Krüptiline Koort

Andres Koorti teema on siiani peamiselt voog ja liikumine, aga pigem allhoovuse, alateadvuse voona.

PEETER SAUTER

Andres Koorti näitus „MURMURMURMUR“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 11. VIII.

Andres Koort on viimasel ajal teinud ridamisi näitusi: Tallinnas Vabaduse ja Karjamaa galeriis (viimases kohe kahes paigas: kunstniku ateljees ja Noblessneris), siis Kuressaares, praegu on näitus Võrus ja septembris tuleb taas Tallinna kandis: 25. septembrist Viimsi Püha Jaakobi kirikus.

Oma näitustel on Andres Koort teinud põikeid ka opkunsti ja fotorealismi, kuigi väljas on olnud peamiselt suured faktuursed, pea monokroomsed lõuendid. Aga vaadata on olnud ka kolba ja liblikaga versioone. Morbiidne ja elu ihalev kraam. Kas pole veider, et elitaarne kunst ja laiatarbekitš (Damien Hirsti hirmkallis kolp on ju ka kitš) kasutavad samu motiive. Võib minna veel tuhat aastat ja neid kasutatakse ikka laiatarbes ja ka elitaarses kunstis.

Ka fotorealism pole Koortile võõras, kuid tema eelistab jaapanlikult peenelt mõjuvaid slaidimaale, mis peegelduvad läbi rulookardina paistvast päiksevalgusest valgel seinal. Tema teema on voog ja liikumine, aga mitte liialt selgelt nähtav või tajutav. Allhoovus, isegi alateadvuse voog. Teadvuse või alateadvuse vool jõudis dadaismis pea nonverbaalsuseni ja leidis puutepunkte kujutava kunstiga. Mitmed tekstitegijad hakkasid vinjette ja sirgeldusi tekstide kõrvale viskama. Ei välista, et Andres Koort võib liikuda vastupidises suunas ja lisada piltidele häälutusi, häälikuid, sõnajuppe. Koorti sõnatundlikkus on tajutav juba nüüd.

Sümbioos oleks ehk kino. Näiteks Jaan Toomik ongi sinna jõudnud. Koorti kino võiks olla ehk avangardne, sürrealistlik, aga miks mitte ka minimalistlik realism, nagu oli Andy Warholil. Võetud tselluloidile.

Tuhnisin pisut Andres Koorti teadvuses ja alateadvuses. Nii palju kui sinna ulatas.

Kui sul on näitused järjestikku mitmes paigas, kas iga väljapanek on siis kohaspetsiifiline või lähevad välja teosed, mida parajasti on võtta?

Oleneb paigast, Võrus on väljas neljased seeriad, seal on mitmed teemad, mida seob värv ja faktuur. Võin pildi aastateks seisma jätta ja siis uuesti edasi teha. See on paradoks. Mida vähem liikumist, seda parem. Kuid päris staatiline pilt ei ela, vähemalt detailides peab olema voolamist ja liikumist. Näiliselt on pilt suur staatika, elu on nüanssides.

Kas sa maalid näituse jagu pilte, mis mahuksid ühe mütsi või teema alla?

Nii seeriad kui teemad reisivad. Rulooteema (valgus, mis aknast sisse paistab ja seinale valgust heidab) oli mul väljas juba Haapsalu Linnagaleriis. Kolp ja liblikas on mul väga ammused teemad, kunstis on need nii vanad kui kunst ise on. Digiprint on mul tegelikult väga lähedane maalile. Nii tonaalsuselt kui valgustajult.

Kas uute nõksude leidmine on alateadlik või kalkuleeritud?

Ma ei tee matku, et uusi materjale või faktuure leida. Võtan kodu lähedalt. Ilmselt on see pikemalt läbi tunnetatud kraam. Ega iseendast nagunii vabaks ei saa. Võin paberile tõmmata joone ja olen paratamatult seal sees. Ilmselt olen suunatud sissepoole. Rolle Picasso moodi ei vaheta.

Kui palju seostad oma töid teatrikunsti haridusega? Kas püüad teadlikult tekitada liikumisi vaataja peas ja hinges või lased kunstil pigem ennast inspireerida?

Seal ei ole kokkupuudet. Lavakujundusi olen teinud vaid Madis Kalmeti ja Lembit Petersoni lavastustele. Ehk vaid üldine tonaalsus on side.

Kunagi küsisin Rein Raualt, mida ta tegi oma raamatu eest saadud honorariga (see oli „Kägude öö“). Rein vastas, et ostis poest sama raamatut (ma ei tea, millises koguses). Sa ei ole eriti varmas oma pilte müüma. Pigem nagu ei raatsiks müüa. Pildid ju kuhjuvad ja neid on sul päris palju.

Müügitegevus ei ole olnud esiplaanil. Ei ole jõudnud sellega süvitsi tegeleda.

Mulle tundub, et su kunsti areng pole tingimata väliste uute nõksude otsimine, pigem sisemiste kvaliteetide või muutumiste gradatsioon või areng. Sa vajad muutumist, aga ka identiteedi säilitamist. Kas maal peab olema kaubamärk või sa ei mõtle vaataja peale ja seikled vabalt?

Ma ei tee oma pilti teadlikult. Aga sellest, et see tuleb minu pilt, ei pääse.

Ma pole su töödes isikliku elu teemasid, eluloolisi seiku tajunud. Kas kunstitöö on eraelust lahus?

Ma teen ju abstraktselt, aga selge, et midagi tuleb läbi. Näiteks oli mul algul tumedam koloriit.

Nüüd on heledam. Kas elad nüüd paremini?

Jah. Nüüd on ka rohkem teemade variatsioone..

Kuidas su tööprotsess kulgeb: kas mõtled enne pildi tegemist ja maalimise ajal enam mitte? Kas maalid valdavalt protsessi naudingu pärast?

Mõtlen päris pikalt jah. Valdavalt on need eksistentsiaalsed mõtted. Idamaised lähenemised. „Daodejing“ on ateljees riiulil. Vool, voogamine.

Palun poeta mõned nimed, mis on sulle olulised. Kas oled kedagi kuhugi spetsiaalselt vaatama sõitnud? Turnerit Inglismaale või Rothkot või Pollockit Ameerikasse?

Olen käinud näitusi vaatamas Pekingis, Taiwanil, Jaapanis. Kõige rohkem siiski Londonis. Ja ka Ameerikas. Minu nimed on Agnes Martin, Tauba Auerbach, Wolfgang Tillmans.