Isepäine Adamson-Eric

Äsja ilmunud väärikat raamatut ei saa nimetada monograafiaks, tegemist on artiklite kogumikuga, kus käsitletakse Adamson-Ericut mitme nurga alt tugeva uudse tervikuni jõudmata.

MAARJA UNDUSK

Näitus „Adamson-Eric 115. Modernistlikud mängud“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 14. I, kuraatorid Ülle Kruus ja Kersti Koll.

Kogumik „Adamson-Eric (1902–1968)“. Koostanud Kersti Koll ja Ülle Kruus, artiklite autorid Sirje Helme, Kersti Koll, Ülle Kruus, Tiina Käesel, Alar Nurkse, Inge Teder, Bruno Tomberg ja David Vseviov. Toimetanud Kersti Koll, keeleliselt toimetanud Aili Künstler ja Kaidi Saavan. Inglise keelde tõlkinud Ivika Arumäe, keeleliselt toimetanud Richard Adang. Kujundanud Külli Kaats. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2017. 352 lk.

Mullu sügisel ilmus trükist Adamson-Ericut puudutav mahukas teos, koos raamatu esitlusega avati ka kunstniku uus väljapanek.

Pole palju neid eesti kunstnikke, kes oleksid ühtaegu vastuolulised ja ligitõmbavad, töökad ja boheemlaslikud, suured individualistid ja mõjukad organisaatorid, opositsionäärid ja kaasaminejad, maalijad ja tarbekunstnikud. Veel vähem on aga neid, kellel on oma muuseum, seda pealekauba Tallinna vanalinnas ja sealjuures mitte majamuuseum, vaid kunstniku auks eraldi loodud üksus.

Muuseumi esimesel korrusel avatud näitus on püsiekspositsiooni laiendus, mida on kasulik vaadata värskelt ilmunud esindusteose sirvimise alla ja peale.

Huvitavad tekstid, tervikust on puudu. Ülle Kruusi ja Kersti Kolli koostatud ning Külli Kaatsi kujundatud köite näol on pealiskaudselgi pilguheidul tegemist väärika ja maitserikka väljaandega kuldkollakalt küütleva kalingurkaanega, mis on kaetud reljeefselt Adamson-Ericu ornamentikaga. Too mustrijada läbib peatükkide vahel punase vonkleva niidina tervet raamatut. Mulle kui köite- ja paberiinimesele imponeerib ka imepunane (vermillon peaks selle tooni nimi olema) ja pisut krobelise struktuuriga matt esileht. Punane polnud küll Adamsoni lemmikvärv ei otseses ega ka ülekantud tähenduses, ent tema käsitlust kokkuvõtvaks tooniks sobib see üllatavalt hästi.

Teos on välja antud kunstniku 115. sünniaastapäeva puhuks. Viimatine, Leo Soonpää kirjutatud Adamson-Ericu monograafia ilmus 1969. aastal, trükki toimetati see vahetult enne Adamsoni surma 1968. aasta lõpus. Niisiis on viimasest põhjalikumast käsitlusest möödas peaaegu pool sajandit, mille jooksul on hulk ajalootolmu kord üles keerelnud, siis taas settinud, mõnigi tuhmunud asjaolu särama hõõrutud, hulgaliselt kaotsis ja varjatud fakte ilmsiks tulnud ja tohutul hulgal loomingut ja muid materjale uurijate käeulatusse kogunenud. Teatavasti oli muuseumi initsiaator Adamson-Ericu lesk Mari Adamson, kellel jätkus käthehansenlikku tarmukust muuseum välja võidelda ja kogu abikaasa pärand kapitaliks kinkida.

Äsja ilmunud raamatut ei saa nimetada monograafiaks. Pigem on tegemist artiklite kogumiku või muuseumi toimetistega, kus käsitletakse Adamson-Ericut üsna mitme nurga alt, ent tugeva uudse tervikuni jõudmata. Sealjuures on kogumik igati hariv, põnev ja lugemist väärt. Muuseumi direktor Ülle Kruus annab ülevaate muuseumi tööst ja arengusuundadest. Kersti Koll kõneleb üksikasjalikult kunstniku näitustest ja retseptsioonist Põhjamaadel Teise maailmasõja eelsel perioodil ja juhatab sisse kaks Adamson-Ericu enda seni avaldamata teksti: esimene on memuaarilaadne sissevaade kunstniku õpinguaastate algusaegadesse Berliinis ja Pariisis, teine kirjutatud enese kaitsekõnena 1949. aastal, enne kunstnike liidust väljaheitmist. Tekstid ise on mõtlemapanevad ning avavad meile kunstniku lähivaates ja tema aja mitmest tahust. David Vseviov arendab hirmuteemat nõukogude repressioonide kontekstis ja analüüsib Adamson-Ericu suhet võimuga. Temaga tuleb nõustuda: Adamson-Ericu kirjas nõukogude võimule pole raasugi pugemist ega kahetsust. Kaks lühikäsitlust on mälestuslikku laadi, autorid Bruno Tomberg ja Inge Teder. Tiina Käesel vaatleb ja väärtustab Adamson-Ericut meie tarbekunsti novaatorliku suurkujuna. Alar Nurkse annab kirglikult asjatundliku analüütilise ülevaate kunstniku maalikäsitlusest restauraatori pilgu läbi, süüvides värvikihtide sisemusse ja lõuendikiududesse.

Kaalukust lisab rikkaliku fotomaterjaliga illustreeritud biograafia ja rõõmu teeb heas trükikvaliteedis reproduktsioonide valik artiklite sees ja raamatu lõpus. See korvab 1969. aastal ilmunud monograafia hirmviletsad, ebateravad ja pealegi napi valikuga reprod.

Artiklites viidatakse mitmetele põnevatele ja seni avaldamata materjalidele, mis väärivad koondamist ja kommenteeritult avaldamist mõnes tuleviku-kogumikus.

Kersti Koll osutab rikkalikule kirjavahetusele, näiteks on kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis 68 Adamson-Ericu kirja õemees Johannes Semperile ja 214 kirja abikaasa Marile. Ülihuvitavat materjali, mis avab meile kunstniku elu uuest vaatepunktist, on palju. Isuäratav on ka teada saada Adamson-Ericu visandimapist, kus üles joonistatud ja numereeritud tema dekoratiivsed kujundid, mida ta on oma tarbekunstiloomingus kasutanud. Sellestki materjalist saaks omaette huvitava väljaande.

Mälestuskillud Inge Tedrelt ja Bruno Tombergilt on kosutav lugemine, ent tekib küsimus: miks just need kaks, kui meenutusi peaks olema talletatud ilmselgelt tunduvalt rohkem? Kas ei vääri need kõik koondamist üheks illustreeritud ja kommenteeritud teoseks?

Niisiis – Adamson-Ericu kogumik tekitab kõige positiivse kõrval ka teatud rahuldamatuse tunde. Ehk olnuks toekam koostada raamat ühtsema temaatikaga käsitlustest isegi juhul, kui käsiteldav nii pillavalt haralist lähenemist võimaldab? Uue, nüüdisaegse ja põhjaliku monograafia väljaandmine oleks muidugi veel suurem ja eriti tänuväärt väljakutse.

Ent paneme nüüd ilusa kuldase kaane ja punase tagalehega raamatu kinni ja teeme jalutuskäigu muuseumi esimese korruse näituseruumis, kus tavapäraselt väljas külalisesinejad, ent sedapuhku Adamson-Ericu enda tööd, päikesepaisteline väljapanek peamiselt tema 1960ndate loomingust, sealhulgas hea valik rõõmsaid keraamilisi plaate ja tarbekunsti.

Mängur Adamson-Eric. Adamson-Eric oli mängur selles sõna mitmepalgelises tähenduses. Ta oli katsetaja ja provokaator, tundlik psühholoogiline degusteerija. Meenub tuntud lugu tema maalist Pariisi galerii aknal, kõrvu Henri Matisse’i tööga. Matisse’i maali hinnaks oli 30 000 franki, Adamson-Ericul aga 40 000. Mis see muud on kui omamoodi inimkatse. Mängurlik eluvõtt ja uudishimu kui elustiil päästis ta ka hullematest üleelamistest stalinlike repressioonide ajal. Eks proovime siis tegutseda etteantud kaanonite järgi, mõtles ta, minnes 1940. aastal esialgu kaasa nõukogude võimuga, võib-olla oma õemehe Johannes Semperi õhutusel. Vaatame, kuidas välja tuleb, võis ta mõelda. Ja mingil vimkalikul moel suutis ta ka stalinistlikult kanoniseeritud töödesse lisada nihestuse, asümmeetria, sellega võimule alistumise ära nullida või vähemalt seda minimeerida.

Mind kui nahakunstnikku on muidugi võlunud tema provokatiivselt tolerantne suhtumine tarbekunsti. Maalis on novaatorlus palju tavalisem, kuigi, ega Adamson-Eric olnudki maalijana eriline uuendaja, vaid lihtsalt hästi meisterlik. On kirjutatud, et ta armastas oma õlimaalides mitmesuguseid materjale edasi anda. Tema esemelembus avaldub ka tema teemavalikus, materjalikeskses tarbekunstis aga ta lihtsalt aistib ainest ja armastab seda vahetult, ilma lõuendita. Tema kujundikeel on vaba piirangutest ja ta on suutnud selle ühendada naha, metalli, puu või portselaniga, arvestades iga materjali eripära. Vanemas eas rändas tema abstraktne ornamentika esemetelt ka lõuendile ja väikestele keraamilistele plaatidele, mis polnud ei kujutav ega tarbekunst, vaid lihtsalt Adamson-Eric temas eneses. Igas töös on tunda tegemise rõõmu, siin puudub raskuse vaim, ehkki Adamson-Ericul vist naljamehe ega ka naeratava mehe mainet ei olnud. Päikeseratas on üks tema lemmikuid, või siis oranži lakaga lõvi, kes ta ka ise tähtkujult oli. Ta otsis ja varieeris kogu aeg ja võimatu olnuks teda ette kujutada tiražeeriva tarbe­kunstnikuna. Tema tarbekunstiesemed said teostatud meistrite käega, aga ta ise pidi tunnetama täiuslikult materjalide meelelaadi.

Mõned hõllandused. Näituselt leidsin ühe mulle olulise maali aastast 1959, see tähendab ajast neli aastat pärast infarkti ja insulti, kui Adamson-Eric sai parema kehapoole halvatuse ja õppis pärast seda vasaku käega maalima. See on männimetsavaade, mis tehtud tema Lohusalu suvekodu aknast (seesama pilt on olnud käibel ka Kumu postkaardina). Nimelt suvitas meie perekond 1960ndatel sealsamas helerohekas puitmajas Adamsonide peal, ärklikorrusel.

Mul on mitmeid hõrke lapsepõlvemälestusi sellest isemoodi, mu mäletamist mööda vaiksest mehest, kes kandis alati musta baretti, tumepruuni pintsakjakki ja sageli pintslit käes. Nende verandauks meie rõdu all oli enamjaolt lahti ja selle lävel segunesid sooja liiva ja põdrasambliku, sirelite ja männiõite ja käbide ja oravate ja metsvintide lõhn äraarvamatu õlivärvi, sikatiivi, linaseemneõli ja tärpentinihõnguga. Sealsamas oli käre Mari, kes maalis väikeseid monotüüpiaid, see kõik kokku polnud mingi töö ega vaev, vaid puhas õndsus, väga õnnelik nõukogude lapsepõlv.

Kord vaatasin sisse naabrite esimese korruse aknast, kuidas onu Adamson kohviube jahvatas ja siis äkki pahvaki! elektrikohviveski lahti hüppas ja oad üle toa laiali lendasid. See oli vast tore vaatepilt, mille põhjuseks ilmselt onu Adamsoni halvatusest tingitud kohmakus.

18. augustil peeti alati suurejooneliselt Adamson-Ericu sünnipäeva suitsulesta, kurgi-tomatisalati ja kringliga. Kord enne sünnipäeva värvis Adamson vanad luitunud puupulkadest seljatugedega aiatoolid õlivärvidega erksaks, iga pulk ise tooni. Kui siis härrad heledais suvepintsakuis olid toolidel niheldes suitsulesta kõrvale oma jutte ajanud ja seejärel enne kohvijooma külateele jalutama suundusid, olid nende pintsakud tagant eri värvitoonides triibulised. Legend lisab, et keemik Endel Lippmaa, kes samuti seltskonda kuulus, korjanud pintsakud enda kätte ja lasknud oma laboris puhtaks teha.

Seesugused ammused hõllandlikud lood meenuvad mulle näitusesaalis rannamändide pilti vaadates kui raam­jutustus elust Lohusalu mändide all. Need, kes tahavad kevadet ja päikest lähemale manada, käigu lähinädalal Lühikeses jalas Adamson-Ericut vaatamas kindlasti ära.