Kuidas panna muuseumikogu elama?

Kiasmas puudub küll püsiekspositsioon, kuid muuseumikogust korraldatud kuraatoriprojektid toovad teosed vaatajale märksa lähemale.

REET VARBLANE

Kiasma näitustest kirjutatakse meil tavaliselt siis, kui tegemist on suurejoonelise rahvusvahelise näituse, nagu muuseumi enda korraldatud „Ars“, või staarkunstnike isikuväljapaneku, nagu Bruce Naumani, Alfredo Jaari või Robert Mapplethrope’i oma, või kui kuraatoriprojekti on kaasatud eesti kunstnikke.

Ükski eesti nüüdiskunstinäitus ei ole saanud nii suurt ja positiivset vastukaja, nagu „Ars 95“. „Ars 95’-le“ oli staarkunstnike kõrval kaasatud ka Baltimaade omi, Jaan Toomiku video „Tantsides koju“ valmis just selleks suurprojektiks. Ega 2004. aasta Baltimaade, vene ja soome kunsti käsitlenud projekt „Kiirem kui ajalugu“ meil vähem tähelepanu leidnud. Nii mõneski mõttes oli see samavõrd silmi avav ja seekord meie endi kohta teistsuguseid küsimusi püstitanud ettevõtmine, kui „Ars 95“ oli olnud üheksa aastat varem. „Kiirem kui ajalugu“ oli uurimuslik näitus, selle korraldustiimi kuulusid Kiasma oma töötajate Jari-Pekka Vanhala ja Tuula Karjalaineni kõrval ka Marketta Seppälä Frame Finlandist ja Baltimaade nüüdiskunsti keskuste juhid Sirje Helme, Solvita Krese ja Lolita Jablonskienė. Elavale vastukajale oli tee sillutanud Kiasma avanäitus „Ookeani sellel kaldal“, kus ei lahatud soomlase selgesti piiritletud enesemääratlust, vaid seda, mis jääb kuhugi sinna vahele. Jari-Pekka Vanhala kurdab kataloogi „Kiirem kui ajalugu“ eessõnas, et hullumeelselt kiiresti muutuvas maailmas tuleb konkurentsis püsimiseks tormata teisele poole tulevikku.

Karel Koplimetsa „Juhtum 13. Oodates taaralaeva“ (2017) kuulub Kiasma kogusse. Teos kuulub küll Kiasmale, kuid iga näituse puhul peab kunstnik ikka ise selle kokku panema.

Finnish National Gallery / Pirje Mykkänen

„Sinna ja tagasi“ käsitleb samuti Baltimaade, vene ja soome nüüdiskunsti, iseenesestmõistetavalt on „Kiirem kui ajalugu“ esimene kontekst, kus seda vaadelda. „Kiirem kui ajalugu“ oli intensiivne, kohati agressiivselt absurdi viidud, „Sinna ja tagasi“ on pigem vaikne ja mõtisklev väljapanek. „Sinna ja tagasi“ ei ole ainult uue põlvkonna manifestatsioon, kuraatorid on kaasanud vanemaid autoreid ja varasemaid teoseid. „Sinna ja tagasi“ on ehitatud üles dialoogile (Jüri Okas ja Flo Kasearu, Jaan Toomik ja Karel Koplimets, kui tuua näiteks eesti kunstnikke). See on ka uurimuslik näitus, kuid uurimisvaldkond on eelnevalt läbinud valikusõela: „Sinna ja tagasi“ on koostatud Kiasma kogude ehk museaalide põhjal, paljud teosed on ka varem Kiasmas väljas olnud.

Kiasmas ei ole püsiekspositsiooni. Oma kunstikogu tutvustamiseks korraldatakse pidevalt oma väljapanekuid, sageli pealkirjastades neid hittide paraadina, et anda publikule teada, mis on väärt kunst. Hoopis viljakam tee on temaatilised, uurimuslikud näitused, kuhu sageli on kaasa haaratud kunstiteadlased, eksperdid väljastpoolt muuseumi. Näiteks 2005. aasta Kiasma kogu poliitilise kunsti näitus „Elumõrad“, kus kuraatorid Marja Sakari ja Tuula Karjalainen Kiasmast ning Erkki Berndtson ja Leena-Maija Rossi Helsingi ülikoolist mitte ainult ei mõtisklenud kogusse ostetud poliitilise kunsti üle, vaid laiendasid poliitilise kunsti mõistet, et eksponeeritud teoste abil purustada eelarvamusi ja ettekujutisi. „Sinna ja tagasi“ kuulub just sellesse kategooriasse ning postsotsialistliku olukorra käsitluste võrdluse kõrval on mõttekas võrrelda ka neid kahte näitust. Seda enam et Gintautas Trimakase, Nomeda Urbonienė ja Elena Valiukaitė-Mikolaitiene fotoseeria „Kahekesi perifeerias“ (1994) oli väljas näitusel „Elumõrad“ ja on ka „Sinna ja tagasi“ väljapanekus, Toomikki on esindatud, kuigi teos on teine.

Mis teha, rahapuudus on pannud väiksemad muuseumid olukorra ette, et parem keskenduda oma maa, ja kui võimalik, siis ka naabruskonna kunstile, sest staaride töid leidub metropolideski. Ometi oleks Santiago Sierra ja William Kentridge’i teosteta „Elumõrade“ näitus märksa vaesem olnud. Ega Vladislav Mamõšev-Monroe teos oleks „Sinna ja tagasi“ näitusel üleliigne olnud. Loodetavasti tema retrospektiivilt ostetakse midagi Kiasma kogusse.