Kuidas vähendada kunstivaldkonna ökoloogilist jalajälge?

Siim Preiman: „Ideaalis ja meie unistustes on Tallinna Kunstihoone väikese ökoloogilise jalajäljega näitusemaja, mis ei sõltu saastavast energiast.“

AIRI TRIISBERG

Tallinna Kunstihoone kuraator Siim Preiman tahtis teha 2019. aasta suvel näituse „Hea olemise kunst“ võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega. Ta kehtestas endale selle näituse korraldamisel kliimakriisist tingitult ka möödapääsmatu standardi.

Airi Triisberg: Minu arvates on sinu otsingud leidnud kunstivaldkonna institutsionaalsel väljal kahetsusväärselt vähe tähelepanu, ehkki paremad teadmised süsinikuneutraalse kureerimise kohta kuluksid ära kõikidele näituse­majadele. Milliseid põhimõtteid sa näituse „Hea olemise kunst“ tegemise käigus rakendasid?

Siim Preiman: Püüdsin vähendada tavapärast materjali- ja transpordikulu. Üks eesmärk oli hoiduda näituseprotsessi ajal ehituspoes käimisest. Näitusel ei olnud kunstlikku valgust, kleebiste asemel kasutasin trükikojast saadud ülejääke või maalisin tekstid seinale käsitsi ja vältisin võimalust mööda uute tööde tegemist. Piirdusin siinsete ja lähipiirkonna kunstnikega ning püüdsin vältida lennutransporti. Kutsusin kohale ainult need kunstnikud, kes olid seotud mõne tegevusega. Avamiseks kunstnikud lihtsalt nägu näitama, lilli vastu võtma ja toredas linnas kolleegidega aega veetma ei reisinud.

Mis puutub ehituspoe vältimist, siis seal tuleb eristada näituse korraldamist ja kunstniku stuudiot. Stuudiosse ma ei tikkunud, aga näitusesaalis oli küll hetki, kui lasime endale MacGyveri tunnusmeloodiat, sest näitusetehnikud seisid ümber installatsiooniplatsi, kratsisid pead ega teadnud, kuidas edasi minna. Tallinna Kunstihoones on küllalt mitmesuguseid riiuleid ja nurgataguseid, nii et iga teise näituse saaks poodi minemata kenasti tehtud.

Arvan, et näitus õnnestus, sest paljud vaatajad ei saanud aru, et midagi oli üldse ära jäetud. See oli ka minu ideaallootus, et näitus näeb lõppkokkuvõttes välja nagu näitus ikka. Püüan sama põhimõtet ka edaspidi näituste tegemisel kasutada. On olemas meetodinäitlejad (method acting), ma mõtlen endast vahel kui meetodikuraatorist. Kui mulle üks teema ette satub, siis püüan vähemalt näituse tegemise jooksul viia oma otsused selle teemaga kooskõlla, kehastada selle ideaale, avardada oma arusaamist. Ent näitusemaja kuraatorina tuleb teemasid üha peale ning kuidagi ei jõua olla korraga superfeminist ja super­kliimahoidja. „Hea olemise kunst“ oli nagu pinal, kuhu kogusin kõik võtted kokku, ehkki ma ei tunne ennast üldse spetsialistina. Mul on vahel isegi piinlik, et mu kõrvale ei ole tulnud neid, kes tegeleksid jätkusuutliku kureerimisega paremini ja põhjalikumalt. Minu meelest on see lihtsalt imelik.

Erandlik ökokuraator

Siim Preimani kuraatorituur näituse „Hea olemise kunst“ lõpetamisel.

Kaisa Maasik / Tallinna Kunstihoone

Triisberg: Mulle on sümpaatne, et su näituse temaatiline kese ei olnud keskkonnahoid. Tavaliselt mõeldakse ökoloogilise jalajälje peale alles siis, kui näituse sisuks on keskkond, ligipääsetavusele alles siis, kui näitus ise räägib puuetest jne. Meenub Tallinna Kunstihoone näitus „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“, mille tegemise käigus muutus kogu institutsioon mitme kraadi võrra ligipääsetavamaks. Viipekeelsed giidituurid käivad nüüd iga näitusega kaasas ja suurde saali saab lõpuks ometi liftiga. Liftilahendus on küll poolik, sest külastajad ei saa seda iseseisvalt kasutada, aga ikkagi parem kui ainult trepid. Kõiki „Sõna mõjutuse“ raames tehtud muudatusi ei ole siiski juurutatud, näiteks kirjeldustõlge on jäänud hoogtöö korras tehtud erandiks.

Arvan, et sinu näituse puhul on samuti võtmeküsimus, kas „Hea olemise kunst“ on mõjutanud pikas plaanis institutsiooni igapäevast toimimist. Mulle on jäänud mulje, et vastus on pigem ei. Tundub, et Tallinna Kunstihoone ega ka kunstivaldkond pole taibanud su töö vilju üles korjata. Sinu roll on olla erandlik ökokuraator. Sa mõjutad ehk natuke kolleege, kellega päevast päeva kõrvuti töötad ja mõtteid vahetad. Sinu kõrval töötab paar erandlikku kunstnikku, näiteks Kumus oli hiljuti nullkuluga tehtud Kadi Estlandi näitus, ent institutsionaalset praktikat ei ole su töö mõjutanud.

Preiman: Jah, Tallinna Kunstihoone ei ole praegu sõnastanud oma strateegias eesmärki saavutada süsinikuneutraalsus. Meil maalitakse natuke rohkem seinale ja tehakse kartongist etikette, sest kui üks kuraator nii teeb, siis saab see harjumuspäraseks.

Mõned küsimused on väga argised. Tegin enne „Hea olemise kunsti“ avamist juhatajale ettepaneku, et võiksime ümber vahetada elektrilepingu ja võtta rohelise paketi. Tuli välja, et paketi valib maja omanik ehk Eesti Kunstnike Liit. Neilt järele pärides tuli vastuseks, et hoone praegune elektripaigaldis ei võimalda rohelisele paketile üle minna. Prügi ei saa korralikult sorteerida, sest hoovi peal on pakendikonteiner puudu.

Tahan siiski öelda, et arutleme Tallinna Kunstihoones aktiivselt kesk­konna­­säästlikkuse teemadel. Meie ideaal ja unistus on väikese ökoloogi­lise jalajäljega näitusemaja, mis ei sõltu saastavast energiast. Seda näitab aeg, kas sinna jõuame, aga tahe on olemas. Kui tuli uudis, et riik eraldab meie maja remontimiseks raha, siis hakkas mõte küll väga kiirelt tööle. 2022. aastasse plaanitud renoveerimine avab nii palju uusi võimalusi: võiksime panna katusele päikesepaneelid ja pinnasesse soojus­juhtme. Meil võiks olla energianeutraalne Tallinna Kunstihoone. See on tähtis, sest Eesti energiatootmine ei ole veel tükk aega jätkusuutlik.

Triisberg: Sinu tööülesanded Tallinna Kunstihoones ei piirdu üksnes kuraatorinäitustega, vaid aitad teostada ka kunstnike isikunäitusi. Need erinevad rollid seavad su otsustusvõimule erisugused piirid. Kas või kuidas sa väljaspool oma kuraatorinäitusi nullkulu põhimõtteid rakendad?

Preiman: Ma pakun kunstnikele tavaliselt mitmeid võimalusi. Näiteks, kui jutt läheb etiketile, siis ma laotan ette pataka trükikojast saadud kartongi ja seletan, miks see on parem kui vinüülist kleebistekst. Vinüülipall läheb lihtsalt olmeprügisse, aga paberikonteinerisse pandud prügist saab teha veel pakkenurki või vetsupaberit. Mõni kunstnik võtab vedu ja mõni mitte. Igatahes saan ma nende vestluste käigus materjaliküsimuse üles tõsta ka siis, kui näituse sisu iseenesest keskkonnaküsimusi ei käsitle. Selliseid küsimusi esitades liigun pigem vastuvoolu. Tunnen sageli, et kunstnike arvates on need nõmedad trendiküsimused. Kehtivaid kunsti valmistamise ja levitamise viise on Eestis raske küsimuse alla seada.

Kui näitus läbi saab, siis minul kuraatorina on mugav: võtan etiketid seinalt ja kirjutan enne paberikonteinerisse viimist nende tagakülgedele uusi tööülesannete nimekirju. Kunstnikud peavad oma töö materiaalsete tagajärgedega aga edasi elama ja teoseid kuskil hoiustama. Küsin neilt tihti: „Miks sa tegid sellise teose, mis sul kuhugi ei mahu?“ Mitte selleks, et kunstnikke närvi ajada, vaid lihtsalt huvi pärast. Sageli ei saada mu küsimusest üldse aru.

Sisukas ja kestlik koostöö

Triisberg: Praegu on arengukavade kirjutamise aeg. Kultuuriministeeriumis on koostamisel kultuuri arengukava 2030. aastani. Paralleelselt riikliku arengukavaga on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus käivitanud ka kunstivaldkonna arengukava koostamise. Osalesin detsembris mõlema arengukavaga seotud aruteludes ja mulle ei anna rahu, et keskkonnasäästlikkuse teema tuli kõneks väga napilt ja üldsõnaliselt. Kas sul on sisukaid ettepanekuid? Minu arvates võiksid kunstivaldkonna institutsioonid alustada süsiniku­auditi tegemisest ja töötada seejärel välja süsinikuheite kahandamise kava. Nii mõnegi olulise sammu tegemiseks pole täpseid mõõtmisi vaja, sest kunstiasutuste puhul on kõige suuremad saasteallikad juba teada: need on lennutransport ja küte. Näiteks Soomes on mitu kunstiasutust oma ökoloogilise jalajälje põhjalikult ära mõõtnud ja tulemused on arvatut ainult kinnitanud.

Preiman: Hea oleks, kui tekiks üldisem ülevaade pidevalt kasutusel materjalidest. Eestis ei ole sellist ladu või teenust. Näituste paigaldajad liiguvad ringi ja heal juhul ise mäletavad, millised materjalid kuskil üle jäid. Kui ülevaade oleks kultuurivaldkondade ülene, saaksid rekvisiidid ja materjalid mitu elu elada.

Ökoloogilisest jalajäljest rääkides ei tasu unustada materiaalseid võimalusi. Saksamaal on Kunsthaus Dresden, kus kogu selle asutuse toimimisloogika vastab nendele tingimustele, mis mina „Hea olemise kunsti“ sees kehtestasin. Dresdeni näitusemaja põhimõtteid lugedes mõtlesin siiski mitmel puhul, et selliseid asju teeme ju niikuinii, sest meil on palju väiksemad eelarved kui vanas Euroopas. Peaks olema väga jõukas, et saaks hakata nii palju koomale tõmbama. Kui mõelda, kuidas Tartu Kunstimaja ehitab näituse arhitektuuri, siis see on taaskasutuse musternäide. Näituseseinad on alati needsamad, kuid ma kardan, et selle on tinginud eelkõige materiaalne reaalsus, mitte roheline mõtteviis.

Lendamise vähendamise vajadusest ei saa siiski üle ega ümber. Viimasel ajal on Eesti kunstielus olnud tunda hästi tugevat rahvusvahelistumise soovi. Mina tahan seevastu tegeleda kunstnikega, kes on siin lähedal. Tahan tegeleda siinsete teemadega ja töötada omas mõõtkavas. Kui ma selle välja ütlen, siis tunnen ennast vahel ketserina, kes töötab justkui vastu Eesti kunstivälja edule. Näiteks, kui avaldan arvamust, et kunstnik ei pea sõitma näituse avamisele, kui ta pole teinud uut teost. Minu meelest võiksid ka teised kuraatorid ja näitusemajad läbi mõelda, millal on hädavajalik asju ja elusolendeid suurte vahemaade taha liigutada.

Triisberg: Rahvusvahelistumine ei ole üksnes soov, see on olnud ka kultuuripoliitiline prioriteet. Olen täiesti nõus, et peaks kriitilisemalt analüüsima, millist rahvusvahelistumist rahastada ja toetada. Minu arvates on liialt esiplaanil lühiajalised kontaktid: osalemine messidel, festivalidel, ühekordne näitusel esinemine. Eesti kunstiinstitutsioonid peaksid ehitama teadlikult pikaajalisi partnerlussuhteid, tunnen sellest puudust. See on tegelikult rahvusvahelistumise võti, korraks kuskil Dubai või Miami messil käimine ei anna kaugele­ulatuvaid tulemusi. Mind ei veena selline rahvusvahelistumine, mis jäljendab globaalse kapitalismi toimimismudelit. Pigem sümpatiseerivad sisukad ja kestlikud koostöövormid, Ida-Euroopa institutsioonide seas on näiteks Varssavi moodsa kunsti muuseum neid väga teadlikult ehitanud. Ka Tallinna Kunstihoone endine juhataja Taaniel Raudsepp torkas silma strateegilise mõtlemisega, algatades pikaajalisi koostöösuhteid ZKMi või kuraator Katerina Gregosiga. Silma on jäänud ka EKKMi ja HIAPi vahel arenev partnerlus. Selle mootoriks on vist rohkem olnud HIAP, kus on hakatud viimastel aastatel just keskkonna säästmise argumentidest lähtudes väärtustama regionaalset koostööd. Minu hinnangul pole Eesti kunstiinstitutsioonid eriti võimekad rahvusvaheliselt rahastamist taotlema. Oluline on näha, et need asjad on omavahel seotud. Rahvusvahelise rahastuse taotlemiseks on vaja partnereid ja mõtestatud koostöö arenemiseks kulub aega. Kui partnerite ainsaks ühenduslüliks on rahavajadus, siis seda on tulemusest ka näha. EKKMi ja HIAPi koostöösuhe näitab, et keskkonna­säästlikkuse impulsist alguse saanud institutsionaalne tegevus võib toetada teistsuguseid rahvusvahelistumise võimalusi. Oleks tore, kui kunstivaldkonnas käiks nüansirikkam arutelu selle üle, millist rahvusvahelistumist on vaja.

Mulle seostub rahvusvahelistumisega ka dekoloniaalsus. Dekoloniseerimisega seotud küsimused leiavad praegu nagu kliimakriiski rahvusvahelises kunstimaailmas palju tähelepanu. Küsin endalt vahel, kas see on lihtsalt üks järjekordne trend, mis paari aasta pärast vaibub. Arvan siiski, et päris nii ei ole, sest kliima ja dekoloniaalsus ei ole sellised teemad, mida saab lihtsalt arutlevas vormis käsitleda. Nende teemade puhul ei saa piirduda representatsiooniga, vaid need nõuavad struktuurseid muutusi kunstivaldkonnalt eneselt. Dekoloniaalne praktika eeldab seejuures globaalsemat haaret. Kas keskkonna­eetika ja dekoloniaalsus on omavahel konfliktis või saab neid kuidagi lepitada?

Preiman: Olen tundnud kimbatust, kui suhtlen mõne Lääne-Euroopas töötava kuraatoriga. Mina räägin, et tahan töötada siinsete kunstnike ja teemadega; tema räägib, kuidas tahab murda eurotsentristliku narratiivi ja tuua nn Kolmanda Maailma kunsti oma näituste keskmesse. Mina tundun natuke tagurlik, et teen lihtsalt valgete inimeste näitusi, samal ajal kui tema mõtleb hästi suurelt. Satume kummalisse patiseisu. Saan sellest konfliktist aru, aga mul ei ole lahendust. Eestis ongi ida ja lääne positsioneerimine keeruline. Mul on tunne, et kui panen sinised teksad jalga, siis näen välja nagu iga teine koloniseerija. Majanduslik ja sotsiaalne reaalsus ning ajalugu paigutavad aga minu ja meie kultuuriruumi selgelt koloniseeritu konteksti. Minu meelest ongi selles kontekstis lähipiirkonnaga tegelemine juba de­kolo­niseerimine. See on mõistetav minule siin, aga minu kolleegile Berliinis ei tundu see üldse loogiline. Ta ei saa üldse aru, et meie olemegi see kolmas, et siinse situatsiooniga suhestuv kureerimine on samaaegselt nii dekoloniseerimine kui ka kliimaga tegelemine. Talle ei mahu pähe, et nii üldse saab mõelda.

Keskpärase keskkonnateemalise kunsti ületootmine

Triisberg: Kliimakriis on rahvusvahelises kunstimaailmas praegu prioriteetne teema, mille käsitlemist hästi rahastatakse ja seetõttu tehakse keskkonnateemalist kunsti palju. Olen sel kunstil silma peal hoidnud ning püüdnud mõista ja sõnastada üldisemaid suundumusi.

Üks silmatorkav joon on, et keskkonnateemaline kunst seisab tihedas suhtes maastikukujutamise traditsiooniga. Näitusepildis valitsevad fotod ja videod kurnatud, hüljatud või reostatud maastikest. Mõned neist on brutaalselt dokumentaalsed, kuid leidub ka estetiseeritud lähenemist, mida kunstiajaloolane T. J. Demos on nimetanud „naftaindustriaalselt ülevaks“. Kriitilises kunstipraktikas on maastike kujutamist tükk aega äärealale tõrjutud, seevastu nüüd on peisaaž jälle näituste keskmes. Millise mulje on sulle jätnud keskkonnateemaline kunst? Milline kunst sulle üldse muljet avaldab?

Preiman: Rahastamise varjukülg on keskpärase keskkonnateemalise kunsti ületootmine. Täpselt nii, nagu juhtus migratsioonikriisi alguses, kui kunstnikud lendasid kuhugi põgenikelaagri juurde, tegid klõpsu ära ja lendasid tagasi lääne suunas. Samamoodi peab praegu silmas pidama, et keskkonna puhul ei piirdutaks pinnapealsega, vaid tungitaks loomise igasse kihti. Mulle meeldivad inimmõõtmelised teosed, näiteks Hanna Piksarve või Uku Sepsivardi omad, mida on täpselt nii palju, kui kätte mahub. Selles on midagi väga võluvat, kui kunstnik on vaba tarne­ahelatest ega telli endale Alibaba e-poest naljakaid vidinaid. Mulle meeldib ka modulaarsus, see, kui teos muutub, sest kunstnik kombineerib selle osad teisiti. Kui mateeria on plastiline, on sel võimalus saada uus kate, nimi, kuju. See võib olla kokkuhoiu küsimus, nagu näiteks Mihkel Ilusa puhul. Ta on juba nii palju puitu kokku ostnud, et ei hakka midagi uut ostma, vaid läheb ja vaatab, mis tal juba kuskil nurgas seisab. Mulle meeldib, kui kunstnik ei hoia kramplikult kinni mõttest, et iga teos tuleb alles jätta. Kuna Eestis ei ole järelturgu, pole teose säilitamiseks põhjust.

Triisberg: Kui kaardistasin kliimakriisiga seotud avaldusi kaasaegses kunstis, siis märkasin, et suurem osa arutelust keskendub individuaalsele käitumisele. Arutelude keskmes on toitumisharjumused ja prügi sorteerimine. Kunstnikud mõtlevad, kuidas vähendada oma keskkonnamõju ja prügist kunsti teha. Palju vähem pööratakse tähelepanu neile sajale suurettevõttele, mis põhjustavad 70% maailma süsinikdioksiidi heitest, esikohal on näiteks ExxonMobil, Shell, British Petrol ja Chevron. Korporatsioonide vastutusest on palju raskem rääkida, sest kriitika viib paratamatu järelduseni, et vaja on ümber mõtestada kapitalistlik ühiskonnakord. Kuid kapitalismikriitika on praegu ühiskonnas põlu all. Ometi on see ainus võimalus kliima muutumine peatada. Tundub, et ka kaasaegne kunst on selle vastuolu kätte pantvangi jäänud.

Detail Georgi Markelovi süsinikku salvestavast installatsioonist „Lilled emale“, 1994-2009.

Karel Koplimets / Tallinna Kunstihoone

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht