Kokkupõrge eluga on tulekahju värvi

Enn Lillemets

Hirmuäratava kiirusega läheneb suur pagulaskunsti  näitus. Hirmutava selles mõttes, et ettevalmistustöö on olnud ja on jätkuvalt pingeline ja keeruline ning tulemus ei saa tahes-tahtmata rahuldada kõigi ootusi. Kolme osapoole, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja kunstiühingu Pallas koostöös sündiv väljapanek on kavas avada selle aasta 2. septembril Kumus Tallinnas ja 2011. aastal Tartu Kunstimuuseumis. Juba praegu on selge, et nii umbes kahesajast  kuni kahesaja viiekümnest teosest koosnev väljapanek saab olla ainult kompromisside kompromiss. Raskusi jagub. Parim aeg kogumistööks nii loomingu kui arhiiviainese osas on lootusetult mööda lastud ning paljud asjaosalised jäädavalt lahkunud.

Kõik hääd kunstnikud sellesse ekspositsiooni ära ei mahu. Austraaliasse sõidust tuli koostajail loobuda. Vaeslapse ossa kipuvad jääma need kunstnikud, kelle elu ja töö on kulgenud eemal suuremaist  kogukonnist. Paratamatult tuleb kaaluda, mida olulist saab Eestist kätte ja mida on hädavajalik kaugelt tuua ning mille päält saab kokku hoida kultuuri vaegrahastamise surve all. Mõnest rikkast loomingust annab esitada ainult ühte külge, mis aga kõnetab ja võimendub kogu näituse kontekstis või siis täiendab ainest oma vaieldamatu isikupäraga. Ja et kõigest kokku saaks professionaalne tervik! Siiski kujutab oodatav näitus endast  otsustavat läbimurret. Hulk esmaklassilist kunsti saab Eestis esmakordselt nähtavaks ja nii mõnedki kunstnikud tegelikult teatavaks. Meie oma kunst ja kunstnikud! See on vana ja valusa võla kustutamine.

Kunstiühingu Pallas panus on siinjuures tagasihoidlik, eriti piiratud nondesamade rahaliste ja tehniliste vahendite täielikust puudumisest. On välja panna üksnes paari viimase aastakümne, peamiselt pääle 1988.  aasta taastamist siginenud teadmised, kogemused ja sidemed. Aga seegi on juba suur asi, kui midagi tollest järjepidevast tööst õiges kohas rakendust leiab ja kõik tühja ei pudene. Paguluses sündinud kujutava kunsti teoste nägemine või imbumine Eestisse on võrreldamatult keerulisem, kui on olnud raamatute jõudmine ja lugemine. Kunstiühingu Pallas auliikme Anu Uustalu väljapanek Tartus on üks kasulik samm suure pagulaskunsti ülevaatenäituse  ettevalmistamisel. Selle koostamise vältimatuks eelduseks olid aga kunstniku enda varasemad annetused ja saadetised Eesti Kunstimuuseumile, Tartu Kunstimuuseumile ja kahel viimasel aastal Pallasele, samuti tema teosed vennatütarde juures Tallinnas. 

Esimene näitus Tartus

Pallas tutvustab vanimat pallaslast 27 maali ja graafilise lehega. See on ühtlasi ühe meie kunsti isenäolisema looja esmakordne väljapanek tema kunstiõpingute linnas Tartus. Näitus on rajatud peamiselt 1970. aastate lõpust 1990. aastate alguseni valminud muljetavaldava üldistusega õli-, pastell- ja tušimaaliseadeile figuuride, nägude ja kõrghoonetega, kusjuures tasakaalukese on suur kujutluslik  õlimaal, kõhedalt õhuline „Pegasus” (1971– 1974). Lisanduvad mõned haruldased näited päris varasest loomingust, sh õlimaal „Ülikooli kirik” (1943). Vähemalt kaksteist teost on eksponeeritud Eestis esimest korda. 22. septembril 1914. aastal Tallinnas sündinud Anu Uustalu (kodanikunimega Anu Leenu Uustalu) kunstiõpetaja Kaarli gümnaasiumis oli Kristjan Raud. Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppis ta aastail 1935–1939 ja 1942–  1944. Nii maali kui ka skulptuuri, peamiselt Ado Vabbe ja Anton Starkopfi juhendamisel.

Uustalu võttis osa mõnest Teise maailmasõja aegsest näitusest Tartus ja Tallinnas ning põgenes 1944. aastal Saksamaale, kus ta esines näitustel, töötas joonistusõpetajana ning võeti ka Eesti Kujutavkunstnike Keskuse, olulisima meie pagulaskunstnikke ühendanud organisatsiooni liikmeks. Saksamaalt siirdus Uustalu 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse, jäädes  elama Wisconsini osariiki Milwaukee’sse, kus ta on teeninud leiba joonestaja ja disainerina, 1977. aastast aga tegutsenud vabakunstnikuna. Uustalu on esinenud paljudel nii eesti kui ka ameerika kunstnike näitustel Ameerikas ja mitmel pool mujal. Isikunäitused on tal olnud aastail 1975–1992 Buffalos, Torontos ja Milwaukee’s. 1979. aastal kujundas ta eesti rahvakultuuri tutvustava riideaida Milwaukee’ Public Museum’i püsiväljapanekusse.  2000. aastast elab ka praeguses auväärses eas mõtteselge, vaimukas ja hooliv kunstnik katoliiklikus hooldekodus Wauwatosas.     

Tasakaalu saavutamine pääle kokkupõrget

Kui pakkusin Anu Uustalule näituse pealkirjaks „Kokkupõrke eluga”, siis haakus kunstnik sellega kohe. Kolm kokkupõrget eluga on määranud tema kunstnikuteed saatuslikult. 1944. aasta sundpagemine Eestist koos ema ja õega,  1968. aasta tulekahju kunstniku kodus, kus põles ära varasem looming, ning 1977. aasta otsustav loobumine palgatööst ja pühendumine loomingule. Uustalu loomingu paremiku moodustavad tugeva nägemusliku üldistusega tinglikud kompositsioonid ja figuuriseaded, samuti maskilised portreed ning ruumiliseks sulatatud päevased ja öised suurlinnavaated ja jõemaastikud. Ta tõukub konkreetsest, aga saavutab  omanäolise tingliku maailma. Kunstnik armastab rõhutada, et loomingus huvitab teda üldinimlik. Kusjuures ka olla eestlane on üks selge osa üldinimlikust. Siin ei ole vastuolu, see on sügavusmõõtmega ja kunstivahenditega saavutatud sisemine tasakaal – midagi on hinge taga. Uustalu ainsa varasema isikunäituse Eestis koostas Anne Untera (siis Lõugas) 1992. aastal Tallinna tervishoiumuuseumis.

Näituse voldikusse  lisas ta kunstniku enese mõttearenduse, mis on praeguse väljapaneku taustal ehk veel aja- ja asjakohasem kui siis: „Mõned ütlevad, et ma olen müstiline, mõned, et ma olen filosoofiline, mõned, et ma olen poeetiline abstraktne ekspressionist, ja mõned, et ma kaldun transtsendentalismi jne. On tõsi, et ma pole kunagi teadlikult püüdnud olla ükski neist. Olen see, mis ma olen! Minus on midagi kõigist neist. Ma maalin sellepärast, et ma pean seda  tegema, sest et Jumal lõi minusse kire teha just seda! Ma loon kujuteldavaid või visionaarseid inimolendeid ja paiku või abstraktsioone neist. Oma teostes püüan ma esitada psühholoogilisi, filosoofilisi või sotsiaalseid väiteid, mis võivad olla meeldivad või ebameeldivad. Mitte detaile – olen kolorist!”.       

Hingesillad ei põle ära

1968. aasta põlemise järgne looming, mis moodustab Uustalu näituse tuumiku, on suuresti tulekahju värvi: kord mahedam ja summutatum, kord kontrastsem, leegitsevam ja kirglikum. Talle on korda läinud töötamine sarjadena, et otsida ja ammendada ühe motiivi või teema võimalusi. Eluliselt olemuslike allikate ja ajendite  kõrval on tähtsad vahendatud impulsid teistest kunstidest, tantsust ja luulest.

Väheste asjade seas õnnestus tal Eestist kaasa võtta kolm luulekogu, Marie Underi, Henrik Visnapuu ja Valmar Adamsi oma. Viimast tundis Uustalu ka isiklikult, sest enne Pallast jõudis ta tudeerida ühe talve Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Uustalu maalide faktuuri mitmekesistab näpu- ja kahvlitehnika rakendamine. Kahvliga läbivedamine süvendab hingekriipivat seisundit  linnukujutist ja kaht suurt silma üldistava sarja õlimaales „Millal, millal!” ja „Kojuigatsus” (mõlemad 1991). Kahvliga on läbi maalitud ka Marie Underile pühendatud lakoonilise mõjujõuga „Sinine puri”, mis pole küll Eestisse jõudnud. Küll on praegu väljas Marie Underi poeetiline portree (1985). See, nagu ka kujurist Pallase-kaaslase Linda Sõbra portree (1983?), on võrreldav Aleksander Suumani kunagiste kontuurportreedega Juhan Liivist,  Betti Alverist ja teistest. Uustalu tõmmatud maaliline kontuur vahendab samuti psühholoogilist siseliigutust. Sarnast lähenemist on ka tema tantsuainelisis teoseis, mis omakorda annavad häid võimalusi tasakaalupunktiga katsetamiseks ja mängimiseks. Anu Uustalu sisemine telg on kindlalt paigas. Ega ta poleks saanud ka teisiti võtta veenvalt neid riskantseid, aga maalilisi tantsusamme, mida tema loominguline kirg on  nõudnud.