Kui saastumine on muutnud meid ja maailma

Helsingi biennaalist õhkub aktivismihõngulistest teostest hoolimata nooremale kunstile iseloomulikku muinasjutulisust ja teaduspõhisust miksivat meelsust.

HANNO SOANS

Helsingi biennaal „Uued suundumused võivad tekkida“ Vallisaaril, Helsingi linna kunstimuuseumis ja mitmel pool linnaruumis kuni 17. IX. Kuraator Joasia Krysa, kunstnikud Zheng Mahler, Red Forest, Yehwan Song, Tabita Rezaire, Asunción Molinos Gordo, INTERPRT, Ahmed Al-Nawas ja Minna Henriksson, Alma Heikkilä, Golden Snail Opera, Suzanne Treister, PHOSfate, Bita Razavi, Jenna Sutela, Sonya Lindfors, Adrián Villar Rojas, Emilija Škarnulytė, Sepideh Rahaa, Diana Policarpo, Tuula Närhinen, Lotta Petronella koos Sami Tallbergi ja Lau Nauga, Keiken, Sasha Huber ja Petri Saarikko, Danielle Brathwaite-Shirley, Dineo Seshee Bopape ja Matti Aikio.

Kuna saastumine muudab maailma loovaid projekte, võivad kerkida esile vastastikku mõjutavad maailmad ja uued suundumused.

Anna L. Tsing, The Mushroom at the End of the World, 2015

Nagu on teada juba infoteooria algusaegadest, on üha kasvava infokülluse tingimustes defitsiidiks see, mida info tarbib ehk siis inimlik tähelepanu. Just tähelepanumajanduse seisukohast pole optimaalne infoühik kaasaegses kunstis juba mõnda aega – vähemalt möödunud sajandi üheksakümnendate algupoolelt peale, mil kunstimaailmas võis tajuda kuraatori rolli järsku tõusu – enam niivõrd üksikteos, kuivõrd näitus kui tervik. See on orkestreeritud tähendusplatvormina palju kõnekam kui selle osade summa. Eriti selge on see tendents tugeva teoreetilise tarindiga rahvusvaheliste suurnäituste puhul, kus registreeritakse tsükliliselt kunstipildi muutumisi ja ühtlasi jäetakse sellele aktiivse agendina oma selge jälg. Kui suurimad sellistest näitustest – Kasselis iga viie aasta järel toimuv „documenta“ ning Veneetsia ja São Paulo biennaal – produtseerivad kataloogina terve teooriatelliskivi, kus püütakse korraga kokku võtta kogu ajastu vaimne seis, siis väiksemad, nagu tänavune Helsingi biennaal, keskenduvad ühele raamatule toetuvale teooriaplatvormile. Aga mis siis, kui see teoreetiline tarind on kohati huvitavamgi kui seda eksplitseeriv kunst?

Luubi all elutegevuse mikroskaala

Helsingi biennaal 2023, järjekorras teine, on taas lähtunud oma avaldumiskeskkonnast. Teatud mõttes on see suisa kohaspetsiifiline, pidades dialoogi kesksete ekspositsioonipindadega, mis asuvad vanades mahajäetud sõjaväerajatistes Helsingi saarestikku kuuluval Vallisaaril. See on võssa kasvanud betoon- ja graniitpunkrite romantiline rägastik, looduskaunis kohas paiknev külma sõja aja ebardlik jäänuk, mida nüüd biennaaliturismiga uuele elule püütakse ärgitada.¹

Kui esimene Helsingi biennaal peeti pealkirja all „Sama meri“ ja seal käsitleti vastastike sõltuvuste ökoloogiat fookusega Läänemerel, siis seekordne biennaal jätkab sealtsamast, kus eelmine pooleli jäi. Pühendades tähelepanu inimestele, loomadele, taimedele, keskkonnale ja andmestikule ning nende omavahelistele suhetele, uurib biennaal seda, kuidas leida uusi elu ja maailma mõistmise viise.

Rahvusvahelise renomeega Poola päritolu Joasia Krysa – kuraatorina on ta varem olnud „documenta“ tiimis ja kaaskureerinud Liverpooli biennaali – alustab näituse kontseptsiooniteksti mõtiskluste kontekstualiseerimist väitega: „On kainestav mõista, et Läänemeri on endiselt üks saastatuimaid veekogusid maailmas.“ Veelgi kainestavam on aga see, et hüperobjektina² kõikjale ulatuvale kontaminatsioonile ei vaadata selle biennaali ökofeministlikult kuraatoriplatvormilt enam kui eriolukorrale. Pigem käsitletakse seda kui paratamatut antust, milles aga tingimata ei puudu värskete alguste ootamatud võimalused.

On ilmne, et sellise loodushoiu naiivsevõitu loogikast, mis panustab inimtegevusest näiliselt puutumata reservaatide tekitamisele ning päädib davidattenborough’liku õhkamisega mõne telegeenilise suurimetajapopulatsiooni varemeil – olgu tegu siis lõppnunnude pandade, oh-kui-inimlike orangutanide, vägevate vaalade või viimase vapra lõviperega – enam kaugeltki ei piisa. Siin asetatakse fookus ümber inimtegevusest läbini kontamineeritud keskkondadele. Viljakateks strateegiateks – ka uues ökokunstis – on elutegevuse mikroskaala luubi alla võtmine. Uute horisontide seisukohast tasub ehk lähtuda tõdemusest, et enam kui poole maakera elusmassist moodustavad inimsilma jaoks varjule jäävad bakterid, viirused ja seened, mis omakorda loovad liigiüleseid sümbiootilisi assamblaaže, nn holobionte, millel on maakera elurikkuse dünaamikas otsustavam osa kaasa rääkida, kui varem arvati. Aga kuidas tuua meie teadvusse uusi lugusid, mis sellist asjade seisu veenvalt edastaksid? Kuidas psühhologiseerida kunsti, mille peategelaseks on lõputu seeneniidistik, invasiivne teoliik või mürgine vetikas?

Erinevalt eelmisest Helsingi biennaalist, kus 40 kunstnikust ja kollektiivist koosnev näitus paiknes tervenisti Vallisaaril, on seekord kunstnikke ja rühmitusi vähem – kokku 26. Kuid näitus ulatub ka Helsingi Linna Kunsti­muuseumisse (HAM), mis paikneb Tennispalatsis ning ajab üksikinstallatsioonide abil võrseid ka Helsingi linnakeskkonda. See tähendab, et üksikule teosele jääb varasemaga võrreldes luksuslikumalt vaatamisaega ja refleksiooniruumi. Turistliku kõrvalmärkusena võin kinnitada, et Tallinnast laevaga tulles on võimalik näitus edukalt katta nii umbes pooleteise päevaga. Nii jõuab lisaprogrammina teha veel tiiru Kiasma peal. Tugevaimaks näitusepaketiks näikse praegu olevat Soome ajaloolise gei-ikooni Tom of Finlandi väljapanekule fooniks komponeeritud kväärkunsti­näitus Kiasma kogudest, mis ulatub Soome oma legendi Kalevi Palsa ägedatest mees-metsast-joonistustest Ameerika feminismiikooni Linda Benglise krestomaatiliste videoteni.

Uute suundumuste tekkevõimalus

Hiina päritolu Ameerika antropoloogilt Anna Lowenhaupt Tsingilt laenatud pealkirja „Uued suundumused võivad tekkida“ all eksponeeritakse vägagi erinevaid meediume. Näitusel on akvarellitehnikas värvikirevaid skeeme, millega näidatakse utoopiliste tehnošamanistlike tulevikuühiskondade kujuteldavaid struktuure (Suzanne Treister), pressmulda kasutav avaliku ruumi installatsioon Helsingi sadamas (Dineo Seshee Bopape), Vallisaarelt kogutud herbaariumiga nõiamaja (Lotta Petronella koos Sami Tallbergi ja Lau Nauga) ja obsessiivsele korilusele osutav ruumiseade mererannalt ja Thamesi jõe kaldalt korjatud plastmudrust (Tuula Nährinen).

Näituse domineerivaks meediumiks on aga kõrgdefinitsioonis videokunst, kus kombineeritakse jäädvustatud ja 3Ds simuleeritud materjale ning kasutatakse loo eri tasandite sisse toomiseks korraga ekraani mitmes aknas avanevaid tegevusvälju. Mõjukaimad videotööd olid HAMis eksponeeritud Tabita Rezaire’i kriitiline „Süvahoovuseline“, millega osutatakse interneti varjatud neokolonialistlikele süvastruktuuridele ning ühes Vallisaari jahedas maa-aluses pommilaos eksponeeritud Emilija Škarnulytė poeetiline „Hüpoksia“, kus on hapnikuvaeguse all kannatavate surnud merealade kujutised punutud ühte Leedu mütoloogiast pärit looga merejumalanna Jūratė veealusest merevaigu­lossist. Viimati mainitud kunstnike teoseid tutvustatakse muide küllaltki mahukalt Maja ja Reuben Fawkesi populaarses „World of Art’i“ seeria raamatus uuest ökokunstist.³

Hoolimata mitmetest aktivismihõngulistest teostest õhkub kogu näitusest praegusele nooremale kunstile iseloomulikku muinas­jutulisust ja teaduspõhisust miksivat meelsust. Selle produktiivsem pool viitab loodusrahvaste hüljatud teadmiste väärtustamisele – ja siit tuli Soome puhul mängu Lapi temaatika – ja veidram pool andis aimu moodsast uusmüstitsismist, mis on tekkinud vastusena keskkonnaprobleemide komplitseerumisele. Näiteks märkasin oma hämmelduseks kataloogitekstis, kuidas ühele kunstnikule viidatakse tõsimeeli kui taro-teadlasele!

Seen aegade lõpus

Näituse piibliks on juba mainitud Anna L. Tsingi raamat „Seen aegade lõpus – elu kapitalismi varemeil“, mis on hiljuti ka soome keeles ilmunud. Tsing hakkas antropoloogina uurima USA endise puutööstuskeskuse Oregoni 1980. aastateks ammendatud metsatööstuse jäätmaadel arenema hakanud matsutake seene (tricholoma matsutake, männiheinik) korjajate subkultuuri. Seenekorjajad on valdavalt Kagu-Aasiast Ameerikasse emigreerunud „korilased“, kellel keeleoskuse või hariduse vajakajäämiste tõttu puudub USAs stabiilsele tööturule sisenemise võimalus. Samuti joonistab ta välja seene jõudmise Jaapanisse lõppturule ja sealsed matsutake-seenega seotud kultuuri- ja kulinaarsed traditsioonid. Ja muide, see kõik sai alguse öko­katastroofist – Oregoni kasvukohad hakkasid tähtsustuma just ajal, kui pärast Tšernobõli katastroofi olid Euroopas, valdavalt Põhja-Soomes, seeneareaalid rivist välja löödud.

Tsingi sõnumis on ootamatut optimismi: ta näitab, kuis eluslooduse ja kultuuri hübriidina toimivad kontamineeritud komplekssüsteemid võivad ootamatult luua uusi sümbiootilisi eluilmu – ükskõik kui pekkis ka asi on, ei tasu kunstis keskenduda üksnes düstoopia stsenaariumidele, nagu näiteks tehti 2016. aasta Berliini biennaalil.

Tsing on oma raamatus suutnud efektselt teha seda, mida vähestes Helsingi biennaali näitusetöödes siiski on suudetud – kõnelda mitteinimkesksest vaatepunktist. Ta on oma loo peategelaseks teinud seene. Üldse näib, et viimasel ajal on antropoloogial kunstidiskursusele rohkem pakkuda kui näiteks sotsiaalteadustel või filosoofial.

Viimasena tahaksin mainida Oodi raamatukogu saalis esitatud kollaboratiivset „Kuldse teo ooperit“, mille üks autor oli samuti Anna L. Tsing. Teos on näituseterviku suhtes erilises positsioonis, kuna võimaldab aduda, kuidas saastatud ja segipaisatud keskkonnas võib toimuda uute liikide ootamatuid kohtumisi, mis pakuvad inimesele ja loodusele uusi võimalusi.

Projekti etendati biennaali raames esimest korda selle avanädalal ja see tuleb taasesitusele 9. ja 10. augustil. Seal räägiti viinamäe tigudest, kes olid algselt Argentinast Taiwani imporditud, et seal üht peent kulinaarset projekti käivitada. Paraku tigude maitse taiwanlastele ei meeldinud ja üritus läks pankrotti. Uues keskkonnas ula peale lastud tigudest aga kujunesid peagi riisipõlde laastavad invasiivsed kahjurid, kellest ei olnud kuidagi võimalik lahti saada. Etenduses näidatakse, kuidas uut tüüpi põllupidajad on õppinud neid ohjeldama, ilma et kasutataks tööstuslikke mürkaineid, mis lisaks saastamisele põhjustasid üllatuslikult ka uue liigi enneolematut vohamist. Lugu iseenesest on kõnekas ja õpetlik. Küsimus on aga selles, kuivõrd ulatus see teosena kaugemale poeetilis-performatiivsete elementidega pikitud reportaažist. Kas sellist lühikeste jalgadega kommentaarikunsti on näitusetervikusse vaja? Eks igaühel ole sellele oma vastus, ent tasub silmas pidada, et see ei ole küsimus, millele tuleks vastata ühe teose põhjal, vaid silmas tuleb taas pidada näitusetervikut.

Tulles tagasi alul mainitud tähelepanumajanduse mõiste juurde, kerkib ilmselge aktivismipotentsiaaliga kunsti puhul biennaalil kui tervikplatvormil sageli üles küsimus tegelikkuse ja kunstilise teksti kõnekuse vahekorrast.

1 Eelmine Helsingi biennaal tõi 2021. aasta suvel Vallisaarile enam kui 145 000 külalist.

2 Selle mõistega tähistab filosoof Timothy Morton moodustisi, mis on loomuliku inimtaju skaalade kohaselt haaramatud, ent ökoloogilise teadvuse seisukohast üha olulisemad. Näiteks kümneid tuhandeid aastaid vältavad radiatsioonikahjud või tavamõistuse seisukohast haaramatu ulatuse ja ajaraamiga kliimaprotsessid.

3 Maja ja Ruben Fawkes, Art and Climate Change. Thames and Hudson, 2022.