Artishoki biennaalil maailma teisest otsast

Leslie Moody Castro: „Mõtlen tekstidest kui objektidest, justkui tillukestest arhitektoonidest, mis on ehitatud üles lausehaaval ja millest saab tasapisi projekti lahutamatu kontseptuaalne osa.“

ANN MIRJAM VAIKLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ on toonud Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Näitus on vaadata oktoobri lõpuni.

Leslie Moody Castro, sõltumatu kuraator ja kirjutaja, elab Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Tema erialane fookus on seotud piirialade mõtestamisega ning loominguline praktika põhineb rännakutel ja koostööl. 2021. aastal viibis ta Narva kunstiresidentuuris, ent esimene kokkupuude Eesti kunstiväljaga oli tal juba 2016. aastal, kui ta külastas Tallinna Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kutsel. Praegu on Castro Las Crucese New Mexico Ülikooli kuraator-stipendiaat.

Kutsusin Artishoki biennaalile kümme erineva tausta ning lähenemisega kirjutajat Eestist ja välismaalt. Sina tegutsed väljaspool Euroopat. Milline on sinu roll ja autoripositsioon Artishoki teostest kirjutades?

Püüdsin näha suuremat pilti: vaadata olukorda linnulennult ja seejärel siduda kunstnike impulsid oma Ladina-Ameerika, globaalse lõuna kogemusega. Olen pärit koloniseeritud riigist. Kanaliseerin selle vaatenurga ka lühikeste abstraktsete tekstide kaudu, kus käsitlen suuremaid kunstikontseptsioone.

Kui aus olla, ajas see kirjutamisülesanne mu ärevusse. Kaheksatunnise ajavahe tõttu ei saanud ma reaalajas kohtuda teiste kirjutajate ja kunstnikega. Tuli navigeerida ja usaldada infot, mis laaditi üles Google Drive’i, või mida leidsin kohtumistest tehtud salvestustest, et mõista kunstnike mõtteid ja kujunevate kunstiteoste etappe. Kirjutasin kahes jaos enne sinu antud tähtaegu 17. ja 24. augustit, sest tundsin, et olen nii-öelda tegelikkusest hästi kaugel. Pinget lisas asjaolu, et ma pole Tallinna botaanikaaias mitte kunagi käinud, see koht oli ja jääb pigem abstraktsiooniks.

2016. aastal kutsuti sind kureerima Ameerika Ühendriikide Texase biennaali. Reisisid üle17 700 kilomeetri, käisid 27 linnas üle 200 kunstniku ateljees ja 90 institutsioonis, et saada ettekujutus Texase kunstiväljast. Milleks on vaja kunstibiennaale? Milline ülesanne peaks olema kunsti­biennaalil?

Texas pole elamiseks ja kunstnikuna läbilöömiseks hea koht. Keeruline on see looduskatastroofide (orkaanid, üleujutused, kuumalained), poliitika, linnade gentrifikatsiooni ja ka pikkade vahemaade tõttu. Seal ringi reisides aga mõistsin, et osariigi mastaapsusest hoolimata oleme omavahel seotud tiheda kunstivõrgustikuga, kuna kunstnikkond panustab igal pool oma paikkonnaga suhestumisse, selle ajaloo ja oleviku mõtestamisse ning suhete loomisse.

Leslie Moody Castro: „Rütmil on minu töös väga tähtis roll: mängin tihti suure plaani ja seejärel detailsemate vaadete ja häältega, mida võib pidada ka edasi-tagasi liikumiseks.“

Andrea Martínez

Biennaal leidis aset väga huvitaval ajal USA poliitikas: Trump oli just võimule saanud ja paljud olid sellest šokeeritud. Minu eesmärk oli viia biennaali näitus valgest kuubist ehk institutsionaalsest struktuurist välja. Näituse olemus pidi peegeldama kunstnikkonna tunnetust – pettumust üle osariigi süsteemis. Seetõttu ei tundunud õige teha näitust muuseumis või galeriis, vaid valisin perifeerse paiga. Paljudele mõjus see otsus kummastavalt ning seda ei mõistetud. Biennaalid on oma põhiolemuselt ärilised ettevõtmised tihti riigi või linna algatatud, et käivitada turism ja majandus. Kunstnikele on neist aga õigustatult saanud staatuse platvorm, nii et sinna pääsemise nimel panustatakse väga palju loomingulist energiat ja aega. Seetõttu on mul raske vastata üheselt küsimusele, kas biennaale on vaja või mitte. Samamoodi ei oska ma öelda, kas vajame monumente. Leian, et küsimus ja sellele järgnev diskussioon on huvitavam kui vastus. Tahan tuua välja Eduardo Abaroa projekti „Antropoloogiamuuseumi täielik destruktsioon“ („Destrucción total del museo de antropología“, 2012, Kurimanzutto, México). Méxicos elav kunstnik tegi ettepaneku sealse maailmakuulsa antropoloogiamuuseumi (Museo Nacional de Antropología) hävitamiseks. Siin on justkui vastuolu, kuid Abaroa meelest on küsitav austada asju, mis toimivad manipuleeriva käepikendusena.

Biennaalidel on täita keeruline roll või õigemini on need asetatud keerulisse rolli: need oleme ju me ise, kes omistavad biennaalidele komplitseeritud agentsuse.

Milliseid mõtteid tekitab biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“?

Siin on õigupoolest kaks poolt. Kes on üldse tunnistaja? Kas inimene, kes on tunnistajaks taimede maailmale, biosfäärile? Või on taimed meie olemasolu ja tegude tunnistajaks? Ma ei usu, et on vaid üks vastus. Pigem on tunne, et oleme kõik millegi tunnistajaks, sealhulgas ka meid ümbritsev maailm.

Oled Eestis juba kolmandat korda. Pärast 2021. aasta suve Narva kunstiresidentuuri kirjutasid oma kogemusest Texase kujutava kunsti väljaandesse Glasstire mahuka artikli. Miks on kirjutamine sulle tähtis ja milline koht on kirjutamisel su kuraatoripraktikas?

Olen alati elanud geograafiliselt või geopoliitiliselt keerulistel piirialadel, või siis ohustavad neid paiku looduskatastroofid. Kui otsustasin selle pärast närveerimise jätta ja kaasata oma kogemuse loometöösse, muutus kõik lihtsamaks. Samasugune sündmuste ahel käivitus ka Artishoki biennaali puhul. Mõistsin, et minu ülesanne on kogeda metafoorilist ruumi ning tõlkida ja interpreteerida kunstnike ja kuraatori tegevust isikliku kogemuse kaudu. Mõnede kujunemisjärgus teoste puhul oli see lihtsam, teiste puhul pidin päris palju vaeva nägema.

Oli selge, et ei saa kirjutada perfektseid lõpetatud tekste. Need pidid olema suhteliselt lühikesed, umbes 1800 tähemärki – see ei soosi sügavamat analüüsi. Seetõttu otsustasin oma tõlgenduses toetuda esteetikale, emotsioonile ja rütmile. Rütmil on minu töös väga tähtis roll: mängin tihti suure plaani ja seejärel detailsemate vaadete ja häältega, mida võib pidada ka edasi-tagasi liikumiseks.

Kirjutamisest on mul abi ka isiklike kogemuste puhul, nagu näiteks kultuuri­šokk või reisimine. Kirjutamine avardab ka mu kuraatoripraktikat: minust saab loomingulise protsessi osa. See ei ole kindlasti lihtne ning kahtlen oma kirjutistes samamoodi nagu kunstnikud, kes loovad teoseid. Mõtlengi tekstidest kui objektidest, justkui tillukestest arhitektoonidest, mis on ehitatud üles lausehaaval ja millest saab tasapisi projekti lahutamatu kontseptuaalne osa.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht