Doktorikraadiga laohoidja

Fideelia-Signe Roots: „Mulle meeldib sotsiaalse närviga kunst. Viimasest ajast on parim plakat „Mutin on Punn“, mida ma ei näinud kunstigaleriis, vaid Ukraina toetusmeeleavaldusel.“

REET VARBLANE

Rahvusvaheline naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, abistatakse kriisikeskusi, räägitakse naiste muredest ja probleemidest. Tänavu pühenduti rahvusvahelisel naistepäeval naiste tasustamata tööle, olgu tegu majapidamistöödega või hoolitsemisega nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Nädal aega varem oli 1. märtsil võrdse palga päev, millega juhiti tähelepanu tõsiasjale, et kuigi mitmete riikide ja rahvusvaheliste suurte organisatsioonide eesotsas on naine, ei ole sooline palgalõhe kuhugi kadunud. Vaatamata sellele, et meie peaminister on naine ja eelmine presidentki oli naine, seisab Eesti endiselt soolise palgalõhe poolest riikide hulgas eesotsas. Seda on tõestanud ka Tallinna ülikooli järjekordne uurimus „Soolise palgalõhe vähendamine“. Seekord ei piirdutud üksnes uurimuse esitlemisega. Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi ajakirjandusdotsent Barbi Pilvre kaasas ka kunstniku Fideelia-Signe Rootsi, selleks et rääkida naiste tööst kunsti kaudu, seega – teaduskommunikatsioon kunsti vahenditega. Rootsi näitus „Sõit tööle“ ón Tallinna ülikoolis väljas 20. märtsini, selle aasta septembris saab seda vaadata Metropoli galeriis.

Fideelia-Signe Rootsi näituseprojektis on kaks peategelast: Elmina Otsman (1924–2012) ja tema ise. Ta on kombineerinud oma ja Nõukogude ajal tuntud naismehhanisaatori arusaamad tööst ja tekitanud nii visuaalse materjali, fotode ja ka päevikumärkmete põhjal töötava naise loo. Fideelia-Signe Roots kaitses 2017. aastal kunstiakadeemias doktorikraadi naise tööd käsitleva projektiga „Naine kui kangelane“.¹

Tubli tüdruku klišee püsib

Reet Varblane: Elmina Otsman, Leida Peips ja teised tublid tööd rüganud naised pälvisid Nõukogude ajal autasusid ja diplomeid, nad valiti rahvast esindama ülemnõukogusse ja kongressidele, kuid kollektiivses teadvuses oli neil pigem negatiivne tähendus. Nad tegid tööd, mis ei olnud naistetöö, ning seetõttu polnud nad ka nii-öelda õiged naised. Nad sobisid nõukogude ametlikku kuvandisse, kuid ei mahtunud ka selles ühiskonnas visalt valitsenud traditsioonilise naiselikkuse mõiste alla. Kui mõelda tollase ühiskonna peale, siis olid töökangelastele – naistest lüpsjatele, traktoristidele, kangrutele, keevitajatele vaatamata tööpõllul soorollid paigas: toidupoe müüja, raamatupidaja, lasteaiakasvataja oli naine, miilits, ehitaja, ettevõtte juht aga mees.

Fideelia-Signe Roots: Nõukogude naistest rääkides tuleb arvestada, et Venemaal kehtis nõukogude kord 70 aastat ja selle aja jooksul toimusid režiimis suured muudatused. Lenini ajal, eelkõige 1920ndate algul, kogeti Venemaal vist ajaloos suurimat vabameelsust: moodne kunst, feminism ja isegi nudism olid õitsengu tipul. Stalin lõpetas otsustavalt „korralageduse“, igasugused naisõiguslased ja kunstnikud saadeti Siberisse ja naistelt nõuti sünnitamist. Hruštšov tõi kaasa vabama hingamise, pärast teda saabus pikk ja aeglane stagnatsioon kuni liidu lagunemiseni.

Kuigi Stalini ajal muutus olukord naistele ebasoodsaks, vajas riik endiselt ka naissoost töölisi ja töökangelasi. Austati naistraktoriste, -lüpsjaid, -kalureid jpt. Naistööline kui iidol oli tähtsal kohal. Ametlik retoorika ütles, et kuna Nõukogudemaa naised on juba meestega võrdsed, siis feminismi enam vaja ei lähe. Tegelikult eeldati, et kõik naised soovivad lapsi ja kodused majapidamistööd olid peamiselt naiste õlul. Naiste välimus oli tähtis filmistaaride puhul, aga ühiskonna ootus polnud naiste väljanägemise suhtes utoopiline. Igaüks saab teha omad järeldused, kui vaatab pilte Hruštšovi ja tema naise visiidist Ameerikasse.

Kui Nõukogude ajal ülistati aktiivselt töötavat naist, siis pärast Eesti uuesti vabaks saamist pöörduti siinmail passiivse naisekuvandi juurde ja naistraktoristi kuvand moondus kollektiivses mälus okupatsiooniaja sümboliks. Selle üle kas naerdi või tunti sellistele naistele kaasa.

Varblane: Praegu on naispolitseinik igati normaalne nähtus ja ka mehe peale, kes toidupoe kassas töötab, ei vaadata enam võõristavalt. Kui veel mõni aeg tagasi mõjus ettekujutus naisest suure panga või mõne teise nii-öelda tõsise kontserni eesotsas kummalisena, siis ka selles osas on aeg korrektiive teinud. Kuidas on praegu lood naiste ja meeste tööaladega? Kas on põhjust rääkida nii-öelda pehmetest ehk naiselikest ja tõsistest ehk mehelikest valdkondadest?

Roots: Eks neist räägitakse ikka pehme-kõva-võtmes, aga muudatused on juba toimunud. Minu teada ei ole tänapäeval ükski amet naistele seadusega keelatud. Tundub, et praegu sõltub naiste ja meeste osakaal pigem palgast kui ametist. Kultuuris juurdunud traditsioonide tõttu on endiselt teatud ametid, näiteks korstnapühkija, rongijuht ja laeva­kapten naiste seas haruldased. Samas ei pane naissoost politseinik, ajateenija või bussijuht enam kedagi imestama. Juurde on tulnud meeskassapidajaid ja tänavapildis annavad tooni lapsevankriga isad. Tüdrukutele õpetatakse ITd, robootikat ja muid alasid, mida peeti varem poisteteemaks.

Kuna roosa ja sinine ei ole enam rangelt sooga seotud värvid, on vahel põnev just nimme end vanamoodsasse kuube riietada. Paar aastat tagasi levis uudis, et ühe Pärnumaa talu peretütar ostis endale roosa traktori. Valik langes roosale traktorile värvi pärast, aga ka seetõttu, et sellel on avar kabiin, kuhu laps ka ära mahub. Naistele on olnud töö- ja pereelu ühendamine tähtsam kui meestele, kuid seegi on muutumas.

Varblane: Miks meil sooline palgalõhe nii visalt püsib? Või on ikka tegemist sajandite jooksul peale surutud kuvandiga, et „tubli tüdruk“ töötab palju ja hästi ega virise ka väiksema palga ja viletsamate tingimuste üle?

Roots: Arvan, et „tubli tüdruku“ kuvand on siinkohal tõesti tähtis tegur. Naistelt eeldatakse tõsisemat töössesuhtumist, usinust, täpsust. Uuringud näitavad, et naised küsivad väiksemat palka kui mehed. Olen kogenud, kuidas selle asemel et palka juurde küsida, elatakse end kolleegide peal välja. Loodan, et uus põlvkond hakkab stereotüüpe murdma.

Tugev naine ja superkangelane

Varblane: Su doktoritöö teema on „Naine kui kangelane“, ent kasutad „kangelase“ kõrval ka sõna „kangelanna“ (III osa on pealkirjastatud „Kangelanna konstrueerimine“). Kas „kangelane“ ja „kangelanna“ tähendavad ikka sama asja? Millal on naine kangelane? Aga kui mõelda sada või viiskümmend aastat tagasi?

Roots: Olen avanud selle oma doktoritöö peatükis 1.1.1 „Grammatiline sugu ja kangelase mõiste“: „Käesolevas töös kasutan sõna kangelane, kui on niigi selge, et räägin naistest. Vajadusel kasutan sõna kangelanna. Läbivalt seda ei kasuta, sest liide -nna ei ole eesti keelele omane ja mõjub ülekasutamisel kohmakalt. Samamoodi on liitega nais-. Õigustatud on see siis, kui kirjutan naistraktoristidest, et oleks teada: ma ei puuduta meestraktoriste, vaid ainult naisi (neid, kes end naisena määratlevad). Samuti kasutan soomääratlust pealkirjades „Kangelanna arhetüüp“ jne, kus peab olema selge, et ma ei hakka käsitlema meessoost kangelasi.“²

Kangelase mõiste on läbi teinud põneva arengu. Nõukogude ajal olid töökangelased. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist halvustati ühiskonnas endisi töökangelasi, eriti naistraktoriste. Mõned aastad tagasi tekkis tööturul uus suundumus: otsiti kõikvõimalikke kangelasi ja isegi superkangelasi. Selle peale küsiksin, kas töötingimused ja palk on ikka superkangelase-väärilised. Sõna „kangelane“ tähendab tänapäeval kõike ja mitte midagi.

Varblane: Näitusel oled rõhutanud Elmina Otsmani päevikutekstide ühte seika: 1973. aastal vedas Otsman põldudelt 446 koormat kive. Seda oli mõistlik teha, sest pärast oli seal kergem kombainiga vilja koristada. Aga sina rõhutad just tema kui „mütoloogilise hiidnaise jõudu“.

Kas Elmina Otsman oli tugev naine? Mida üldse tähendab „tugev naine“? Kas tugeva naise kuvand ja tugev naine on ikka üks ja sama? Kas praegune tugev naine on samasugune, nagu oli sada või viiskümmend aastat tagasi? Kas praegune ühiskond vajab tugevaid naisi?

Roots: See oli vajalik töö, mida peale Elmina keegi ei teinud, aga kuna kive oli üle mõistuse palju, sai sellest kangelaslik võitlus loodusjõududega. Ma ei tea, kas keegi kujutab end ette praegu peaaegu iga päev põldudelt kive korjamas. Elmina tegi seda ja, muide, ta ei kandnud isegi mitte kindaid! Sügisel ning varakevadel on põllud pehmed ja porised ning sellepärast oligi tal traktori asemel hobune: traktor oleks lihtsalt porri kinni jäänud.

Tugeva naise kuvand ei pruugi tegelikkusega kokku langeda, aga mis puudutab minu doktoritöös käsitletud naistraktoriste, võin küll öelda, et nemad olid päriselt tugevad naised. Ma ei pea silmas ainult füüsilist tugevust, kuigi ka see on oluline, sest paljud tööd nõuavad sitkust ja vastupidavust just kehalises mõttes. Need naised pani tööle huvi eriala vastu ja kinnisidee silma paista ajaloolisel meeste alal ja olla meestest parem. Paljud naised ka selle saavutasid. Õnneks said naistraktoristid ja -kombainerid tollal meestega võrdset palka. 1970. aastatel kauplesid aktiivsemad naised Moskvast välja ka erisoodustused: naiste töönormid muudeti 10% meeste normidest väiksemaks, aga palk jäi samaks. Kuidas küll vanasti julgesid naised endale soodustusi küsida, aga tänapäeval ei julge?

Kunst pole hobi, vaid töö

Varblane: Sinu põhivaldkond on kunst. Õppisid kõigepealt Tartu kunstikoolis kunstilist kujundust, siis Tartu ülikoolis maalikunsti, siis läbisid kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide erialal magistriõpingud ja kaitsesid seal 2017. aastal doktorikraadi. Samal ajal oled omandanud mitmed lisaerialad, nagu kondiiter või tõstukijuht.

Näitusel „Sõit tööle“ esitled ennast eelkõige tõstukijuhi lubadega laotöölisena, doktorikraadiga kunstnik figureerib taustal, nagu nii mõneski filmis või raamatus ilmub autor iseendana oma vaataja või lugeja ette, et midagi selgitada või konteksti luua. Ehk võiks laotöölise ametit selles kontekstis vaadata kui midagi, mis aitab paremini mõista naise tööd, aga ka laiemalt tööd üldse.

Kas kunst on sinu töö? Kuidas nimetad oma teisi erialasid? Kas see on vahend, et viia kunstiprojekte paremini ellu või et identifitseerida ennast uuritava objekti – Elmina Otsmaniga? Või on need olulised ellujäämiseks?

Roots: Kunst on kindlasti minu põhitöö. Olen kunstiõpingutes läbinud kõik tasemed lastekunstikoolist kuni doktorikraadini. Teen siiamaani väikesi näitusi ja tellimustöid. Mul on Facebooki-leht „Fideelia loomapildid“. Maalin lemmik­loomi. Mõnikord kutsutakse mind kellegi lõputööd või doktorinäitust retsenseerima või oma doktoritöö teemast loengut pidama. Olen kutsetele vastu tulnud, sest mulle meeldib eeskätt ikka oma põhieriala ja alles siis lisaerialad ehk kondiiter ja laotööline-tõstukijuht.

Kondiitriks õppisin aastatel 2012-2013. Nimetasin selle perioodi oma kunstiprojektiks „Nihe“. Siis ma kunstiga ei tegelenud. Vältisin näitusi, kunstiajakirju, kunstiüritusi jpm. Mind inspireeris Taiwani kunstnik Tehching Hsieh, kes tegi 1985-1986 üheaastase kestvus-performance’i, mille jooksul ta kunstiga ei tegelenud ja hoidis kunstimaailmast eemale.

Mulle näis, et samal ajal, kui mina oma „Nihet“ läbi viisin, oli ka kunstiväli kuhugi nihkunud ja kunst muutunud rohkem vormi- kui sisukeskseks. Mulle meeldib sotsiaalse närviga teravmeelne kunst. Viimasest ajast on parim plakat „Mutin on Punn“, mida ma ei näinud mitte kunstigaleriis, vaid Ukraina toetusmeeleavaldusel.

Tõstukijuhiload tegin 2017. aastal just enne kolimist Tartust Tallinna. Siht oli selge: kui load on taskus, leian mõnes laos tööd ja hakkan teenima rohkem kui kondiitri või kunstnikuna. Tööturu­statistika näitas, et tõstukijuhte on puudu ning palk on inimväärne. Minu doktoritöö peakangelane, Nõu­kogude aja traktorist ja kombainer Elmina Otsman innustas mind masinate poole vaatama. Ta kirjutab oma tööst väga haaravalt ja poeetiliselt. Tegelikult on nii kondiitri- kui ka laotöö füüsiliselt raske. Neid ladusid pole palju, kus saab ainult tõstukiga sõita ja käterammu üldse vaja ei lähe. Töö intensiivsus on enamasti muljetavaldav. Isegi kui püüad end veenda, et see on vajalik ja äge töö ning palgal pole ka viga, hiilib ligi selline väsimus, et õhtul kodus tahaks voodist läbi vajuda. Kurnatus on niivõrd kõikehõlmav, et sellest väljapuhkamiseks paarist vabast päevast nädalas ei piisa. Sellise töö kõrvalt kunsti teha on väga raske ja mida rohkem end kurnad, seda raskemaks läheb. Läbipõlemine on paratamatu ning sellest paranemine võib võtta mitu aastat.

Varblane: Kui kunst on töö ja kunstnik töötaja, siis kuidas seda tööd tasustada? Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on välja töötanud kunstnikele, aga ka kõigile teistele kunstitöötajatele õiglase tasustamise määrad. Tasustamismäära aluseks on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk (vt lähemalt Sirp 14. I) ning vastavalt selle kasvamisele peaks kasvama ka kunstnikele (ja teistele kunstitöötajatele) makstav tasu. See tundub igati õiglane. Aga kuidas see ellu viia?

Õiglane tasu

Roots: Juba aastatel 2010-2011 käis elav diskussioon kunstike sotsiaalsete garantiide ja palga üle. Osalesin neil aruteludel ja üritustel regulaarselt. Kultuuripealinna raames Vabaduse väljakule toodud kupli „Objekt 2011“ all tegin plakatitega aktsiooni „Kunst pole mu hobi, vaid töö“, mis sai laialdast tähelepanu, aga suuremat ühist väljaastumist ei tulnud. Millegipärast kadus entusiasm vahepeal kümneks aastaks ära. Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on nüüd uuesti härjal sarvist haaranud ja suure tööga hakkama saanud. Olen igati tasumäärade poolt, aga ega minagi tea, kuidas see ellu viia. Kunstiinstitutsioonide rahastamine on lünklik: väikestel galeriidel on vähem raha kui suurtel. Oletades, et mingil viisil on võimalik maksta kunstnikele kõigis galeriides võrdselt, jääb murekohaks ikkagi sissetulekute ebaregulaarsus. Ateljee renti peab aga maksma igal kuul.

Varblane: Kas meil on liiga palju kunsti ja kunstnikke?

Roots: Kunstnike liidus on ligi tuhat liiget ja neile lisanduvad liiduvälised kunstnikud, nii et neid on tõepoolest päris palju. Leian, et kuni kunstnike palga­probleem ei ole leidnud lahendust, ei ole aus neid samas mahus juurde koolitada. Võib arvata, et enamik kunsti­tudengeid teab, et nad oma töö eest palka saama ei hakka, aga loodavad teoste müügile või kuulsaks saamisele, mida ei pruugi paraku kunagi juhtuda. Hoian pöialt, et vähemalt Airi ja Maarini lahendus käiku läheks. Lihtne on rääkida, aga raskem teha ja kiitus neile selle eest!

Varblane: Kas doktorikraad peaks tagama töökoha?

Roots: Minu arvates küll. Praegune olukord on kehv, sest riigi kulul koolitatakse doktoreid, kes ei leia erialast tööd. Mõned jäävad kunstiringi juhendajateks või galeristideks, kes oldi juba enne kraadi kaitsmist. Kahjuks tean mitmeid doktorante, kes on tulevikuväljavaadete puudumise tõttu õpingud katkestanud. Kraadil ei nähta mõtet. Mulle oli doktorantuur ideaalne võimalus tegelda oma lemmikteemaga süvitsi pika aja jooksul, muretsemata haigekassa ja sisse­tuleku pärast. Doktorandid said minu ajal küll väiksemat toetust kui praegu, aga abiks oli seegi. Käisin õpingute kõrvalt osalise koormusega tööl: olin kondiiter-kokk ja komplekteerija, millest jutustan ka oma näitusel „Sõit tööle“.

Varblane: Näitusel kõlama jäänud väide, et oled Eestis ainuke doktorikraadiga laotööline – ilmselt ei ole ka maailmas neid just palju sulle kõrvale panna –, tundub ilmselge raiskamisena, vaimse potentsiaali raiskamisena.

Roots: Mida ma siis tegema peaksin? Doktorikraad ei taga töökohta. Mul ei ole võimalik aastaid oodata, millal kunstiakadeemias mulle sobival erialal konkurss tuleb. Teadureid vajatakse seal üliharva. Minust sõltub neli kassi, kellest kaks tükki peab iga päev ravi saama. Praegu õpin esimest aastat Tallinna majanduskoolis sotsiaalmeedia spetsialisti erialal, kus saan rakendada oma loomingulist poolt ilma end füüsiliselt surnuks töötamata.

1 Fideelia-Signe Roots, Naine kui kangelane. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2017.

2 Samas, lk 19.