Eesti koomiks ja I Eesti koomiksibiennaal

Toomas Verrev

Nii kurb, kui see ka ei ole, peab suurem osa meie kaasmaalastest koomiksit vaid suvaliseks pildireaks (kusagil mannetus päevalehes, Erkki Kõlu anekdootide all), mis kedagi naerma ei aja. Siiski on koomiks vägagi elujõuline žanr, millel puudub küll Eestis tänaseni laiem kõlapind. Jah, tõesti, kusagil tehakse midagi, kuid kus täpselt ja mida, jääb kitsast insider’ite ringkonnast eemalolijale enamasti saladuseks.   

Muidugi võib siingi rääkida meie kurvast saatusest ja raskest elust Nõukogude Liidus, mistõttu meil ei ole tugevat koomiksikultuuri nagu Ameerika Ühendriikides või miks mitte ka meile palju lähemal – näiteks Soomes. Paljud minuvanused ja ehk ka tsipa vanemad ja nooremad mäletavad veel Soomest saabunud Aku Ankka koomikseid, vahele ka mõnd kaugemalt saabunud Hulki, Supermani või mõne muu legendaarse kangelase oma, mis on vaieldamatult popkultuuri osa. Need tegelased elavad täna edasi suurtes kassafilmides või kunstnike töödel galeriides  ning tänaval. Mulle endale meenuvad nõukogude ajast eeskätt Olimar Kallase MÕVi koomiksid, mis on mõni aasta tagasi ka uuesti välja antud. Peamiselt mõjusid need eksootiliselt, sest olid, nagu tollane ulmegi, selgelt Ameerika Ühendriikide mõjutustega.

Teisi olulisi koomikseid nõukogude ajast ei meenugi. Kui muidugi välja jätta Aro Pede Põhja Naela nimelises ajakirjas ilmunud samuti ameerikalike mõjutustega koomiksid, mis tunduksid praegu oma grotesksuses ehk lahedadki, kuid tekitasid selles ajas pigem võõristust. Ning siis oli veel 1987. aastal Jelena  Dobrovskaja ja kellegi J. Makarovi tehtud raamat „1917: kuidas see oli?”. Põnev propagandateos, mis tundus võõrana siis ja tundub ka täna. Uuele tasemele tõi meie koomiksimaailma Madis Ots oma „Pesakonnaga” ajalehes Post. See koomiks hakkas ilmuma üheksakümnendate keskel ja selline lihtsalt laamendamine või siis peenemalt öeldes antidraama mõjus tõelise värskendava sõõmuna. Ning mõjub ka täna, sest „Pesakond” ilmub tänagi veel kusagil, olles kindlasti üks pikima elulooga koomiks Eestis. Sellegipoolest ei ole tänaseni selge, mis see eesti koomiks  selline on ja mida endast kujutab. Jah, on olemas „Pesakond” ja siis müüakse ka Kumu poes ja veel mõnes kultuurses kohas raamatut „Narratiivsus piltides: Eesti ’00 aasta autorikoomiks”, mille on välja andnud kolm aastat tagasi Eesti Kunstiakadeemia. See kõik on tore, kuid fakt on see, et elav-tegutsev koomiksikultuur Eestis puudub. Autorikoomiksi kogumik on ilus raamat küll, kuid midagi elujõulist seal ei ole. Või ehk olen ma ülekohtune? Aga oskab keegi nimetada kas või üht kunstnikku või koomiksit sealt raamatust, ilma seda sirvimata? Ma mõtlen nende hulgast, kes ei ole ise selle raamatu väljaandmisega seotud. 

Nii et konstruktiivselt ei ole Eestis midagi sellist nagu Art Spiegelman oma naiivsevõitu ja Pulizeri kirjanduspreemiaga pärjatud koomiksiga „Maus” („Hiir”) ette näidata. Muidugi sitta sellest Pulizerist, kuid minu meelest peaks olema koomiks elus nähtus, mis elab ka kusagil EKA auditooriumist väljaspool – tänaval stencl’itel ja spuck’idel, veebis, multikates, kas või reklaamis või kusagil mujal, aga mitte ainult frigiidsel kriitpaberil. Eks oma osa Eesti koomiksi määramatuses on ka selles, et ka suuremates raamatupoodides ei ole koomiksite jaoks omaette riiulit. Koomiksiraamatud pannakse reeglina kas laste- või naljaraamatute  letti, just nagu ajalehtedes, Erkki Kõlu anekdootide juurde. Mõni ime siis, et me neist midagi ei tea: naljaraamatute letti viisakas inimene lihtsalt ei satu ning värviliste lasteraamatute vahel peletavad sageli süngel teemal või lihtsalt mustvalged koomiksid pigem eemale, kui kutsuvad ostma. Kindlasti ei saa siin aga vaid kaupmehi süüdistada. Neid huvitab müük. Kui rahvas kas või küsiks, oleks koomiksiriiul paremates poodides kindlasti olemas. Mida peaks aga rahvas oskama küsida, kui ta ei tea peale „Pesakonna” meie koomiksimaailmast midagi?

See võib olla paljudele kunstnikele üllatav, aga kõik inimesed ei ole  õppinud EKAs ega tea ka suuremat seal toimuvast. Pealegi toodetakse kunstnikke igal aastal kümneid, kui mitte sadu, kuid kunsti tavakodaniku elus sellest küll rohkem ei ole. Ja ehk ongi parem, kuid las selle üle filosofeerivad kas või EKA tulevikukohvikus teised prillidega ja prillideta õilishinged. Et koomiks jõuaks mingist pealtnäha kinnisest siseringist ka kaugemale, võttis üks asjalik, nii siin- kui sealpool piiri elav Eesti koomiksikunstnik Elisabeth Salmin nõuks koos Sandra Jõgevaga korraldada Art Containeris Eesti esimese koomiksibiennaali. Ilus nimi ja ilus idee selleks, et koomiks nii-öelda  rahvale lähemale tuua. Ning mitte ainult rahvale, ka selleks, et koomiksikunstnikud üksi nurgas ei kibetseks ja toimetaks, vaid suhtleksid rohkem nii üksteise kui ka maailmaga. Pealegi on ju tore vaadata, millega teised tegelevad. Nii avatigi 16. aprillil Eesti esimene koomiksibiennaal. Lisaks kunstnikele Eestist olid kohal ka inimesed laiast ilmast: koomiksiajakirjanikud Lätist, koomiksifestivalikorraldajad Piiterist ja veel asjast huvitatuid lähemalt ja kaugemalt. Ühesõnaga networking, mis võib eemalseisjale tunduda küll vaid joomisena,  kuid loodetavasti aitab Eesti koomiksikunstnikel end tunda väikse osana suuremast maailmast või aidata isegi jõuda kusagile kaugemale. Peale selle esitleti ka Ed Labetski ja Ago Visaki vastvalminud koomiksit „Kalevipoeg” ja Elisabeth Salmini teost „Simulant ja teised”.

Nii et lisaks nägudele näidati ka verivärskeid koomiksiraamatuid, mida muidu poest üles ei leiagi. Mõistlik minu meelest! Alati, kui jutt käib mõne subkultuuri esindajast, olgu ta siis swinger, arvutikorpusetuunija või langevarjur, tekib küsimus,  kes need inimesed on. Lühidalt on koomiksikunstnikud kõik enam-vähem loomingulised inimesed, kes oskavad mingil määral joonistada ja ehk ka kirjutada, sest kirjutamine iseenesest ei ole koomiksi puhul oluline. Ning laias laastus jagunevad koomiksitegijad Eestis kaheks: esimesed teenivad reklaamiagentuurides leiba ADd ehk loovjuhid ja teised teevad seda põhitöö kõrvalt hobi korras. Teised on aga kunstnikud, kes teevad seda nii-öelda tööna. Kuigi nende kahe koolkonna hoiakud, päevaplaan ja majanduslik seis erinevad üksjagu, ei mõjuta see kahe n-ö kliki omavahelist suhtlemist. Lihtsalt ainult koomiksite  tegemisest Eestis ära ei ela – on ka lihtsamaid viise enda elatamiseks. Sest arvuta ühte- või teistpidi, koomiksitegija Bentleyt endale ikka lubada ei saa. Lõppude lõpuks on tohutult positiivne, et Elisabeth Salmin ja Sandra Jõgeva on sellise ürituse ära teinud. Minu arvates ei olnud mitte ainult teostus lahe, vaid ka idee. Tublid neiud! Kuna tegemist oli esmakordse üritusega, kostus kuluaaridest ka eestlastele omast virinat, kuid kui kellelegi mõni asi ei meeldi, siis tehku järgmine kord paremini! Biennaal toimub ju kahe aasta pärast uuesti. 

Koomiksibiennaalist: http://www.koomiks.edicypages. com/. Kuluaaridest: http://koomiksibiennaal. blogspot.com/. Minu eksperimentaalkoomiks: mutionu.org.