Fragmenteeritud keha kujutised

Teet Veispak

Tiit Pääsuke. Tüdruk koeraga. 2004. Õli, lõuend. Marju liigand

Tiit Pääsukese näitus ?figūra? G-galeriis kuni 16. X.

Figūra. Kujund. Keha kujund. Kehasid on palju ja eripäraseid. On oma keha, on võõras keha. On objektkeha, on afektkeha, on tühi keha. On keha kujundid ja kujutised jne.

Jäin mõtlema kehade üle, kui viibisin Tiit Pääsukese näitusel ?figūra?. Pääsukese maalidel on alati olnud figuurid. Kes ei mäletaks juba ammustest aegadest tema ?Punase kleidiga naist? (1974), ?Vaiket? (1978) või siis ?Poissi viiuliga? (1980). Teadupoolest võib seda kunstiajaloolist loetelu pikalt jätkata.

Muidugi on Pääsuke aastatega muutunud; niipalju, kui suudan meenutada, tulevad fragmenteeritud kehakujundid tema maalidesse 1990ndate teisel poolel. Olgu siis oma või teiste tööde tsitaatidena. (?Tanuga tüdruk?, 1998; ?Varjus on enam?, 1998). See oli justkui esimene samm fragmenteerumise suunas, sest järgmisest, 1999. aastast pärineb ta iseseisev 16-osaline ?Fragmentaarium. Pea?. Päädib see praegusel näitusel veelgi ulatuslikuma fragmenteeritusega, 27 osast koosneva ?figūra?ga?. Nüüd on kõik lahti kistud: näeme sedagi, mis on naha all. Üsna muljetavaldav, mitte küll selles mõttes, et midagi sellist kunagi kusagil näha poleks olnud, vaid pigem ikka seepärast, et Pääsuke ise, kes arvas paarkümmend aastat tagasi, et ?inimeste puhul ei huvita mind mitte nende välimus ja selle mahamaalimine, vaid nad on mulle nagu vahendiks põneva pildimaailma loomisel?, kisub nüüd inimese väikesteks tükkideks. Ta mitte ainult ei tee seda, vaid ta ka kommenteerib oma tegevust. Õigemini küll mitte otseselt, avalikult ei räägi ta palju rohkem kui anatoom, kes ütleb, kui palju on tarvis formaliinilahust ühe või teise organi säilitamiseks: ?Mis on siis inimese keha kujutis? Selleks pole just palju vaja. Tükk lõuendit, on parem, kui on linane, ja liiter lahjat liimi. /—/ Siis veerand pudelit vaigutärpentini ? see ei vii värvidest nii palju väge välja, supilusikatäis pleegitatud linaõli hoiab pinna pehme, ja mõni tilk Sumatra rannikumetsade järele lõhnavat dammarlakki. Ja muidugi värve.?

Avalikult Pääsuke ignoreerib selgitusi, otsekui kartes, et liigne lahtirääkimine võiks tema töid ülemääraselt ajaga siduda, tema maalide elu peaks aga kulgema üle aja: ?Seletus on see, mis seletab seda, mis näha või tunda on. Aga ikka läheb ta hoogu ja tahab hoopis ise selleks saada ja see olla, keda teos seletama või illustreerima peaks. Aga kuna seletust on raske meelde jätta, ununeb seletus ruttu. Maalid peavad siis seletamise sündimisi ja suremisi kogu aeg pealt vaatama?.

Vaatamata tõsiasjale, et Pääsuke on sõnades pühendanud nii palju tähelepanu kehafragmentidele, on selle näituse paremad tööd hoopis suuremaformaadilised maalid. Ennekõike ?Vaade majakale?, siis ehk ka ?Tüdruk ja koer? ja ?Stseen kunstiajalooga?. Nendes transformeerub see väikene teadlik diskrepants värviharmoonias, mis Pääsukese maale on alati iseloomustanud, nauditavaks vaatamiselamuseks.

Pääsuke: ?Olen oma lõuendeil ikka lavastanud, voolinud vormi, valgustanud ja varjutanud, imiteerinud ihuvärvi ja väsitanud võimalusterohkusega. Ihalenud inimesi ja imetlenud topiseid. Näidanud kujundeid ja väikseid pilte suurte sees, fragmente, katkeid ja tsitaate maalipindadel. Erinevaid, aga ikka samu pildist pilti, kuni need, kohtunud sellega, mis on alati olemas olnud, muutuvad äratuntavaiks?. Las siis praeguseks jääda nii. Mis edasi, seda näe