Glamuurne visuaal kui ajastu märk

Kursi koolkonda ühendav äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus kipub kuhtuma sisemiste painete all. Kas see on hiiliv rutiin või ajastu märk?

TIIU MÄNNISTE

 

Albert Gulgi ja Priit Pangsepa näitus „GP“ Rüki galeriis kuni 13. VI.

Aasta tagasi majanduskasvu kõrghetkil asutati Viljandis esimene eraomandil põhinev kunstigalerii. Linnas tegutsevad küll kaks eramuusuemi-galeriid – Paul Firnhaberi kodu-galerii ja Enn Põldroosi muuseum, kuid need on avatud vaid etteteatamisel.  Uueks näitusepinnaks on XIX sajandi lõpul ehitatud rukkijahuait – mulgi murdes „rüki jahu“, millest on tuletatud ka Rüki galerii nimi. Huvitav ajalooside kunagiste ettevõtlike mulkide ja praeguse kunsti toetava eduka ettevõtluse vahel. Muuseas, tormilistel 1990ndatel oli Viljandi ärimeestel kombeks eksponeerida oma firma kontori seintel eesti tippkunstnike loomingut, mitu ettevõtjat plaanis ka tol ajal Viljandis kunstigalerii loomist, kuid ideest kaugemale ei jõutudki.

Rüki galerii on aasta jooksul oma koha Viljandi munitsipaal- ja riigiomandis näitusepaikade kõrval üsna hästi kinnistanud. Galeriis on eksponeeritud lähiaja klassikute ja ka alles alustavate noorte kunstnike loomingut. Lisaks tegeletakse seal ka kunsti ostu ja müügiga ning kontsertide korraldamisega. Galerii omaniku sõnul on valmimas spetsiaalselt sellele kohale mõeldud teatritükk. Ka külastajad on uue näitusepaiga omaks võtnud ja jääb vaid loota, et suudetakse sama innukalt edasi toimetada. Esialgu annab selleks kindlust omaniku plaan ehitada galerii teisele korrusele Viljandi esimesed loome­inimeste residentuuri ruumid.

Galerii seintelt vaatab vastu tükike Kursi koolkonna kirevast kunstimaailmast. Rühmitus tuli kunstiväljale siirdeaja algul, kolme aastakümne loomingustaažiga tegijatest on saanud tehnilisse meisterlikkusse süüvinud klassikud, kelle vaatajaskond ootab meistritelt uusi üllatusi, aga üllatada on aina raskem. Iga kunstnik loob oma keskkonda – oma paralleelmaailma. Kuid võrgustatud kultuuridiskursuses pole miski enam esmatähtis, erisused kaovad lõputusse võrdsusesse, mida aina enam dikteerib ka kõike haarav digitaalne tarbimiskeskkond.

Erineva pildikeelega Priit Pangsepa ja Albert Gulgi näituse komplekt mõjub üllatavalt terviklikult, seal on rohkem sarnasust kui erisust, eriti viimastes töödes. Mõlemad kunstnikud on liikunud oma loomingus mängulisemate motiivide ja glamuursema visuaali poole. Kunagist Kursi koolkonna kunstnike loomingut ühendav „äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus“* kipub kuhtuma sisemiste painete all, mis väljendub aina korduma kippuvates kujundites. Kas see on hiiliv rutiin või lihtsalt ajastu märk?

Albert Gulk on toonud Viljandisse oma vanemat ja uuemat loomingut. Tema 1990ndate krestomaatilises, mitme meetri pikkuses mustvalges pliiatsijoonistuses „Loominguline protsess“ (1996) hõõgub radikaalse üleminekuaja hoog ja kirg. Vana hea mustvalge klassikalise koomiksi keelega aktsioonis on tegelased ja ka taust tehniliselt filigraanselt läbi komponeeritud, pakkudes vaatajale risoomset sürreaalset maailma. Gulgi töödes puudub kindel kontrapunkt, eristuv konflikt – see kipub mattuma tehnilistesse detailidesse, mis ongi tema põneva ja ainulaadse loomingu võlu. Gulgi tööd on omamoodi permanentselt kulgevad narratiivid, kust vaataja on sunnitud tihedast läbipääsmatust graafikatihnikust ise avastama oma meeliskangelasi.

Gulgi uuemad (2018) tööd on teostatud värvilise grafiidiga tagasihoidlikumas plakatiformaadis. Temale omane graafikakeel jätkub ka siin, kuid kujundite komponeerituse aste on pealiskaudsem, samuti ei leia siit enam karmivõitu robotlikke starwars’ilikke tegelasi. Vaatajaid tervitavad hoopis meelad nais­aktid, kogritsad, samblikud, putuklinnud, täid ja ajukärbsed. Muutunud on ka vormikeel: varasem jõuline geomeetriline tahumatus on distantsilt vaadates asendunud ümarate voogavate laste mängutubade pallimerd meenutava turvalise keskkonnaga, millele murtud toonides värvikoloriit lisab teatavat kergemeelsust.

Vastupidi Gulgi kunsti silmanähtavale metamorfoosile tundub Pangsepa loomingu põhiprintsiip püsinud muutumatuna, endiselt domineerib vastandtoonide efektne värvikeel ja nutikad värvikombinatsioonid. Pangsepp suudab oma pingestatud värvilahendustega alati üllatada, siin on kõrvuti peent maalikultuuri ja elegantset piiripealset glamuuri. Sarnaselt Gulgiga on ka Pangsepp oma loo kangelasi disaininud äratuntavamaks: varasemate isikupäratute, kuid sootunnustega freudistlike motiividega tegelaste kõrvale on tulnud arvutimaailmast tuttavad emotikone meenutavad grotesksed kujundid.

Kui Gulgi töid kutsub vaatama temale ainuomane graafiline maailm, siis Pangsepa puhul on see originaalne värvimeel, mis on tema loomingu suveräänne osa, mille parim näide on hiljuti valminud maal „V. Linna paadioperaator“ (2019). See on täis nüansirohket tumedate värvivarjundite metafüüsikat, seal on ühtaegu avarust, kõrgust ja sügavust. Pean seda maali Pangsepa viimaste aegade loomingu tipuks, mida tasub kindlasti Rüki galeriisse vaatama minna. See on vaade lummavale öisele Viljandi järvele ja salapärasele kutsuvale muusale, mis ikka ja jälle siia kunstnikke ja kultuuritegelasi tõmbab. Sellel teosel on sarnane tähendusväli Paul Kondase maaliga „Näärivana kalastab“, kus on üheskoos müüt ja tegelikkus, absurd ja tõelisus.

* Hannes Varblane. Veerandsada. Kursi koolkond. Greif OÜ Tartu, 2013.