Hõrgult kureeritud triiv

„Kõrge“ ja „madala“ kategooriatega mängimine ning vaataja taju kureerimine on ÕhuLossile tüüpiline. „Triiviga“ leiti ometi veel üks uus võimalus, kuidas vaatajat üllatada.

HEIE MARIE TREIER

Piret Hirve ja Eve Marguse näitus „Triiv“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1. IV – 29. V, kuraator Villu Plink.

ÕhuLoss – ehtekunstnike pikaajaline ning rahvusvahelist tipptaset esindav platvorm – ehitas sel kevadel tarbekunsti- ja disainimuuseumi väikesesse näituseruumi installatsiooni „Triiv“. ÕhuLossi suuremast grupist tegelesid sellega kolm liiget: kunstnikena Piret Hirv ja Eve Margus ning kuraatorina Villu Plink.

Igasuguse näituse puhul on fookus üldkontseptsiooni toetava installatsiooni loomisel. Seda enam ehtekunsti puhul, mis on mõõtmetelt enamasti väike, ent kasutatud materjalid on üldiselt väärtuslikud. Seega on ehtekunsti ideede võimendamiseks vaja saavutada õige keskkond, turvaline eksponeerimisviis ja ehteid toetav õhustik.

„Triivi“ ruumi oli installeeritud meri. Kaks ekraani, alumine ja ülemine, olid paigutatud põranda ja lae suhtes nurga alla, nende abil täitus ruum merd kujutava videoga. Ekraanide vahele jäänud ala markeeris silmapiiri. Sellele sirgjoonele olidki paigutatud esemed.

Esemed tundusid olevat kohati mererannast leitud puutükid ja kivid, kohati aga üksnes meenutasid mererannast leitud looduslikke vorme. Need olid siiski kunstnike loodud. Püüdlus tundus olevat eksponeerida kõrvuti mere-esemeid ja kunstnike loodud objekte, aga nii, et vaataja ei teeks vahet, kumb on kumb – või ka milline mere-ehe on Piret Hirve ja milline Eve Marguse loodud.

Varem on ÕhuLossi näitusi saatvatest kataloogidest meeles iga ehte kohta kirjutatud materjalide loetelu, mis juba ise kõlab ebamaisena nagu hõrk gurmeeluuletus. Seekord ei ole näitusevoldikus ühtegi sõna materjalide ega üldse mateeria kohta. Kogu näitust saatnud tekst on poeetiline ning siin on kontseptuaalses võtmes toodud teiste seas esile märksõnu, nagu näiteks „tuum“, „materjal“, „piirid“, ruum“ ja „ehe“.

Helitaustas polnud osutatud merele, pigem võis helides ära tunda ehtekunstniku tööprotsessi, nagu näiteks lihvimine ja kõik teised tehnilised moodused, mis tekitavad spetsiifilisi helisid.

Siinkirjutajalt oli seega ära võetud kogu objektiivne teave, millele kunstiteadlased näitusest kirjutades toetuvad: järele oli jäänud vaatajakogemus või siis fenomenoloogiline taju. Igasugune taju on mõistagi isiklik ja kuulub vaatajale – mõni teine vaataja võib näitust tajuda täiesti teisiti.

Et saada mingitki objektiivset teavet, hakkasin ükshaaval vaatlema ja loetlema eksponeeritud esemeid, abstraktseid ebamäärase kujuga objekte. Selle tulemuseks sain umbes sellise jada: 23 randa uhutud puutükki (ilmselt kohati töödeldud), üks must metallitükk, seitse punakat savist või metallist tükki, kümme mustjas-rohekat materjali, mis imiteerivad puutükke, üks klaasjaks lihvitud läikiv must materjal, kolm musta puidutükki, neli-viis matti musta metallitükki, neli säravate täppidega kivi, umbes kuus punakate varjunditega (rooste moodi) musta elementi, üks suur matt must metallitükk, neli läikivat musta ollust (raske oli neid kuidagi määratleda), üks must ese (prossi kujuga) ja kolm roostes musta eset.

Kuna üle ekraani servade ulatunud meri asus keset ruumi, sai jalutada ka ekraanide taha, kuhu olid kinnitatud punktvalgustid ja juhtmed ja traadid ja muu selline. Teades ÕhuLossi kunstnike metafüüsilisuse taotlust, olin valmis otsima väikesi saladusi ka ekraani tagant ja mingil hetkel tundus, et leidsingi.

Üks ja ainus ekraani serva lähedal eksponeeritud must objekt, mis tundus ehtena (prossina?), ulatus otsapidi ekraani taha ja oli seal traadiga kinnitatud poolviltusesse asendisse. Sellel ehtel tundus ainsana olevat küljes väike vääriskivi. Sain elamuse mõttest, et väärismaterjal, kogu ehtenäituse üks ja ainus, on peidetud ekraani taha, kuhu vaataja pilk ei pruugi ulatudagi. Ligemalt vaadates osutus vaimustav „vääriskivi“ aga säravaks ristpeakruviks, millele langes ere punktvalgus ja mis aitas hoida eset õiges asendis. Vaadates objektide rida ekraanide tagant, selgus, et sellesarnaseid ristpeakruvisid oli seal rohkemgi.

„Kõrge“ ja „madala“ kategooriatega mängimine ning vaataja taju kureerimine on ÕhuLossi näitustele tüüpiline. Meenub kunagine muljetavaldav ehtenäitus ja gurmeelõuna Pädaste mõisamajas. Elegantselt lagunevas ruumis hakkas kunstnike loodud ehete keskel ka iga juhuslik liblikas ja putukas tunduma kutsutud külalisena: nad esitelesid ennast elava ehtekunstniku või näitusepublikuna, kelle tarvis ehtekunstnikud on oma tööd loonud.

ÕhuLossi rahvusvaheline renomee ja kõik sellega kaasnev on alguse saanud Kadri Mälgu taotlusest minna Eestist välja üheskoos, et moodustada kvaliteedi kõrval ka kvantiteet, et eesti ehtekunst eristuks rahvusvahelisel väljal nii-öelda koolkonnana. Aastakümnete pidev, muljetavaldav ja aina uusi väljundeid otsiv näitustegevus on praeguseks saavutanud hämmastava kõrgtaseme, sellega on kaasnenud raamatud ja artiklid rahvusvahelistes väljaannetes. Näitusega „Triiv” osutati veel ühele ÕhuLossi ehitamise võimalusele – ikka nii, et vaataja saaks elamuse.