Ka põhjanaabrid avastavad unustatud naiskunstnikke

KAI STAHL

Ester Borg. Mustad kindad. 1932, kuivnõel. Näitus ?Naised Turu kunstikoolis? Turu kunstimuuseumis kuni 23. V.

Turu kunstimuuseumis on praegu väljas maailmasõdadevaheline naiskunstnike looming, spetsiifiline energia. Turu oli 1920ndatel ja 30ndatel Soome radikaalsema kunsti keskus. Antud näitus on valminud koostöös kunstiajaloo doktori Margareta Willner-Rönnholmiga, kes on kirjutanud Turu naiskunstnikest põhjaliku uurimuse. Enamus näitusel esitatud naiskunstnikest sai kunstihariduse Soome esimeses kunstiõppeasutuses Turu joonistuskoolis, kus õpetajatena töötasid nii vanameister Victor Westerholm kui Novembrigrupi sünget kolorismi soosiv Rangar Unger. Näitusel on väljas 105 teost 24 kunstnikult, kes esinesid aktiivselt Turu (peamiselt Turu Kunstiühingu) kunstinäitustel aastatel 1920 ? 1950. Välja on jäetud laiemale üldsusele juba niigi tuntud vanemad naiskunstnikud (näiteks Helene Schjerfbeck). Näitus on tähelepanuväärne veel ka seetõttu, et enamik töödest kuulub erakogudesse.

Kõnealune periood jagunes naiskunstnike seisukohalt kaheks. 1930ndate keskpaigani olid Turu koolkonna naised suhteliselt ?nähtamatud?, vaatamata vanemate kolleegide suurele osakaalule XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Turu koolkonna naiste osakaal kohalikus kunstielus kasvas märgatavalt alles 1930ndate teisest poolest, kuid enamus naistest jäi tagaplaanile, järgides traditsiooniliselt aktsepteeritud soorolle. Sellele vaatamata võib julgelt öelda, et Turu n.-ö. unustatud naiskunstnikud tundsid modernistlikke suundumusi, kuigi enamus kasutas neid ettevaatlikult, eelkõige oma isikliku vaatenurga kaudu.

 

Abikaasa toetus kui kunstitegemise stiimul

Näituse ekspositsioon on üles ehitatud teemade, tehnikate, aga ka kunstnike kaupa. Nii on omaette ruumid modernistidel Heli Ojanperäl (1921 ? 1994), Katri Tätiläl (1905 ? 1980), Anna-Liisa Riikkalal (1911 ? 1994) ja Hilkka Toivolal (1909 ? 2002). Parimad võimalused kunstiga tegelemiseks olid kesk- ja kõrgklassi (enamasti vanematel) naiskunstnikel. Tavaliselt olid nad ennast täiendanud koduses Helsingis ja Viiburis, võimalustest sõltuvalt ka Pariisis, Itaalias, Taanis ja Norras. Nende kunstnikuna tegutsemise aktiivsust mõjutas kõige rohkem perekondlik seis. Produktiivsemad oldi kas enne abielu või siis hilisemas eas. Soodsam oli olukord nendel naistel, kelle abikaasad olid ka kunstnikud, siis toetati teineteise loomingulist tegevust ja kunstilist arengut. See tuleb iseäranis hästi välja viljaka graafiku ja maalikunstniku Greta Kegel-Schalini (1897 ? 1993), kuid ka Margit Aarnio-Aaltoneni (1900 ? 1980) puhul. Esimene oli maalikunstnik Theodor Schalini, teine skulptor Aarre Aaltoneni abikaasa. Muide, ka Tätilä abikaasa Viljo Ranna oli kunstnik, samuti Toivola abikaasa Otso Karpaka.

 

Vana kaudu uude

Turu näitustel osalesid 1920ndatel ja 1930ndatel ka vanema põlve kunstnikud ning seetõttu on ka käesolevas väjapanekus näha XIX sajandi lõpu töid. Esindatud on Ahvenamaa Önningeby kunstnikekolooniasse kuulunud Elin Alfhild Norlund (1861 ? 1941), Hanna Rönnberg (1862 ? 1946) ja portreemaalimisega end elatanud Doora Walhroos (1870 ? 1947). Nende teosed peegeldavad vabaõhumaali õrna ja romantilist hetkelisust, kus tähtsal kohal on päikesemängulised maastikud ja kompositsioonid. Tollal tegutsesid aktiivsemalt just kosmopoliitidest salongikunstnikud Anna Snellman-Kaila (1884 ?1962) ja Aino Alli (1879 ? 1958). Esimene oli pühendunud naiselike maastiku- ja linnavaadete ning Turu linnuse interjööride, teine aga elegantsete ja ilusate portreede maalimisele. Liiga traditsiooniline kunstiline lahendus aga tõi kaasa nende teoste kunstilise väärtuse alahindamise. Snobismi ja enesekindlat mondäänsust õhkub Alli kompositsioonist ?Une dame chinoise? (1929), hiinlanna poolfiguraalsest portreest sigari ja pojengiga.

1930ndatel arenes Turust soome romantilise sümbolismi ja sürrealismi keskus, seda eelkõige Edwin Lydéni ja Otto Mäkilä eestvedamisel. Meeskolleegide mõju ilmneb nii Liisa Riikkala kahemõõtmelistes stiliseeritud öistes miljöö- ja figuraalkompositsioonides (?Pinella?, 1938) kui Heli Ojanperä askeetlikes kubistlikes lahendustes (?Haigevoodi?, 1940). Naismodernistidest peeti kõige andekamaks vitraaþikunsti harrastanud freskomaalijat Hilkka Toivolat, kelle teosed (suurtele mõõtmetele vaatamata) tuletavad meelde Aino Bachi graafikat. Toivola kunsti keskne teema ?emadus? kujutab sisemist jõudu kiirgavat õrna ja hoolitsevat inimest.

 

Graafika ärkab naistega

Eraldi ekspositsiooni moodustavad ka graafika ja portreeþanr. Valdaval osal esitatud teostest on siiski kujutatud traditsioonilisi naiskunstnike motiive: maastikke, linnavaateid ja lilli. Rohkesti esineb ka ema ja lapse temaatikat. Maali väljendusvahenditest eelistati enamasti õlivärvi, vähem kasutati naisele omaseks peetud akvarelli ja pastelli. Ekspositsiooni üldine värvigamma on põhjamaiselt rahulik ja looduslähedane, domineerivad rohekad, sinakad, pruunikad ja beeþikad, pastelsed toonid. Siin-seal ilmneb siiski erksat värvimängu ning modernistlikku lähenemist. Rõõmsa kontrasti moodustab alles keskeas kunstiga tegelema hakanud Martha Lagercrantzi (1880 ? 1963) kompositsioon ?Naine haaremirõivas? (1930ndad), mis kujutab tollal soositud maskiballi, kuid mida võib vaadata ka kui naise üldise seisundi ja olemuse tõlgendust.

1930ndatel tõusis Turu kunstielus tähtsale kohale graafika, seda just tänu joonistuskooli graafikaõppetooli juhatajale Viljo Lehmussaarele. Graafikalembus tõi kaasa naisgraafikute koolkonna tekkimise, kuhu kuulusid Greta Schalin, Ester Borg (1899 ? 1964), Laila Säilä-Henriksson (1908 ? 1999), Edith Wiklund (1905 ? 1969), Helmi Kuusi (1913 ? 2000) ja Tuulikki Pietilä (s. 1917). Enamus neistki eelistas realismi. Modernismi vähesus tõi kaasa kohaliku kunstikriitika nördimuse, vaatamata sellele, et tehniliselt olid teosed igati korrektsed, lausa meisterlikud. Säilä-Henrikssoni maastikumotiivides ilmnes isegi jaapanipärast müstilisust (?Mägimänd?, 1903), Borgi inimfiguuris on lausa avangardistlikku tõlgendust (?Mustad kindad?, 1932).