Kjellini lühike, kuid viljakas aeg Tartus

Et pärast Helge Kjellini lahkumist taheti kunstiajaloo õppetool Tartu ülikoolis üldse kaotada, peegeldab suhtumist kunstiajalukku kui võõrasse (balti)saksa teadusse.

EERO KANGOR

1. XII 1919 avati Tartu ülikool eestikeelse rahvusülikoolina varasema baltisaksa ja vene ülikooli alusel. Eesti ajutise valitsuse komisjon võttis eeskujuks Euroopa, eriti Põhjamaade ülikoolid. Ülikoolist pidi saama teadus- ja õppeasutus, mille ülesandeks oli uuele riigile ja selle asutustele spetsialistide koolitamine. Komisjoni plaani järgi pidi teaduskondade ja õppetoolide arv, eriti võrreldes humanitaarteadustes tsaariaja ülikooliga, märkimisväärselt kasvama.¹ See peegeldas teadusrevolutsioonist alguse saanud spetsialiseerumise ning loodus- ja humanitaarteaduste eristumise tendentsi.

Humanitaar- ja ajalooteadused ehk rahvusteadused olid XIX sajandil omandanud tähtsa koha rahvusriikide ideelisel toestamisel. Rahvusteaduste õppejõude valiti ka Tartus hoolikalt. Kandidaatide puhul peeti silmas nii teaduslikku ettevalmistust kui ka rahvust. Eriti oodatud olid soomlased, kes võisid eesti keele kõige kiiremini ära õppida, kuid mitu õppejõudu oli pärit ka Rootsist.² 1922. aastal saabus Tartusse ka Lundi ülikooli kunstiajaloo dotsent Helge Kjellin (1885–1984). Sobiva õppejõu leidmiseks oli kulunud poolteist aastat, mille jooksul muutus ka õppetooli nimetus. 1919. aasta Põhjamaade eeskujul loodud esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetoolist sai 1922. aasta jaanuaris kunstiajaloo professuur. Selles esmapilgul vähetähtsas muudatuses peegelduvad kunstiajaloo akadeemilise uurimise ja õpetamise areng XIX sajandil ja XX sajandi algul, mil kunstiajalugu iseseisvus akadeemilise erialana. Sealhulgas töötasid kunsti­ajaloolased täppisteaduste eeskujul välja fotograafial põhinevad spetsiifilised uurimismeetodid ning esteetiline teooria taandus järk-järgult võrdleva stiiliajaloolise käsitluse ees.

Kunstiajaloo õpetamine keiserlikus Tartu ülikoolis

Kunstiajaloo õpetamisest Tartu ülikoolis XIX sajandil on kirjutanud kunstiteadlane Juta Keevallik.³ 1802. aastal taasavatud ülikoolis hakkas oma loengutes kunstiajalugu käsitlema kõnekunsti, esteetika, ladina ja kreeka keele ning kunstiajaloo professor Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kes oli ka ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi juhataja. Võrreldes teiste Läänemere piirkonna ülikoolidega oldi Tartus edumeelsed. Saksa kunstiteadlane Heinrich Dilly on esimese kunstiajaloo õppejõuna saksa ülikoolides nimetanud Hamburgis sündinud itaalia päritolu kunstnikku Johann Domenicus Fiorillot (1748–1821), kes kutsuti 1781. aastal Göttingeni ülikooli joonistusõpetajaks ning seal ka kunstiajalugu õpetama hakkas. Preisimaa pealinnas Berliinis hakkas ehitusakadeemia professor Aloys Hirt (1759–1837) samuti XVIII sajandi lõpul ja ülikoolis 1810. aastast kunstiajaloo loenguid pidama. Eelnimetatutele toetus oma loengutes ka Morgenstern, kes oli õppinud Halle ülikoolis peamiselt filosoofiat, lisaks ka arheoloogiat ja kunsti­ajalugu Johann Christian Friedrich Prange (1756–1836) juures.

Morgenstern seostas oma loengutes kunstiajalugu arheoloogia ja esteetikaga. Ta luges antiikkunsti ajalugu, käsitles kreeka ja rooma skulptuuri, maalikunsti, ehitus- ja kivilõikekunsti, tutvustas egiptuse, süüria, pärsia, india ja mehhiko kunsti ning kunstimütoloogiat. Tema kunstikirjutiste teemad ulatusid antiikkunstist tollase Lääne-Euroopa ja baltisaksa kunstini. Sealjuures püüdis ta vältida hinnanguid keskaegsele kunstile või natsareenlaste loomingule, kuivõrd need romantismiajal tärganud saksa rahvusliku liikumise tarvis olulised teemad olid Vene tsaari alamale arusaadavalt ebasoovitavad. Mõistagi ei käsitlenud ega uurinud ta ka siinset keskaegset kunstipärandit. Pärast Morgensterni ei olnud kunstiajaloo õpetamine Tartu ülikoolis järjepidev ning peamiselt keskenduti antiik­kunstile nn klassikalise arheoloogia ainena.

Saksa ülikoolidest võeti eeskuju ka Põhjamaades, kus kunstiajalugu õpetati koos esteetika ja filoloogiaga. Kõige pikemad esteetikaõpetuse traditsioonid on Rootsi Uppsala ülikoolis, kus luuletaja Per Daniel Amadeus Atterbom nimetati esimeseks esteetika ja uuema kirjanduse professoriks juba 1835. aastal. Enne seda olid esteetikat, kunsti- ja kirjandusajalugu õpetanud ülikooli raamatukoguhoidjad, kellel puudus professoriga võrreldav staatus. Atterbomi esteetika­õpetus sidus ilukirjandust, kunste, kultuuriajalugu ja filosoofiat, kuid kujutavaid kunste käsitles ta oma loengutes harva. Taani esimeseks kunstiajaloolaseks peetakse Niels Laurits Høyenit (1798–1870), kes nimetati 1829. aastal Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia Põhjamaade ja kreeka mütoloogia professoriks. 1856. aastal kutsuti ta Kopenhaageni ülikooli kunstiajaloo õppejõuks. Høyen hakkas metoodiliselt uurima vanemat, sh keskaja ja renessansi kunstiajalugu. Sealse keskaegse arhitektuuri­pärandi vastu tundsid rahvus­romantilised Norra kunstiajaloolased huvi juba XIX sajandi algul. Esimese kunstiajaloo professorina asus 1875. aastal Kristiania (Oslo) ülikoolis tööle samuti norra keskaegseid puitkirikuid uurinud Lorentz Dietrichson (1834–1917). 1809. aastal Venemaa poolt annekteeritud ja autonoomseks vürstiriigiks muudetud Soomes viis Aleksander I Rootsi kultuurimõjude vähendamiseks pealinna ja ülikooli Turust Helsingisse. Seal hakkas 1868. aastal kunstiajaloo loenguid andma esteetika ja moodsa kirjanduse professor Carl Gustaf Estlander (1834–1910).

Kunstiajaloo kujundamine ülikoolierialaks

XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ei olnud kunstiajalugu ülikoolides ise­seisev eriala. Selleks kujunes see alles XX sajandi alguseks. XIX sajandil toimusid Euroopa ülikoolides suured muutused. Varasem valgustusideedel põhinev entsüklopeediline teadusideaal hakkas asenduma positivismist mõjutatud spetsialiseerumisega, millest tulenevalt hakati väärtustama täpseid teadmisi kitsamatel aladel. Teadusvaldkond hakkas selgemalt jagunema nn loodus- ja vaimu- ehk humanitaarteadusteks. Ülikoolide arengut mõjutas rahvusriikide teke ning teadust hakati ära kasutama koloniaalekspansiooniks ja rahvusluse propageerimiseks. Kunstiajaloo iseseisvumine akadeemilise distsipliinina samaaegselt rahvusluse tõusu ja rassiteooriate esilekerkimisega tähendas, et rahvusromantilisest huvist kohaliku kunsti ja kirjanduse vastu võisid kasvada välja teooriad, mis õigustasid kunstiajaloo kaudu ühe rahva paremust teisest.

Rahvaste võistlus ja võitlus väljendus nii sõnades kui ka esemetes. Donald Preziosi on leidnud, et kunstiajalool oli XIX sajandil ka museograafiline funktsioon. Nii nagu ülikool, aitas ka muuseum kaasa kunstiajaloo professionaliseerumisele. Muuseumi kui institutsiooni abil ühendati kunstiajalugu ja kultuuripärand, kujutavad kunstid kujundasid ühiskonna hoiakuid ja rahvuslikku eneseteadvust. Muuseumid olid kunstiajaloo uurimise ja õpetamisega tihedalt seotud Austria-Ungaris ja ka Prantsusmaal. Preisimaa (hilisema Saksa keisririigi) pealinnas Berliinis oli 1810. aastal asutatud ülikool linnaruumis lausa orgaaniliselt seotud ehitus­akadeemia, kunstimuuseumi, toomkiriku ja kuningalossiga ning kujundas selle esindusliku ehituskunsti kaudu impeeriumi kuvandit.

Berliini ülikoolist kujunes XX sajandi esimeseks kümnendiks üks Euroopa kunstiajaloo uurimise ja õpetamise keskusi. Et kunstiajalugu oleks võimalikult täppisteadustega ühtemoodi, hakkas Herman Grimm (1828–1901) kasutama fotograafia võimalusi. Ta kutsuti 1873. aastal Berliini uuema kunstiajaloo professoriks.⁴ Slaidiprojektsiooniga loengud said atraktiivseks laiemale huviliste ringile, kellele ta pidi õpetama muuseumides eksponeeritut õigesti lugema, s.t nägema seda teatud ühiskondlike hoiakute peegeldajana. Loengumaterjali sai esitada sünkroonselt sõnas ja pildis ning pimendatud saalis koondus tähelepanu kunstiteostele, mille üksikuid detaile analüüsiti täppisteadustega sarnasel moel.⁵

Teaduslike uurimismeetodite uuendamisel ei suutnud Grimm siiski kunsti­ajalugu teistele ajalooteadustele järele aidata. Edasiminek selles vallas toimus pärast 1901. aastat, mil tema järglaseks kutsuti tuntud Šveitsi kunsti­ajaloolane Heinrich Wölfflin (1864–1945). Wölfflini tuntakse kunstiteoste vormianalüüsi meetodi väljatöötajana. Oma meetodi tutvustamiseks kasutas ta loengutes topeltprojektsiooni, s.t näitas seinale korraga kaht pilti, mida ta omavahel võrdles. Veelgi suurem uuendus olid kunstiajaloo süvaõppijatele mõeldud seminarid. Väiksemast üliõpilaste rühmast koosnevates seminarides tutvuti muuseumikogudega, õpiti kirjeldama üksikteosed ja harjutati nende analüüsimist Wölfflini kunstiajaloo põhimõistete (kunstgeschichtliche Grundbegriffe) abil. Wölfflini muudatused kandsid vilja ja kindlustasid kunstiajaloolaste järelkasvu. Berliini ülikooli rahvusvahelist tuntust aitas veelgi laiendada Wölfflini järglane Adolph Goldschmidt (1963–1944).⁶ Goldschmidt oli üks esimesi saksa kunsti­teadlasi, kes hakkas põhjalikult uurima keskaja kunsti ning innustas sellega ka oma õpilasi. Goldschmidti ja Wölfflini juures õppisid ka Rootsi hilisemad kunstiajaloo professorid. Moodne akadeemiline kunstiajalugu kujunes välja XX sajandi alguseks, mil ees­kuju­andvaks said saksa ülikoolid, eriti Berliini ja Viini kunstiajaloo koolkond.

Helge Kjellin Tartu ülikooli kunstiajaloo professoriks

Tartus pandi praegusaegsele kunstiajalooõpetusele alus rahvusülikooli rajamisega. 1920. aasta juunis saadeti kunstiajaloo professori leidmiseks kirjad mitmele Saksamaa ja Põhjamaade professorile: Goldschmidtile Berliini, Wölfflinile Münchenisse, Johan Jakob Tikkanenile (1857–1930) Helsingisse, Osvald Sirénile (1879–1966) Stockholmi ja Ewert Wrangelile (1863–1940) Lundi. Kandidaatidena oli silmapiiril kokku üheksa vähem või rohkem tuntud kunsti­teadlast: Würzburgi korraline professor Fritz Knapp (1874–1938), Peterburi Ermitaaži antiigiosakonna juhataja Oskar Waldhauer (1883–1935), Leipzigi erakorraline professor Martin Wacker­nagel (1881–1962), Bonni eradotsent Wilhelm Worringer (1881–1965), Lundi dotsent Helge Kjellin (1885–1984), Halle eradotsent Kurt Gerstenberg (1886–1968), Hamburgi eradotsent Erwin Panofsky (1892–1968) ja lõpuks tollal kõige tuntum ja kandidaatidest vanim – Viini professor Josef Strzygowski (1862–1941).

Nagu eelnevalt mainitud, eelistati Tartu ülikoolis humanitaaraladel Põhja­maade õppejõude. Kunstiajaloo professori kandidaatidest oli Strzygowski teistest peajagu üle, ta sai ka kõige enam hääli ja valiti 1921. aasta aprillis professoriks. Ometi võidi juba ette arvestada, et Tartusse ta ei tule, sest oli hiljuti asunud tööle Turus rootsikeelses Åbo Akademis, mis tollal oli eraakadeemia. Filosoofiateaduskonna nõukogu, kes professorit valis ja kus oli juba palju Põhjamaadest pärit õppejõude, soovis professoriks Rootsist pärit Kjellini, kes sai teiseks kandidaadiks. Kolmandale kohale jäi sakslane Knapp, kes ilmselt ei oleks Würzburgi korralise professori kohalt Tartusse tulnud. Sakslane Gerstenberg, kes oli Kjelliniga üheealine, aga kõrgemalt kvalifitseeritud, jäi neljandaks. Kjellini kandidaadina iseloomustades tõi tema õpetaja, Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professor Johnny Roosval esile tegelemist Põhja-Euroopa kunstiajaloo teemadega, praktilisi kogemusi kirikute inventeerimisel, kuid möönis, et Kjellini teaduslik produktsioon oli teiste kandidaatidega võrreldes kesine.

Helge Kjellin sündis 24. IV 1885. aastal Kesk-Rootsis, sealse vabriku kassapidaja peres. Kooliteed alustas ta juba Stockholmis, kuhu pere varsti pärast tema sündi oli kolinud. Pärast gümnaasiumi ei astunud ta kohe ülikooli, vaid töötas näitleja, apteekri abilise, postiljoni, raudteeametnikuna ja tegi sõjaväekarjääri. Uppsala ülikooli astus ta 1907. aastal, olles siis juba 22aastane. Ta õppis filosoofiat ja kirjandusajalugu. Kunstiajaloo vastu hakkas ta tõsisemat huvi tundma pärast kohtumist dotsent Johnny Roosvaliga, kes õpetas 1908. aasta kevadel kristliku kunsti ajalugu. Järgnevatel aastatel võttis Kjellin osa mitmekümne Upplandi ja Gotlandi kiriku uurimisest, mida Roosval korraldas Rootsi kirikute inventeerimisprogrammi raames. Uppsala ülikooli lõpetas Kjellin 1913. aastal kunstiajaloo erialal, töötas pärast seda kaks kuud Stockholmi riiklikus ajaloomuuseumis ning siirdus 1914. aasta sügisest edasi õppima Lundi ülikooli. Samal ajal töötas ta Malmö muuseumis ning organiseeris Skåne kirikute uurimist, tegutses kohaliku ajalooühingu sekretärina, uuris Varbergi kindlust ja pidas Rootsi maakohtades populaarseid kunstiajaloo loenguid. Ta täiendas ennast klassikalises arheoloogias ja geoloogias, õppis vene keelt, praktiseeris ajalooliste hoonete mõõdistamist ning tutvus maalitehnika ja maali­restaureerimisega. 1917. aastal kaitses Kjellin professor Wrangeli juhendamisel doktorikraadi rootsi XIX sajandi kunstniku Uno Troili loomingust ning valiti sama aasta mais Lundi kunstiajaloo dotsendiks. Oma loengutes käsitles ta graafilisi kunste, Bütsantsi kunsti ja keskaja kirikukunsti ajalugu. Aastatel 1919–1921 külastas ta mitu kuud kestnud reisidel Saksamaad, Austriat, Taanit, Itaaliat, Kreekat, Bulgaariat, Rumeeniat, Türgit, Prantsusmaad ja Inglismaad, et tutvuda seal muuseumide, vanema kirikukunsti ja keskaegsete hauamonumentidega.

Eestisse jõudis Kjellin 1922. aasta jaanuaris. Kuna kunstiajaloo õppetooli siin varem ei olnud, tuli alustada tühjalt kohalt. Esmalt püüdis Kjellin saada ülevaadet siinsetest kunstikogudest, lõi kunstiajaloo kabineti, kuhu hankis erialaraamatuid, kunstireprosid, -fotosid ja -slaide. Samuti katsus ta leida raha õppe- ja uurimisreiside korraldamiseks. Rootsi kunstiajaloolasena huvitasid teda eelkõige Eesti ja Läti lääneosas paiknevad keskaegsed kirikud, mille sidemeid Rootsi kirikutega võis kõige usutavamalt tõestada. Esimene õppe- ja uurimisreis toimus juba 1922. aasta suvel, millega pandi alus kunstiajaloo kabineti uurimiskogule.

Kjellin seadis endale eesmärgiks vähemalt mõned eesti üliõpilased kunstiajaloolaseks koolitada, et nad saaksid juba iseseisvalt hakata Eesti ehitus- ja kunsti­pärandit uurima. Tema õpilane Elsbet Parek (Markus) on oma mälestustes oletanud, et eesti üliõpilased jätsid professorile halva mulje, sest olid kehvalt ette valmistatud ja nende arusaamad olid kunstiajaloo õppimiseks primitiivsevõitu. Kjellin ise on oma kirjades sugulastele kiitnud siinsete üliõpilaste teadmisjanu ja tundnud heameelt oma saksakeelsete loengute rohkearvulise kuulajaskonna üle. Kunstiajalugu õppis aastatel 1922–1924 kokku sadakond üliõpilast, kellest 14 valis selle oma peaaineks. Kunstiajaloo lõpu­eksami sooritas neist kümme ja magistritöö sai valmis kolm üliõpilast – kunstiteadlane Voldemar Vaga (1899–1999), kunsti­ajaloolane ja muinsuskaitsja Elsbet Markus (1902–1985) ning hilisem Tallinna linnaarhiivi juhataja Epp Siimo (1904–1991). Kjellin lahkus Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetoolilt juba 1924. aastal suvel, tuues põhjuseks majandusliku kitsikuse, mis ei võimaldanud naist ja kolmelapselist peret ülal pidada. Et kunsti­ajaloo õppetool taheti seepeale üldse kaotada, peegeldab suhtumist kunstiajalukku kui võõrasse (balti)saksa teadusse.

1 Ülikooli avamisel alustati 73 õppejõuga, 1920. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus koosseisu 173 õppejõuga, 1925. aasta ülikooliseadusega määrati koosseisuks 146 õppejõudu.

2 Soomest läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen, Põhjamaade ja hiljem ka üldajaloo professor Aarno Rafael Cederberg ning Eesti ja Põhjamaade arheoloogia professor Aarne Miikael Tallgren või Eesti Rahva Muuseumi direktor ja etnograafia dotsent Ilmari Manninen. Rootsist ladina keele, kirjanduse ja arheoloogia professor Johan Bergman, geograafia professor Johannes Gabriel Granö ja arheoloogia professor Birger Nerman.

3 Juta Keevallik. Kunstikogumine Eestis 19. sajandil. Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 1993.

4 Tuntud kirjanikust onu ja isa kaudu oli Herman Grimm juba noore mehena seotud Berliini intellektuaalide ringkonnaga.

5 Grimmi eeskujul võeti slaidiprojektsioon kasutusele paljudes Saksamaa ülikoolides.

6 Adolph Goldschmidt (1863–1944). Normal Art History im 20. Jahrhundert. Hg. Gunnar Brands und Heinrich Dilly. Weimar: Verlag und Datenbank für Geisteswissenschaften, 2007.