Korrastussoov

Kui uskuda, et kunstis tõusevad uued, senisele vastupidised suundumused esile varem kui ühiskonnas tervikuna, siis tasub tõe, surma ja tuleviku mainimisele kui piiritõmbamisele tähelepanu pöörata.

HEIE TREIER

Paul Kuimeti näitus „Perpendikulaarne“ EKKMis kuni 11. XII. Näitusega kaasneb Lugemiku välja antud kataloog Chris Sharpi ja Jaak Tombergi tekstidega.

Umbrella rühmituse (Maris Karjatse, Madis Kurss, Kaisa Maasik, Hanna Samoson, Silvia Sosaar ja Ave Vellesalu) näitus „Confusion“ ehk „Segadus“ EKKMis kuni 27. XI, kuraator Marco Laimre.

EKKMi näitusi – Paul Kuimeti oma esimesel korrusel ning Umbrella grupi oma teisel ja kolmandal korrusel seob installatiivsus. Fotod ja videod ei ole seal ainult mehaaniliselt toodetud tasapinnalised pildid – need on laienenud ruumi, kus räägivad kaasa ka seal paiknevad esemed. Väljapanekuid seob veel teatud segadusetunne või segaduses olek. See pole küll ründav, vaid nõuab endale hääleõigust mikrotasandil.

Posttõde ja tõde. Kuus noort kunstnikku, kes nimetavad ennast Umbrella grupiks, ja kuraatorirollis õppejõud on teinud professionaalse näituse. Kataloogis seisab, et väljapaneku produktsioon põhineb EKA fotoosakonnal. Ilmselt on tegemist õppetöö aruandega – teoorias õpitu praktikasse rakendamise, professionaalse näitusetegevuse õppimisega ehk millegi sellisega, milleks EKKM alguses loodigi.

Kataloogitekstist leiab üllatava viite ulmekirjanduse klassikutele, vendadele Strugatskitele ning suurte algustähtedega on toodud mõisted Tõde, Surm ja Tulevik.

Sellist sõnavara pole juba väga ammu kunstinäitusel kohanud. Need sõnad kõlavad praegu, 2016. aasta novembris kummastavalt, sest näiteks Oxfordi sõnaraamatu koostajad on valinud selle aasta sõnaks „posttõde“ (post-truth).*

Tõde ja valetamine on tõusnud viimase aja poliitanalüüside keskseks teemaks. Selle on elegantselt sõnastanud Peter Pomerantsev nüüd ka eesti keelde tõlgitud raamatus „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik“ (Tänapäev 2015), kus keskendutakse idanaabri analüüsile. Pomerantsevi analüüsitav „posttõde“ ja „postfakt“ ehk „mis-tähtsust-on-tõel“ poliitika on pärast USA presidendivalimistes pettumist kõneteema ka ookeani taga. Selgub, et päevauudised on üha selgemini vaid propaganda ja ideoloogia, seal toodetakse eesmärgipäraselt libauudiseid, seda nii sõnas, fotos kui ka videos. Ka Facebooki süüdistatakse libauudiste leviku soodustamises. See on vaid väga väike osa posttõe ühiskonnast tervikuna, mis on kriitika ja moraalita piirideta liberalismi tagajärg.

See ongi see, kuhu kunagi nii kütkestav postmodernism on välja jõudnud. 1980ndate New Yorgi ja 1990ndate Londoni suundumuste kiirkorras läbimängimine ei ole EKKMi asutajatelegi võõras, kui mõelda libanäituse „Young British Art“ peale Tallinna Kunstihoones või troubleproduction’i vaimukuste ja skisoanalüüsi teoorial põhineva kunstipraktika peale.

Praegu alustavatel noortel kunstnikel on ees hoopis teistsugune tegutsemismaailm. Kui uskuda, et kunstis tõusevad uued, sageli senisele vastupidised suundumused esile varem kui ühiskonnas tervikuna, siis tasub tõe, surma ja tuleviku mainimisele kui piiritõmbamisele erilist tähelepanu pöörata. Ehkki ei saa ka unustada, et korrakaitse käib kunstis koos kaosekaitsega, kui kasutada Eik Hermanni sõnastust Hasso Krulli konverentsil 18. novembril.

Näitusel jäi ootamatu ja värske visuaaliga silma Ave Vellesalu installatiivne video „Surface II“ ehk „Pindmine II“. Kahest aknast avaneb vaade vee all ujuvale tüdrukule, kes ujub akende taga edasi-tagasi just sellisel viisil, nagu sooviks (aknast) sisse pääseda.

See töö paneb ka vaataja kummalisse seisu ja nihestab tavaarusaama aknast väljavaatamisest, akna avamise intuitiivsest soovist ja sellega kaasnevast veeuputuse ohust, akna taga olija aitamise või tema sõnumi mõistmise püüdlusest.

Väljapanek tundus eelkõike kõnetavat noorte kunstnike eakaaslasi. Noored külastajad viibisid pikka aega Kaisa Maasiku kalkapaberist konstrueeritud ruumis. Nad lugesid vaikselt kalkadele kirjutatud sõnu ja arutasid neid omavahel. Kaua viibisid nad ka Hanna Samosoni reaalsust ja virtuaalsust segavas pimedas ruumis, kus tuli üles leida VR-prillid, aga ka Madis Kursi kosmilises installatsioonis viltusel katusel. See on ka mõistetav, sest noor kunstnik peab eelkõige rääkima ühes keeles oma eakaaslastega. Ei ole sugugi kindel, kas, kui tarvitada Tiina Kirsi väljendit, näituse ja tööde pealkirjas peab just „estlish’it“ kasutama.

Matemaatiline tõde. Paul Kuimeti näitus „Perpendikulaarne“ koosneb kahest fotopõhisest ruumiinstallatsioonist: „Exposure“ ehk „Paljastus“ ja „Grid Study 4“ ehk „Võrgu-uuring 4“. „Paljastus“ kujutab endast ajaloolist filmiaparatuuri, kus näidatakse jooksvalt lindilt kõva põrina saatel abstraktset identifitseerimata objekti, valguse ja varju liikumist. Seda on silmale rahustav vaadata, ehkki mõelda ei oska eriti millestki (kataloogist saab teada, et see on XVII sajandi Ringenbergi päikesekella koopia). Teine installatsioon koosneb fotodest, kus on kujutatud hoone lammutusfaasi (kataloogis on kirjutatud, et see on nõukogudeaegne rahandusministeeriumi hoone). Ruumi on ehitatud tellingutetaoline installatsioon, nii et fotosid näeb läbi üksteisega risti paigutatud metall-lattide.

Juba põgus pilk pealkirjades sisalduvatele märksõnadele annab teada matemaatilisest sõnavarast. See ütleb kunstniku püüdluste kohta nii mõnda. Seda võib vaadelda modernistliku kunsti uustulemisena, kus pole aga kohta progressiutoopial ja võib-olla ka mitte minevikku tagasivaatamisel. Modernistlik kunstimudel põhineb reaal- või loodusteadustel, mille alusteadus on omakorda matemaatika. Matemaatikast lähtumine signaliseerib soovi kõneleda piltide kaudu universaalset keelt, mõtelda visuaalselt, vahest jätta sõna ja moraal, väärtushinnang üldse vahele. Matemaatika paneb ka sotsiaalsust nägema reaalteaduslikkuse kaudu. Kunstnik riskib, et teda ei mõisteta, kui tema fotod või videod ei toimi narratiivina, on formaalsed.

Kunstniku sedalaadi mõtlemist tuleb õppida uuesti mõistma, sest see on posttõe ajastul kaotsi läinud. Matemaatika on seotud tõe, mitte posttõe mõistega. Matemaatikat ei tehta ümber vastavalt võimu võitnud partei ideoloogiale. Terminile „perpendikulaarne“ ei püüta leida poliitkorrektsemat asendust, et mitte solvata vähemust. Matemaatiliseks kipub kunst minema enamasti siis, kui on soov kaugeneda ülekuumenenud poliitilistest debattidest. Kunstis on see seotud teatud mõttes ka ajatuse või selle taotlusega.

Perpendikulaarne tähendab millegagi risti olemist: nii nagu on majakarkassi või tellingute latid omavahel risti, olgu siis tegelikkuses või fotojäädvustusel. Nagu on valgus risti varjuga päikesekella pinnal, nii on kunstnik risti ümbritseva posttõega. Kui kõrgharidussüsteemis õpetatakse kunstnikke verbaliseerima – rääkima ja kirjutama –, siis ümbritsevaga risti olev kunstnik vaikib nii kaua, kui saab.

1924. aastal kirjutas Johannes Vares-Barbarus luuletuse „Perpendikulaarne“, mis ilmus luulekogus „Geomeetriline inimene“. Luuletuse lõpuosa kõlab kummalisel kombel nagu Paul Kuimeti näituse võimalik manifest: „Minu vaade on perpendikulaarne / ymbrusele hulktahulisele, paljupinnalisele, / paistab mis udune, ebamäärane / kodanikule kitsarinnalisele, / sest mul täpne läbilõige, / igast kõlast vastuhõige.“

*Esther King, Oxford’s word of the year is ’post-truth’. Politico, 16. XI 2016. http://www.politico.eu/article/oxfords-word-of-the-year-is-post-truth