Feminism on protsess

Jenna C. Ashton: „Kui keegi ütleb, et feminism on valmis, siis vaadaku oma sootsiumis pealispinna alla ja mõelgu nende naiste peale, kes kannatavad kõige rohkem.“

REET VARBLANE

Kumu Põhja- ja Baltimaade naiskunstnike konverentsi lõpetas Manchesteri ülikooli kultuuriinstituudi pärandi­uuringute õppekava juhataja ja õppejõu Jenna C. Ashtoni väga kirglik ettekanne „Mida kunstnikelt õppida: ränne, võrdsus ja hool“. Ashton ei ole pelgalt akadeemilise valdkonna esindaja, kuigi ta on uurinud pärandi, kunsti, aktivismi ja sotsiaalse õigluse kokkupuutepunkte ja on toimetanud kaheköitelise väljaande „Feminism ja muuseumid. Sekkumine, katkestus ja muutus“ („Feminism and Museums: Intervention, Disruption and Change“). Jenna C. Ashton on feminist ehk siis feministlik kunstnik, kuraator ja aktivist. Möödunud aastal asutas ta koos mitme teise naiskunstnikuga Manchesteris ühisateljee ja kunstigalerii ehk rahvusvahelise naiskunstnike keskuse.

Pärast Jenna C. Ashtoni ettekannet avaldas üks kolleeg arvamust, et see pidanuks just mulle meeldima. Kuid siis pidas vajalikuks oma arvamust ebamäärasemaks muuta ja küsis, kas feminism ikka pakub mulle veel huvi. Olin siiras hämmelduses, sest kui pool elanikkonnast on mehed ja pool naised ning võrdõiguslikkusest on asi veel kaugel, siis põhimõtteliselt peaks ju iga naine feminist olema, ükskõik kas ta määratleb ise ennast sellena või mitte. Hiljem avaldas mu tütar arvamust, et feminism toimib subkultuurina. See väide tundus ka talle endale vastuoluline, aga ta ei saanud lahti tundest, et feminism on pühendatute, siseringi asi.

Feminismi mõiste on kasutusel olnud juba üle poole sajandi. Feministlikust mõtteviisis saab – ja tulebki – eristada tasandeid akadeemilisest feminismist radikaalse aktivismini. Aga ikka mõjub see sõna mõnele ühiskonnagrupile kui punane rätt härjale. Äkki asi ongi selles, et kuigi kõik teavad, et härg ei reageeri värvile, vaid liigutustele, ollakse ikka punase räti metafooris kinni?

Feminism on otsene reaktsioon seksismile, iseäranis ajaloolises plaanis, kui naistel ei olnud meestega võrdseid võimalusi. Neil ei olnud majanduslikku vabadust ning nende õigused olid nii seaduste kui omandi mõttes märgatavalt väiksemad kui meestel. Kahjuks on need küsimused veel praegugi paljude maade ühiskonnakorralduses esil.

Naise kogemus ei ole ilmtingimata ühesugune, kuid kõikjal üle maailma on patriarhaalses ühiskonnakorralduses leida naise ebavõrdses kohtlemises ühesugust mustrit. Feminism on inimõiguse küsimus. Feminismi peamine ülesanne on osutada tõsiasjale, et ebavõrdsus ja vägivald ei ole ka praegu kuhugi kadunud.

Feminism on eluliselt tähtis, kuid kõikjal üle maailma leiab see vääriti mõistmist. Täiesti asjakohane feminismi kriitika on seotud sellega, et võrdõiguslikkust käsitletakse vaid valge naise seisukohalt, teise nahavärvi ja kultuuritaustaga naised on jäetud tähelepanuta. Sooline ebavõrdsus on tihedas seoses ühiskonna kihistumisega, klassi- ja rassierinevustega.

Kuidas vastata aeg-ajalt esile kerkivale väitele, et naised on võimupositsioonil, iseäranis kui mõelda kultuuri- või kitsamalt kunstisfääri peale: kunstiinstitutsioonide eesotsas on naised, kuraatoripositsioon on peamiselt naiste käes, kunstnikena ei ole naised sugugi vähem esil kui mehed? Feminism on igav ja iganenud, aitab juba küll sellest.

Selline suhtumine ei iseloomusta ainult mehi, vaid ka paljusid majanduslikult kindlustatud naisi, kellele on laienenud patriarhaalse sootsiumi hüved. Nende meelest feminism ongi lõpetatud projekt. Kõik naised ei ole feministid.

Kas peaksid olema?

Võiksid olla küll. Nagu Kumu konverentsilgi välja tuli, siis ka paljud kunstnikud ei taha, et neid seostataks feminismiga. Nad ei taha oma privilegeeritud positsiooni kahtluse alla panna.

Kuid paljud naiskunstnikud ei ole võimupositsioonil. Otse vastupidi: nad on tähelepanuta ja alamakstud, tähtsad kuraatorid ei vali nende töid oma projektidesse. Kas küsimus ei ole siin pigem selles, et nad ei taha kuhugi kuuluda, sest feminism tähistab kuuluvust?

Feminismiga käib koos palju väärarusaamu – ka see, et olla feminist, peab kuuluma gruppi. Aga võib tuua näiteid, kui meeskuraator otsustab, millised tööd kuuluvad feministlikku kunsti, mis on ja mis ei ole feminism. Naiskunstnikule ei pea see meeldima ja ta ütleb kuraatorile, et ei ole feminist, sest ta ei taha olla mehe valitud koosluses osaline. Vahest rõhutab ta sellega otse vastupidi, et tema on feminist ja ei luba ennast allutada patriarhaalsesse süsteemi. Kui feminismi mõiste ei toimi feministlikult, siis pole seda vaja. Kõike ei pea ilmtingimata sildistama. Kui keele tasandil on nii palju valesti mõistmist, siis tuleb olla targem ja mitte kasutada ebamääraseid sõnu.

Pole erakordne, kui meeskuraator teatab, et tema teeb tõelise feministliku näituse, sest naised ei tea, mida feministlik kunst endast kujutab. Kas feministlik kureerimine eeldab naise kogemust? Või aitab, kui mees tunneb asja ja usub sellesse, mida ta teeb?

Kunstimaailmas valitseb kahjuks arusaam, et meeskuraatorid on läbinägelikumad, avarama silmaringiga ja objektiivsemad. Tahame tunnistada või ei, aga nad on võimupositsioonil. Kui mees­kuraator otsustab võtta feministliku positsiooni, siis teda hinnatakse rohkem kui naiskuraatorit, sest on suur asi, kui mees mõtleb võrdõiguslikkuse peale. Naiste puhul on see iseenesestmõistetav. Probleem on kunstimaailmas, kus mehi hinnatakse rohkem.

Ei saa võtta teoreetilist feministlikku positsiooni, feminist olla tähendab elulaadi. Võrdõiguslikkuse ja inimõiguse teemadele tuleb kogu aeg mõelda, olgu need seotud töö-, pereelu või ühiskonnaga. See ei saa olla ühekordne seisukohavõtt.

Möödunud aastal pühitseti Ühendkuningriigis mitut naiste õigustega seotud tähtpäeva, näiteks möödus sada aastat naiste valimisõigusest. Selle puhul korraldati üritusi, näitusi jne. Kui aga mõelda, millest neil üritustel räägiti, siis ei saanudki aru, kas seda tehti linnukese pärast, et näidata, kuidas me seda kõike praegu hindame, või sellepärast, et tollased probleemid on praegugi tähtsad. Olen hakanud niisugust suhtumist kutsuma kananaha- feminismiks.

Muuseumikuraator võib teha oma tööd nii hästi, kui vähegi suudab, kuid patriarhaalselt üles ehitatud süsteemis valitseb endiselt seksistlik ja kolonialistlik suhtumine. Kogu süsteemi tuleks muuta, aga see on nagu hiiglaslik tank, mille kursi muutmiseks läheb pöörane aeg.

Kui keegi ütleb, et feminism on valmis, siis palun vaadaku ka oma sootsiumis sügavamale pealispinna alla ja mõelgu nende naiste peale, kes kannatavad kõige rohkem. Just nende põhjal saab otsustada, kas ja kuidas ühiskond toimib.

Ka enamik feministlikke kunstnikke ja kuraatoreid kuulub privilegeeritud seisusesse: nad on saanud hea hariduse, ligipääsu kunstiellu, paljudel on toetav perekond jne. Kas nad ikka suudavad mõista naisi, kes on kõigest ilma jäetud?

Seegi on väärarvamus, et enamikul feministlikel kunstnikel on privilegeeritud taust. Kunstiajalukku, ka feministlikku kunstiajalukku on jõudnud privilegeeritud kunstnikud, kes on saanud akadeemilise hariduse, teised on sealt välja jäetud. Puuduvate nimede lisamine ei aita, vaja on ikka ja jälle vaadata üle kunstiajaloo kirjutamisviis. Kunst ei sünni ainult kunstikoolides ja kunstnikud ei tule pelgalt akadeemiatest. Paljud feministlikud kunstnikud teevad kunsti, sest see on nende ainus eneseväljendus, nad peavad seda tegema. Sotsiaalsed võrgustikud aitavad neil ennast nähtavaks teha, avalikkuse ette jõuda. Kui ollakse süsteemist väljas, siis ei saa kasutada sees olijatega ühesugust strateegiat.

Feministliku kunstiga on umbes sama asi nagu kogu kaasaegse kunstiga: kõigil, kes sellega on kokku puutunud, on oma ettekujutus, milline see välja näeb. Probleem tekib aga siis, kui tegemist on kunstiga, mis on teisest kultuurikontekstist ja mis euroopalike arusaamade järgi kipub kuuluma tarbekunsti või lausa käsitöö valdkonda.

See räägib taas soovist süstematiseerida, kategooriatesse paigutada. Teemad, mida need kunstnikud käsitlevad, on seotud naise ja tema positsiooniga. Need on feministliku kunsti teemad. Paljud neist ei saagi ennast ise nimetada feministiks, sest see ei ole nende sootsiumis lubatud. Kategoriseerimine, vähemalt nii, nagu seda lääne kunstis tehakse, viib patriarhaalse kanoniseerimiseni.

Esteetiliselt ei ole feministlikul kunstil piiranguid, et see näeb just selline välja, teeb sellist häält, lõhnab niiviisi. Lähtuda tuleb meediumist, aga ka kunstniku ja tema kultuurilise tausta eripärast. Kuraatorina tuleb usaldada ennast ja kunstnikku.

Ei tohi olla kinni siltides ja valmis mõistetes, pigem mõelda, milline tähendus on teosel ajaloolises, ka kunstiajaloolises, meediumi kasutamise mõttes. Kunstiajaloo kirjutamisel peaksime olema märksa riskialtimad. Kunstiajaloos pööratakse liiga palju tähelepanu faktidele: kus ja kellega kunstnik on koos õppinud, kus reisinud jne, liiga vähe räägitakse teostest. Sotsiaalne ja ka elulooline taust on hädavajalik, aga teose valmistamisprotsess, tehnika ja materjalid pole sugugi vähem tähtsad. Paljudel kunstnikel-pagulastel ei ole võimalik kasutada neid vahendeid, millega ta kodumaal oli töötanud. On äärmiselt tähtis vaadelda ka, millega ta on harjuspärased vahendid asendanud ja milleks tema teos siis muutus. Selle kaudu saab analüüsida majanduslikke, sotsiaalsed ja ka poliitilisi küsimusi.

Kas feministliku kureerimise puhul saab rääkida spetsiifilisest strateegiast? Või aitab kuraatori feministlikust positsioonist ja usaldusest oma kunstnike vastu?

Olen püüdnud seda ka endale lahti mõtestada. Milline on mu motivatsioon, miks hakkan üldse näitust tegema? Kuidas näitust kasutada platvormina, et arutleda inimõiguste üle? Feministlik näitus ei ole ainult kunstiteoste esitamispaik, see on sotsiaalne sekkumine, aktivismi osa.

Kas saab panna võrdusmärgi feministliku kunsti ja aktivismi vahele?

Kui keegi nimetab ennast feministlikuks kuraatoriks, siis peab ta teadvustama, et tema kuraatoriprojekt on aktivistlik väljaastumine. See ei tähenda, et feministlik näitus peab olema lärmakas, ka vaikselt saab oma positsiooni esitada. Feministlik kureerimine ei ole pelgalt tööülesanne, see on eluhoiak. Feministlikus metodoloogias on aga näiliselt väikseid asju, mida ei tohi kõrvale jätta: kuidas töid serveerida?, milliseid sekkumisi näituseformaati teha?, kuidas meediume kõrvutada? Kureerimine on alati seotud eksperimenteerimisega.

Nii et kolm momenti, mida silmas pidada: naised ja inimõigused; institutsioon, kus töötatakse, ja loomingulised meetodid, mida kasutatakse. Loomulikult ka publik: kuidas näitusel esitatut viia kunstimaailmast väljapoole? Kõige halvem, mis feministlike kollektiividega on juhtunud, on hierarhia kujunemine. Oma naiskunstnike keskuses oleme läinud horisontaalse koostöövormi peale: kõik peab olema läbipaistev ja valmis tagasisideks. Oleme koos käinud vähem kui aasta ja eks näe, mis sellest välja tuleb.

Kas võõrahirm ja -viha on Brexitiga kasvanud? Või on see alati, olgu siis varjatult, olemas olnud?

Ühendkuningriik ei ole kunagi üle saanud oma imperiaalsest minevikust ja selle kokkuvarisemist tulenenud alaväärsusest. Meie ühiskonnas valitseb tugev hierarhiline süsteem alates kuninglikust perekonnast ja aristo­kraatiast ning lõpetades privilegeeritud kihistustega. Kogu ajakirjandus, iseäranis paberkandjal, on üha enam kaldunud paremale. Ometi on olukord lootusrikas, sest paljud hääletasid ka Euroopa Liitu jäämise poolt. Ühend­kuningriik ei ole üdini rassistlik homofoobne maa. Parem tiib, Brexiti pooldajad on olnud suurepärased kampaaniameistrid. Nad on suutnud jõud paremini ühendada, vasakpoolsete seas on erimeelsust ja -arusaamu. Ühendkuningriik on lõhestunud, kuid väga palju on neid, kes tahavad võidelda inimõiguste ja võrdõigusliku riigi eest. Ega Ameerikaga teisiti ole. Ka feminismis on palju suundumusi, alati ei leita ühist keelt, aga arvamuste ja hoiakute paljusus on palju rohkem väärt kui halva asja nimel hästi korraldatud kampaania.