Elo-Mirjam Peil 5. VII 1939 – 17. IX 2022

Meie seast on lahkunud kunstiaja­loolane ja -kriitik Elo-Mirjam Peil (sündinud Annist) – elupõline kunsti­toimetaja, terase sulega näitusearvustaja ja Eesti Vabariigi esimese iseseisvus­aja kodukultuuri uurija ning propageerija.

Elo-Mirjam Peil sündis 1939. aastal Tartus, lõpetas 1958. aastal Tartu II Keskkooli ning asus seejärel kunsti õppima Tartu Kunstikoolis, kus õppis 1961. aastani. Juba 1960. aastal astus ta ka Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda ja lõpetas selle 1967. aastal kunstiajaloolasena. Aastatel 1967–1971 oli ta Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirant. Pikka aega, 1971–2006, töötas ta Tallinna Ülikooli (varem Tallinna Pedagoogiline Instituut) kunstiajaloo lektorina. Elo-Mirjam Peil oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu ning Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstiavalikkus tundis Elo- Mirjam Peili eelkõige nädalalehe Sirp ja Vasar pikaajalise tolerantse kunstitoimetajana aastatel 1980–1992. Sellesse perioodi jäi ka Peili aktiivne kunstikriitiku karjäär, meelisvaldkonnaks maalikunst. Tänu kunstiõpingutele oli ta kodus kujutava kunsti tehnikates ning oskas oma arvustustes asjatundlikult hinnata ühe või teise töö tehnilist kvaliteeti ja kompositsiooni ilu. Palju kirjutas Elo-Mirjam Peil Tallinna kevadnäitustest, kunstnikest pühendas tähelepanu Olav Marani jt tema põlvkonna kunstnike loomingule. Väga tänuväärne on, et kunstitoimetajana ärgitas ja julgustas Elo-Mirjam Peil noori, alles tudengieas tulevasi kunstiajaloolasi pakkuma Sirbile kaastööd. Uudishimuliku ja seltskondliku inimesena tundis ta huvi noorte tegevuse vastu, avaldades hea meelega uudiseid ka Tartu Ülikooli ÜTÜ kunstiajalooseltsi vilistlaskonverentsidest.

Enne Sirpi töötas Elo-Mirjam Peil „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ toimetajana (1972–1980) ja tegi hiljem kaastööd ka TEA kirjastuse entsüklopeediale. Pärast Sirbist lahkumist oli ta tegev mitmes väljaandes, sealhulgas üle tosina aasta ajakirja Kodukiri antiigi ja vanavara toimetajana. Ta käsitles samuti ehtekunsti ajalugu ning Eesti naise emantsipatsiooni enne Teist maailmasõda. Just 1990. aastatel kujunes Elo-Mirjam Peili südameasjaks sõjaeelse Eesti Vabariigi kodukultuuri ja sisustuse uurimine, millega ta alustas juba 1988. aastal Sirbis kahe artikliga („Riiklik ja rahvuslik rohelus. I, II“). 2006. aastal avaldas ta artikli kommipaberite kujundamisest Otto Kubo koostatud Kalevi vabriku ajaloos „Maarjamaa magusa lugu“, sellele järgnesid põhjalikud raamatud „Meie kodude kraam“ (2011) ja koos Toomas Zuppinguga kirjutatud „Toast tuppa: Eesti linnakodu lugu“ (2013). Tema suurematest töödest tuleb nimetada artikleid „Meie varasemast kunstitoetusmõttest ja kunstitoetajaist“ (1971), „Kunstnikuprobleemist eesti ajakirjanduses kahe revolutsiooni vahemail“ (1978), teksti Avo Keerendi albumile (1982), Epp Maria Kokamäe elulooraamat „Elu. Kunst. Epp Maria“ (koos Margit Kilumetsaga, 2009) jm. Ka tõlkis ta eesti keelde mitu Boris Bern­steini artiklit.

Särava ja eksootilise välimusega isiksusena inspireeris Elo-Mirjam Peil omakorda mitmed kujureid ja maalikunstnikke teda portreteerima ja igaviku tarvis jäädvustama.

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kunstnike Liit

Sirp

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kunstiakadeemia

Tallinna Ülikool

Kunstiühing Pallas

Kultuuriministeerium