Inimlikud lood

„Elu või karma? Narva lood“on rõhutatult lihtne, teadlikult komponeeritud, seal ei ole liigseid keerdkäike, lisavidinaid ega interaktiivseid elemente.

JOHANNA RANNULA

Narva muuseumi kunstigalerii püsiekspositsioon „Elu või karma? Narva lood“ kuni 2026. aastani. Kuraator Rael Artel, kujundajad Tõnu Narro ja Rael Artel, graafiline disainer Jaan Evart ning konsultandid Tiina Abel, Kai Lobjakas, Irina Koževina, Aleksandra Murre, Anneli Porri, Jelizaveta Pratkunas, Galina Smirnova, Elnara Taidre, Olga Tjurina ja Madis Tuuder.

Eestis ei ole kuigi palju linnu, kus võidakse olla uhke oma kunstikollektsiooni üle. Sellepoolest võib Narvat rikkaks pidada. Eriline kollektsioon sai XIX sajandil alguse Narvas elanud Lavretsovide kunstihuvist. Hiljem kingiti kollektsioon Narva muuseumile ja kunsti koguti edasi. Sõjakeerises sai kollektsioon kannatada, kuid pärast tehti palju tööd, et laiali pillatud teosed üles leida.

Praegu on kollektsioonis 1700 kunstiteost. Seda kogu võib võrrelda karbitäie pusletükkidega, mis aga ei kuulu ühe pildi juurde, vaid on pärit eri komplektidest. Palju tükke on puudu ja algseid pilte enam kokku panna ei saa. Kuid siin on ka hea külg, sest nii saab sellest oma pilt, õigemini palju pilte, kokku panna. Seda on juba teinud nii mõnedki kunstiteadlased, näiteks Aleksandra Murre 2016. aastal Mikkeli muuseumi näitusel. Rael Arteli koostatud Narva muuseumi kunstigalerii püsiekspositsioon on nüüdseks olnud väljas pisut enam kui aasta jagu.

Rael Arteli pilt, s.t püsinäitus, on saanud selle aja jooksul palju vastukaja. Sellele on antud muuseumiauhindade eripreemia ja külastajad on avaldanud heameelt. Pikema järelemõtlemiseta avaldan minagi tegijaile tunnustust.

Loojutustamise kunst

See on näitus, kus ei kirjeldata kunstivoolusid ega püüta anda kunstiajaloolist ülevaadet. Seal ei ole keskendutud ühegi kunstniku eluloole ega üritatud avaldada vaatajale muljet šedöövritega (kuigi neid seal leidub). Esmapilgul justkui klassikaline kunstinäitus, kus seinal on pildid ja mõni kaastekstki. Kujunduses on natuke mängitud seinavärviga ja tehtud kriitvalge näituseruum märgatavalt hubasemaks. Kuid värvilahendus pole ainuke, mis näituse koduseks teeb.

„Elu või karma? Narva lood“ on just selline kunstinäitus, mida Narva elanik on oodanud. See on ka väljapanek, kus Narva külalisele antakse linnast korralik ülevaade, aga samuti pakub see pinget kunstihuvilisele. Näitus on rõhutatult lihtne, teadlikult komponeeritud, ilma liigsete keerdkäikude, lisavidinate või interaktiivsete elementideta.

Kaastekstid üllatavad ebatavalise selgusega: neid saab audiogiidi kaudu kuulata ja kataloogist või seinalt lugeda on sama hõlbus kui mõnda juturaamatut. See annab märku, et publikule mõeldes on tööd tehtud kontekstitundlikult. Pahatihti jätavad kunstinäituste kuraatorid publiku vaeslapse ossa, „Elu või karma?“ puhul ei saa midagi ette heita. Niisuguse väljapaneku külastamist võib vabalt võrrelda filmi vaatamise või raamatu lugemisega: ka kunstinäitusega saab jutustada lugu.

Juba pealkiri „Elu või karma? Narva lood“ annab aimu, et kuraator on keskendunud Narvale ja narvalaste lugudele. Seda on siinne publik ammu oodanud. Usun, et paljud tunnevad ennast seal ära, sest esitatu on nagu nende enda peegeldus. Fotojäädvustused Kreenholmi tekstiilikunstnikest ja Vestervalli ühingu kunstnikest tekitavad sideme just nendega, keda ka praegu võib kohata pea igal Narva kunstinäituse avamisel. Muuseumiteoreetikute vaatevinklist on representatsioon, identiteediotsingud ja kaasamine tähtsad mõõdupuud – ka neilt saaksid „Elu või karma? Narva lood“ plusspunktid kätte.

Puuduva peatüki müsteerium

Olen üsna värske narvalane, kuid püsinäitusele olen sattunud juba mitu korda. Justkui ettemääratult osalesin möödunud nädalal kuraatorituuril, olgugi et siis veel ei teadnud, et kirjutan sellest. Algul mõtlesin, et hiilin pärast avalauset minema, sest olin juba väljapanekut näinud. Kuid juhtus nii, et jäin kuulama ega kahetse. Tutvustuse lõpus teatas kuraator, et näitusel oleks pidanud olema veel ka kuues peatükk, kuid see jäi mitmete asjaolude tõttu ära. Võib-olla mu tähelepanu hajus, võib-olla ta ei öelnudki, millest selles peatükis oleks pidanud rääkima. Võiksin ju võtta telefoni ja kuraatorile helistada, et järele uurida, kuid otsustasin, et see oleks liiga lihtne lahendus. Palju põnevam on kasutada oma kujutlusvõimet.

Kui kujutada ette viieköitelist suurteost, siis esimesena kangastub „Tõde ja õigus“. Mis juhtuks, kui 2022. aasta lõpul avastatakse veel üks käsikiri – Tammsaare epopöa kuues osa? Millest seal räägitaks? Millised Narva lood on jäänud veel rääkimata? Praegu on püsinäitusel esindatud teemad „Võimu nägu“, „Moderniseeruv Narva“, „Sõja kaja“, „Meie lihtsad elud“ ja „Narva kunstielu“. Milline peatükk väärib lisamist? Pakun välja, et 1990ndatest on nii mõndagi intrigeerivat jutustada, kuid see jääb juba nende otsustada, kelle asi on kunstikogu täiendada.

Paar aastat tagasi näidati ETVs saadet Eesti Moskva saatkonnahoonest. Tuli välja, et saatkonnal on muljet­avaldav kunstikollektsioon. Seegi kogu on eklektiline, kuid täis tähenduslikke teoseid, põnevaid lugusid. Ehk paneb mõni kuraator ka selle kogu põhjal kokku sisutiheda näituse.

Arvatavasti on narvalased kunsti­galerii uut põhiekspositsiooni juba näinud. Soovitan aga neile, kes sinna pole veel jõudnud, aga kellel on huvi Narva kui maailmapoliitikas erilise positsiooniga piirilinna vastu või kes tahaksid kogeda, kuidas kunst jutustab lugusid, kindlasti kunstigaleriisse minna. Mitte ainult minna, vaid ka aega varuda.