Kuidas sõja ajal kureerida?

Pandeemia ja kliimakriis tõid kaasa diskussiooni kureerimise teemal, ent kureerimine sõja ajal paigutub hoopis spetsiifilisemasse konteksti.

RAGNE SOOSALU

Näitus „Mõtlevad pildid“ Kumus 18. III – 14. VIII, kuraatorid Anu Allas (Eesti kunstiakadeemia), Liisa Kaljula (Eesti kunstimuuseum) ja Jane Sharp (Zimmerli kunstimuuseum ja Rutgersi ülikool), kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Tuuli Aule ja koordinaator Ragne Soosalu.

13. augusti vestlusringis Margaret Tali, Joanna Warsza, Lija Dostljeva, Inga Lāce ja Francisco Martínez.

Üks selle aasta märgilisemaid näitusi Eesti kunstiväljal on läbi saanud. Kui tavaliselt näitustele järelhüüdeid ei tehta, kõik arvustused ja arvamused ilmuvad ikkagi näituse ajal, siis sel korral on teisiti. Ja põhjusega.

Näitusele pani punkti 13. augusti virtuaalne vestlusring, kus arutleti kuraatoritöö võimaluste üle Ukraina sõja ajal. Selle koosseis oli muljetavaldav: vestlust juhtinud Margaret Tali oli rääkima kutsunud Joanna Warsza, Konstfacki ülikooli CuratorLabi programmijuhi, Poznańis tegutseva Adam Mickiewiczi ülikooli teaduri, Ukrainast pärit kunstniku, esseisti ja kultuuriantropoloogi Lija Dostljeva, New Yorgi moodsa kunsti muuseumi ehk Moma Kesk- ja Ida-Euroopa C-MAPi programmi teaduri Inga Lāce ja antropoloogi Francisco Martíneze.

Ennekõike arutati kureerimise ja institutsioonidega seotud küsimusi, nt kuidas saavad kuraatorid sellealastes debattides osaleda, et panustada kultuurivälja kujundamisse ja ühiskonnaellu sõja ajal. Millise strateegia on kuraatorid ja kultuuriasutused kasutusele võtnud tundlikus kontekstis kunstiga tegelemisel ja kunstnikega koostöö tegemisel? Millist laadi koostööd on kultuuriväljal vaja, et käsitleda tundlikke teemasid produktiivselt?

Margaret Tali alustas ühe olulise pidepunktiga: peale kõige muu hõlmab praegune olukord Ida-Euroopas ka mälukultuurikriisi. Kui rääkida Kumu kõnealusest näitusest, tekib kohe sisu ja konteksti konflikt. Anu Allas märkis, et paljud tööd olid algselt nii-öelda topelt kodeeritud, ent „need tähendused olid praeguses olukorras muutunud sedavõrd, et me ei tahtnud panna kunstnikke olukorda, kus nende teosed võiksid tähistada midagi, mida need pole mõeldud tähistama“.õ

Allasele sekundeeris Francisco Martínez, öeldes, et tasub pöörata tähelepanu näitusel osalenud kunstnike saatusele. „1970. ja 1980. aastatel olid nad nonkonformistid ja nüüd, uues olukorras, on nad soovimatud tegelased. Teosed on samad, kunstnike suunitlus on sama, aga võib juhtuda, et neile kunstnikele, kes esitasid süsteemi kohta teravaid küsimusi ju juba 50 aastat tagasi, pannakse peale liiga suur surve.“

Joanna Warsza ütles, et peame igal juhul edasi liikuma, kuid seda ei saa teha häirimatult (undisturbed), vaid jätkates häiritult. Inga Lāce tõi sisse diskursiivse pöörde võimalused ja seda läbi regionaalsete põimingute, aga mitte ainult. „Mida tähendab Vene avangard? Mitte kõik ei toimunud Moskvas, vaid ka Kõjivis, Tallinnas, Riias.“ Lāce pakkus ühe võimalusena välja vaadata tava­pärase Moskva-Pariisi telje asemel hoopis Kõjivi-Tōkyō telge.

Kui pandeemia tõi lainena kaasa diskussiooni kureerimise üle kriisiajal (seda nii pandeemia kui ka kliimakriisi mõttes), siis kureerimine sõja ajal paigutub hoopis spetsiifilisemasse konteksti. Seda rõhutas ka Lija Dostljeva, kes on osalenud suuremal osal seminaridest ja vestlusringidest, mis on lähiregioonis alates märtsist 2022 Ukraina sõjast tõugatult toimunud. Ta ütleski, et kunstnikuna, eriti Ukraina kunstnikuna, on praegu raske tegutseda. Seetõttu ongi ta keskendunud diskussioonides osalemisele ja töötubade läbiviimisele. Dostljeva ei ole ainus kunstnik, kelle suust olen kuulnud, et ta on loomepausi teinud. Artterritory avaldatud küsitluse järgi on aga ikkagi palju kunstnikke, kes jätkavad loometööd – ja peavad edasi tegutsemist antud olukorras ülioluliseks.

Mugavustsoonist välja

Aga kui kunstnikki ei suuda töötada, siis kuidas peaks kuraator sõja ajal ühiskonda panustama? Margaret Tali ütles, et kui keerulistel aegadel on seni oodatud kunstnikelt riskeerimist ja kureerimine on jäänud turvaliseks tegevuseks, siis nüüd on olukord teine – riski võtavad ka kuraatorid. Seejuures tuletas Martínez meelde, et enamik kuraatoreid töötab institutsioonide heaks ja igal institutsioonil on oma agenda, mis mõjutab paratamatult kuraatori tööd. Muuseumide näitusteprogrammid töötatakse välja aastaid varem ja suured institutsioonid ei ole tavaliselt võimelised kiirelt reageerima. Kui jätta risk aga ainult kuraatori kui üksikisiku õlule, on see teistpidi ohtlik, leidis Martínez.

Joanna Warsza tuletas meelde „Manifesta“ suutmatust reageerida Krimmi annekteerimisele. Paljud muuseumid, kelle võimuses pole kiiresti reageerida, on siiski leidnud teisi viise panustamiseks. Varssavi moodsa kunsti muuseumis on praegu põgenike vastuvõtukeskus. Warsza meenutas, et pärast Teist maailmasõda muudeti põgenike keskuseks ka Malmö muuseum. „Põgenikud olid saanud korraldada tänu muuseumi kogudes leidunud ristidele endale missa. See on hea näide, kuidas muuseumid saavad sümboolselt reageerida.“

Kõjivis asuv Euroopa suurim kunstimuuseum Arsenal avas juunis uue näituse „Näitus meie tunnetest“ („Виставка про наші відчуття“), mis ei olnud aastaid ette planeeritud, vaid tõukus otseselt käimasolevast sõjast. Muuseumide reaktsioonikiiruse ja sisuliselt kandva koostöö kohta tõi näite ka Inga Lāce, viidates Antwerpeni kaasaegse kunsti muuseumi ja Pintšuki kunstikeskuse koostööle.

Kuhu ja kuidas edasi?

Palju arutati selle üle, kuidas üldse edasi minna. Virtuaalõhus võis selgelt tunnetada (mõistetavalt) teadmatust ja tundus, et lahendusteni jõudmist pärsivad tugevalt sõjategelikkus ja psühholoogiline pinge. Inga Lāce tõi välja, et lahendused ja praktiline tegevus peavad olema jätkusuutlikud – nii aja kui ka raha mõttes. Tõepoolest, üks asi on ühekordne solidaarsuse avaldamine, avatud residentuurid Ukraina kunstnikele, avalikud vestlusringid ja seminarid ning näitused, aga kuidas teha nii, et koostöö jääks pikemaajaliselt kestma ja et need sidemed ei katkeks, vaid looks edaspidi üha sisulisemat koostööd? Selleks tuleb anda ressurssi, ruumi ja aega, nagu selle aasta Veneetsia biennaalil, tõi Martínez näiteks.

Lāce tõi aga välja teise ilmselge asjaolu: pikaajaline koostöö ei ole elujõuline rahalise toetuseta. Ilmselt on selle mõtte realiseerimise eeldus süsteemsed (ja pikaajalised) toetusmeetmed. Martínez nõustus, aga märkis kriitiliselt ära Ida-Euroopa kunstiinstitutsioonide puhul aastakümneid kestnud alarahastatuse, mistõttu ei saa projekte lõpuni viia, rääkimata nende pikaajalisuse kindlustamisest.

Vestlusringi lõpetuseks palus Margaret Tali osalejatel mõelda koostöövõimalustele, mida ei ole veel kasutatud. Tundus, et sellele väga tähtsale küsimusele vastamisega jäi enamik osalejaid hätta. Seda ei saa aga ette heita: koostööviise ei saa luua ega algatada üksnes kuraator ja kunstnik, ainult institutsioonide osalus kindlustab mingilgi määral vestlusringis korduvalt üles kerkinud kultuurialase koostöö jätkusuutlikkuse. Martínez siiski leidis, et ka sõja ajal tuleb muuseumides jätkata rahuaja tegevusega – kaasamise ja osaluspõhisusega. Oma kogemusest lähtuvalt rõhutas ta dialoogilise kureerimise olulisust, avatust ning otsustamisse asjaosaliste, sh ka publiku kaasamist.