Kommentaar – Saan aru, ei saa aru …

KERLY RITVAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Ma ei saa aru“ Telliskivi loomelinnakus 10. ja 11. VII.

„Ma ei saa aru“ on uus festivaliseeria, mida korraldab Telliskivi loomelinnaku tiim: Bianka Soe, Sigrid Leppmets, Herkko Labi, Silver Seeblum, Heidi Paju, Martin Lazarev ja Maarin Mürk programmi nõuandjana. Igal aastal võetakse vaatluse alla üks kunsti­valdkond, esimese festivali huvi­orbiidis oli tänavakunst.

Millest aru ei saada? Pean tunnistama, et osalesin festivali ühes ümarlauas ja ka giidina ning kuulun tänavakunsti mõistmisel ma-saan-aru-leeri. Tänavakunst on minu huviorbiidis olnud neli aastat ning selle ajaga olen õppinud mõistma kõiki ta avaldumisvorme: nii tellitud kui ka tellimata kunsti, nii mural’it (suured seina­maalingud) kui ka täägimist (oma pseudonüümi sodimine kõikjale, kuhu vähegi saab) ning muidugi ka stencil’it ehk šabloonikunsti, mida tuntakse eelkõige maailmastaarist tänavakunstniku Banksy kaudu. Ka Telliskivi festivalil selgitati ümar­laudades tänavakunsti mõisteid ja arutleti nende väljendusvormide üle.

Ümarlauda oli kokku toodud institutsionaalseid professionaale (Gregor Taul, Madle Lippus), tänava­kunstifestivalide korraldajaid (Sirla, Salme Kulmar), aga ka kunstnikke (Pirados, Pintsel, Capo) Huvitav oli jälgida rõhuasetusi. Professionaalidele tundus olevat tähtis küsimus, miks ja kuidas. Kas protsessi saaks kuidagi kontrolli alla? Tänavakunsti tegijatele pakkusid enim huvi terminid: mida kutsume tänavakunstiks, mida grafi­tiks, mis ei vääri kunstiks tunnis­tamist? Aktiivselt sekkus ka publik, kes esitas ümarlaua lõpuks küsimusi, näiteks „Palju te siis trahvi saate?“.

Kõige kohta maailmas kehtib reegel, et pärast selgitamist selgineb kõik, kui on vaid tahtmist mõista. Tänavakunsti mõtestamisele aitasid teiste seas kaasa kirjanik Jan Kaus ja näitleja Taavi Eelmaa, kes viisid huvilistele läbi tuure, pakkudes töödele välja oma interpretatsiooni. Arusaamisele aitasid kaasa ka töötoad, kus osales palju just teismelisi, aga ka mudilasi, kes ema kaamera välgutamise saatel lasksid oma esimesed aerosooli värvilaigud pudelist.

Atmosfääri ja arvamuse kujundaja. Festivali atmosfäär oli roosa – rõõmus ja turvaline pereüritus. Omamoodi tore oli seal näha grafititegijaid ringi kõndimas ja seinu maalimas, keskpäeval ja avalikus kohas. Neil oli luba seda teha ja korraldajad olid neile värvid hankinud. Enne festivali toimus ka tänavakunsti võistlus, mille võitjad said võimaluse jäädvustada oma pilt Telliskivi loomelinnakus. Väljavalitud tööd olid samuti lapselikult toredad: lilled, kiisud, gekod ja seebimullid. See pani mõtlema selliste festivalide mõju üle avalikus ruumis. Loomelinnaku keskkond muutub tänu kunstile aina rõõsamaks, sellel on Kalamaja väikeperekondlik nägu. Siinkohal oli tore, et paljudele oli see esimene kord suurele seinale joonistada ning saadi kõrvuti töötada selliste vanade kaladega nagu Pintsel, Multistab, EKS crew jt.

Kas lõpuks hakkasid need, kes varem aru ei saanud, mõistma, millega on tegu? Kindlasti jõudis arusaamine nüüd rohkemate külastajateni, noored ja lapsed said tegevust ning Telliskivi uue ilme. Tartus on selliseid üritusi sagedamini korraldatud, sealne tänavakunsti seltskond on kirjum, samuti on seal rohkem poliitilist šabloonikunsti. Jääb loota, et ka Tallinnas ollakse tänava­kunsti vastu järjest tolerantsem – samm sammu haaval. Festivalist jäävad alles uued pildid seintel ja fotonäitus varasest eesti tänavakunstist loome­linnaku ja Kolme Puu galeriis.

Sellegipoolest tundub, et festivali sündmuste jada võtab kokku kilest fantoomseinale jäädvustatud koomiksi jutumull „Ikka ei saa midagi aru!!!“.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht