes ma ei ütleks, et see oli katastroof.

Kas teil kordagi ei tulnud mõtet, et biennaal hoopis ära jätta?

Ei, mitte kordagi, olime kindlad, et see toimub.

Kas oli raske tähtaegu muuta?

Muidugi, lepinguid uuendada ja ettevalmistustöid muuta oli keeruline. Meie meeskond nägi selle nimel kõvasti vaeva.

Kas olite kindlalt otsustanud korraldada biennaal oma meeskonnaga, mitte kutsuda külaliskuraatorit, nagu tehakse paljudel biennaalidel? Miks nii?

Kohe alguses oli selge, et esimene biennaal tuleb meil ise korraldada. Toimumispaik oli ökoloogilisest seisukohast väga nõudlik ja tahtsime kontrollida kogu protsessi. Arvan, et see oli väga hea otsus: meil oli kõigepealt vaja paika panna, kuidas kõik toimima hakkab, nii organisatsioon kui ka protsessid. Nüüd oleme palju targemad.

Kas on võimalik, et edaspidi kaasate ka väliskuraatoreid?

Kindlasti. Arvan, et on vaja mitmesuguse lähenemisega kuraatoreid, et neil oleksid oma tõlgendusviisid, ideed ja töömeetodid. Tuleb olla avatud.

Keskkond on näituste peateema kõikjal maailmas, kuid ka kritiseeritakse, et biennaalidest jääb suur ökoloogiline jalajälg – tellitakse uusi kunstiteoseid, lennatakse kohale üle kogu maailma jne. Mis te sellest arvate?

Kunstnikud on aastakümneid keskkonna­teemadel sõna võtnud ja biennaali üks teemasid ongi meie keerukas suhe loodusega. Kui meid biennaali korraldama kutsuti, palusime sõltumatul uurimisinstituudil BIOS* hinnata, milline on biennaali sotsiaal-majanduslik mõju. Lasime neil seada saarele üles uurimisjaama, tutvustasime nende tööd ning korraldasime vestlusringe ja loenguid. Helsingi biennaal vastab ka keskkonnajuhtimissüsteemi EcoCompass nõudmistele. Juhindusime sellest kavandamisest teostuseni ja kindlustasime, et kõik oleks võimalikult keskkonnasäästlik. EcoCompass on Soome loodushoiuühingu välja töötatud süsteem, mis põhineb keskkonnahoiu rahvusvahelistel standarditel. Suvel pälvisime EcoCompassi sertifikaadi. See väljastatakse kolmeks aastaks ja audiitor kontrollib eesmärkide täitmist.

Ökoloogia küsimus kerkib esile igasugustel üritustel. Nii peame ka kunstiüritusi korraldades õppima uut ja lahti laskma vanast. See puudutab ka kuraatorit. Sellest vaatenurgast olid kõik tööd kavandatud Vallisaari keskkonda arvestades ning hinnatud loodushoiu ja looduse säilitamise vaatenurgast. Sealses keskkonnas oli see ülivajalik. Tellimustööd vähendavad transpordikulusid: need on palju väiksemad kui teistel sama hulga kunstnikega töötavatel biennaalidel. Otsustasime paigaldada kunsti­teosed olemasoleva tee äärde, seega ei pidanud külastajad astuma loodusesse rohkem kui hädavajalik.

Mis saab saarest?

Saar jääb selliseks, nagu see oli enne biennaali, kunstiteoseid sinna ei jäeta. Vallisaari on endine militaarsaar, 2016. aastani oli see üldsusele suletud. Edaspidi on saar avatud loodus- ja ajaloo­huvilistele.

Kas te mõtlesite, mis saab taiestest pärast biennaali?

Algusest peale tuleb mõelda, milliseid materjale kasutada, kust neid leida, kui palju maksavad ja mida nendega pärast peale hakata. Me ei jäta saarele midagi, sest meie eesmärk ei olnud rajada sinna skulptuuripark. Kõik taiesed viiakse ära ja osa materjale saab ka taaskasutada.

Kas teil on kavas eksponeerida mõnd kunstiteost ka mujal Helsingis?

Kolm tööd – kaks Alicja Kwadelt ja üks Laura Könönenilt – jäävad meie kollektsiooni ning me eksponeerime neid kusagil linnaruumis. Need on loodud juba algselt eesmärgiga jääda avaliku ruumi kunstiobjektideks. See oli võimalik, sest Helsingi järgib nn ühe protsendi kunsti põhimõtet ja HAM kureerib avaliku ruumi kunstiobjekte.

Kui palju oli biennaalil külastajaid?

Vallisaarit külastas 145 000 inimest, aga osa töid olid eksponeeritud HAMis ja kesklinnas, nende külastatavust me ei ole kokku lugenud. Palju huvitavat materjali oli ja on meie veebisaidil, mida on samuti palju kordi külastatud. Lõplikku arvu on raske hinnata. Ürituste sari „Helsingi biennaalist inspireeritud“ („Helsinki Biennial Inspired“) hõlmas biennaalist inspireeritud kunsti- ja kultuuriüritusi, mida organiseerisid Helsingi kultuuri-, noorte- ja eakate keskused, samuti mitmesugused kultuuriasutused. Kokku külastas Helsingi biennaalist inspireeritud üritusi, näitusi ja töötube 90 000 inimest.

Saar saab vastu võtta kuni 300 000 külastajat. Kas see oli ka biennaali külastajate loodetud hulk?

Pärast pandeemia tulekut muutus paljugi ja ka ootused on nüüd teistsugused. Soomes ei käi enam nii palju väliskülalisi, nii et see mõjutas olukorda. Aga me oleme külastajate arvuga väga rahul.

Kes olid põhilised külastajad?

Me ei ole seda uurinud, kuid arvan, et biennaal läks korda neile, kes tavaliselt muuseumides ei käi. Koostame praegu laiaulatuslikku mõjuhinnangut, mis avaldatakse detsembris. See sisaldab ka kliendiuuringut. Koroona tõttu oli rõhk kohalikel külastajatel, kuid vanuseline jaotus oli palju laiem kui tavaliselt muuseumikülastajate hulgas.

Kuidas te sellise publikuni jõudsite?

Ikka looduse ja kunsti põneva kombinatsiooni tõttu. Pandeemia ajal tunti puudust kunstielamustest ja otsiti võimalust looduses olla.

Millist tagasisidet olete saanud?

Meedia on andnud väga tunnustavat tagasisidet ja ka külastajad on olnud väga hästi meelestatud. Kolme tööd kiideti eriti. Need olid Tuomas A. Laitineni (Soome) installatsioon, Paweł Althameri (Poola) virtuaalreaalne film ning Janet Cardiffi ja George Bures Milleri (Kanada) heliinstallatsioon. Meil on väga hea meel külastajate rohkuse üle, kes andsid meile tagasisidet biennaali ajal või on teinud seda ka hiljem kliendiküsitluse kaudu. Küsitlus lõppes 29. oktoobril.

Millised on need kunstiteoste põhielemendid, mis publikut eriliselt köitsid?

Ma arvan, et Pawełi virtuaalreaalne film köitis paljusid, sest see on ühtaegu tõsine ja naljakas ning käsitleb vabaduse eri tahke. Film võimaldab vaatajal kõigest juhtuvast osa saada. Film valmis koostöös naabersaare avavangla elanikega. Pawełi looming põhinebki tavaliselt koostööprojektidel, nii et kui me ta kutsusime, leidis ta saarelt hooldustöid tegeva avavangla kinnipeetavate seltskonna. Ta kutsus neid filmis kaasa lööma. Tema lugu räägib vabadusest, selle aspektidest, kuid mitte otseses mõttes, vaid rahu leidmisest iseendas ja looduses.

Millised olid teie eesmärgid, kui alustasite biennaali ettevalmistamisega?

Luua poodium sisukale kunstile, mis köidaks uut publikut nii Soomest kui ka välismaalt. Anda kunstnikele võimalus luua midagi uut ja tutvustada ka nende varasemaid töid. Tõsta esile, et kõik on omavahel seotud ja vastastikku sõltuvuses. See on osa biennaali põhilisest ülesehitusest ja sõnumist, hõlmates keskkonnakriise, toimumispaika ja merd ning tuletades meile meelde, et kõik on seotud. Me sõltume loodusest, selle väiksematest osadest ja teistest inimestest. Tahtsime ka heita valgust Helsingile kui huvitavale linnale, ka kunstielamuste saamise mõttes.

Kas see kõik õnnestus?

Jah, usun küll. Me peame veel kõike hindama, kuid oleme pakkunud külastajatele tavatu kogemuse saarel.

Mida ootate tulevikult?

Loodan, et järgmisel korral toimub biennaal samal saarel, sest sinna on juba rajatud taristu, milleta oleks üritust keeruline organiseerida. Oleks suurepärane, kui biennaal oma juured sinna ajaks. Saar on kesklinnale väga lähedal, seal on tee, hooned, loodus ja ajalugu – suurepärane paik töötamiseks. Loodetavasti saab kunstiteoseid edaspidi rohkem näha ka mandril, sest see tagab biennaalile suurema juurdepääsu.

* BIOSi uurimisüksus loodi 2015. aastal ning seda rahastavad Kone fond ja Soome teaduste akadeemia strateegilise uurimise nõukogu.