Ärge alahinnake kujutlusvõimet

Aktivistliku kunsti puhul tuleb säilitada kunsti ja poliitika vaheline produktiivne pinge, nii et kumbki pool ei kaotaks ennast ja kunst ei muutuks amatöörlikuks sotsiaaltööks.

STELLA SAARTS

Kuidas saab kunst mõjutada ühiskonna norme ja hoiakuid ajal, kui aina tugevamalt on fookuses ajalooliselt väljakujunenud ebaõiglus ja selle sümbolid? Ajal, mil lokaalse sündmuse ja sellega kaasneva valu globaalsed mõõtmed on üha teravamalt tunda.

Aktivistliku kunsti ümber on palju küsimusi. Esimesena on ehk tähtis silmas pidada, kuidas säilitada kunsti ja poliitika vaheline produktiivne pinge, nii et kumbki pool ei kaotaks ennast ja kunst ei muutuks amatöörlikuks sotsiaaltööks. Milline on, võib olla ja peaks olema kunsti mõju ning keda või mida kunst mõjutab? Milline on see kooslus, mis sellise projekti tulemusena saab tekkida ning mis on selliste algatuste õnnestumise kriteeriumid? Kas ja kuidas tekib vaatajas kaasosaluse tunne olukorras, mis ei ole selgelt piiritletud? Mida publikult oodatakse, kui tema moraalsest ning epistemoloogilisest segadusest saab teose osa?

Empaatia liigse samastumiseta. Tulles kitsamalt lähisuhtevägivalla teema ning selle käsitlemise juurde kaasaegse kunsti vahenditega, ei saa mööda Flo Kasearu ja Pärnu naiste tugikeskuse koostöös valminud kunstiprojektide poliitilisest agentsusest ehk võimalustest rääkida kaasa meie ühiskonna sotsiaalsete valupunktide teemal. Kunstnik korraldas koos tugikeskuse poole pöördunud naistega performance’i „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ ning tugikeskuses oli väljas näitus „Varjupaiga festival“.

Kui lähtuda seisukohast, et vägivald ei ole ainult tegu, vaid ka mõtteviis ning kunstiga püütakse muuta mõtlemist, võikski kunsti aktivistlik potentsiaal avalduda ennekõike selles, milliseid alternatiive kunstiteosed pakkuda suudavad. Kasearu projekt osutab viisile, kuidas antud teemal võiks mõelda, mitte mida sellest peaks mõtlema. Kunstnik tunneb neile naistele kaasa, kuid eristab ennast nende kogemusest. Tema projekti tugevuseks võib pidada empaatiat ilma liigse samastumiseta.

Selge seose võib tõmmata sotsiaalsete kunstipraktikate esilekerkimise ja ühiskonna sotsiaalse infrastruktuuri lagunemise vahel. Niisiis toetub selline kunst laiemale rahulolematusele ühiskonnaga. Kui sotsiaalsus on kunstniku teema, siis on tähtis analüüsida, kuidas saab just praeguses ajaloolises pöördepunktis aktivistlik kunst poliitikas kaasa rääkida ja kuidas nihestab kogukonna kaasamise aspekt kunstniku, publiku ning teose suhteid.

Lihtsam on kurta, mida ei taheta ning mis on halvasti, palju keerulisem on pakkuda lahendusi. Ent kunst peaks ka näitama, mida on võimalik teha. Eeldades, et kollektiivne autorlus annab kunstile eelise sotsiaalsete muutuste esilekutsumiseks, esitab see väljakutse traditsioonilistele kunsti hindamise kriteeriumidele. Selline kunst on kindlasti ka vaatajale paras pähkel, sest ta peab panema ennast teise subjekti positsiooni, et saaksid toimuda muutused ühiskogemuses ja harjumuspärastes mõttemallides.

Selliste projektide puhul ei ole fookuses mitte niivõrd see, mida kunstnik oma teostega öelda tahab, vaid milliseid protsesse need käivitavad. Selliste teoste eesmärk ei ole mitte ainult esitada küsimusi, vaid muuta ühiskondlikku arutelu ennast – olla praktika, mis näeb kogukonda kui aktiivset tegutsejat. See eeldab, et kunstnik ei kasuta kogukonda ainult vahendina isiklike eesmärkide täitmisel, vaid tema vastutus kogukonna ees on teose osa.

Flo Kasearu on nende naiste lugudega süstemaatiliselt tegelenud, et need jõuaksid laiema üldsuse teadvusesse. Ka Kasearu varasema loomingu keskmes on olnud isikliku ja avaliku sfääri piiride hägustamine. Nendegi teoste puhul on tähtis olnud, mis juhtub, kui ühtäkki on kuulda häält, mida varem pole kuulda olnud, tuues niiviisi isikliku probleemina käsitletu avalikku sfääri.

Vaikimise jõud. Aktivistliku kunsti poliitilise kaalu hindamiseks on mõttekas rakendada Jacques Rancière’i ideed esteetika poliitikast ja sellest, kuidas meelelise kogemusega esitatakse väljakutse konventsionaalsele tajule ning ühiskonna normatiivsetele arusaamadele. Rancière’i käsitluses kunsti poliitilistest funktsioonidest on esteetika lahutamatu osa sellest, kuidas endast ja ühiskonnast mõtleme.

Nii-öelda ühiskondlik normaalsus, mis on selgelt jaotatud nähtavaks ja nähtamatuks, kuuldavaks ning kuuldamatuks, on surunud naised kindlasse positsiooni ja rolli, millega jäetakse neile tunne, et see ongi nende ainus võimalus. Mida nähtamatum on see positsioon, seda kaugemal asub naine ühiskonnas valitsevate diskursuste kehtestatud subjekti ideaalist. Kasearu on oma projektides sellesse korda sekkunud, luues teistsuguseid tajumisviise lähisuhtevägivalda kannatanud naistele, aga ka publikule. Pole küll ühtegi põhjust, mis tekitaks loogilise seose teose vaatamise ja selles kujutatu olukorra tõelise mõistmise ning ümbermõtestamise vahel, nagu pole ka otseteed teadlikuks saamisest tegutsema hakkamiseni. Kuid see, mis kunstiteose puhul aset leiab, on publiku kogemuse katkestus. Selleks loob kunsti fiktsioon tajumaailmas dissensuse ning mängib ümber tajutava jaotuskorras selle, mis on nähtav, öeldav ning tehtav. Siin puudub konkreetne suhe põhjuse ning tagajärje vahel, on vaid pidev võimalus ühiseks ümberkorraldumiseks, sest lähisuhtevägivalla puhul ei ole küsimus ainult isiklikes arvamustes, vaid ühiskondlikes mustrites, mida taastoodetakse.

Seega jagunevad probleemid tajuilmas nähtavaks ja nähtamatuks ning nende liikumine ühest staatusest teise on poliitika küsimus. Kasearu pakub olulise lisaaspekti mõtestamaks seda, kuidas kandub ühiskonna normatiivsus tajuilmas edasi ja kuidas kogemust selles korrastavad teatud ühiskondlikud reeglid. Vanasse valusse takerdumata raputab kunsti katkestuslik mõju vaataja harjumuspärastest mõttemallidest lahti. Kunstnik otsib võimalusi muutusteks nii naistes, keda hakataks kuulma ning nägema, kui ka ühiskonnas laiemalt.

Kui kirjeldada täpsemalt neid hoiakuid ning tajuilma, kus Kasearu teosed püüavad ühiskondlikke mustreid murda, siis on ka oluline hinnata, kuidas need omakorda mõjutavad ühiskondliku suhtumise kujundamist, mitte ainult ei peegelda seda. Üldise meelsuse selgitamisel oli kaalukas roll Eero Epneri artiklil, kus autor tõi välja vägivaldse lähisuhte probleemi ümbritseva destruktiivse vaikuse, mis näiliselt normaliseerib olukorra, kuigi peaks selle asendama pakilise vajadusega öelda valjuhäälselt, et selline elu ei ole normaalne, ja sellega peatama vanade ühiskondlike mustrite taastootmise.¹ Seega on vägivalla leviku põhjuste juures tähtis rõhutada vaikimise jõudu ühiskonnas, mis normaliseerib olukorra. Siit ka põhjus, miks nii paljud ohvrid ei pöördu Eestis politsei poole ega julge abi otsida. Hirm ning vaikimine kujundavad aktiivselt inimeste tajukogemust. Tugikeskuse naised on oma ühisavalduses kirjutanud, et vägivald saab kasvada vaid vaikuses.² Kui naised ise sellest probleemist ei räägi, siis see jääbki koduseinte vahele, vaikuses ja uste taga aga vägivald aina kasvab. Naistel pole muud võimalust kui organiseeruda. Nende soov on, et nende lood jõuaksid järgmiste abivajajateni ja oleksid toeks esimese sammu astumisel vägivalla lõpetamiseks. Igapäevaelu kogemust, kuidas vägivallaga toime tulla, vormivad võrdselt nii sellest rääkimine kui vaikus, mis seda ümbritseb.

Kogemuse poliitika. Kogukonda kaasavate lähisuhtevägivalla teemaga seotud kunstiprojektide juures on oluline eraldi välja tuua isikliku trauma keeruline olemus, kuna tegemist on teostega, mis kohati proovivad ehk väljendada väljendamatut.

Traumeeriv kogemus halvab kujutlusvõime, millel on kriitiline tähtsus, et saada üle negatiivsest kogemusest – häiritud kujutlusvõime sunnib pidevalt halva mälestuse juurde naasma. Pärast trauma kogemist kipub ohver jaotama kaaskodanikke kaheks: nendeks, kes teavad tema trauma olemust, ja nendeks, kes ei tea. Neid, kes pole samasugust traumat läbi elanud, on ohvril keeruline usaldada, sest nad ei mõista seda kogemust täielikult.³ Sama­sugune dünaamika võib iseloomustada ka naiste ning publiku suhet. Kasearu projektid on andnud naistele hea võimaluse oma lugude rääkimiseks, vaatajale aga nende mõistmiseks. Kuigi kunstiteostega ei saa vaatajale täpselt edastada naiste isiklikku kogemust, saavad need esteetilise dissensuse kaudu tõsta kriitilist teadlikkust ja kujundada ümber nii ühiskondlikku mõtteviisi kui üldtunnustatud käitumismustreid ning hoiakuid.

Kasearu teoste puhul saab sõnumi manifesteerivast poliitilisusest kogemuse poliitika. Tema teoste poliitilisus tuleb ilmsiks, kui anda laiemalt kõlav hääl partikulaarsele kogemusele, vähemalt võimalus selle jagamiseks. Kunstnik ei laena naiste lugusid, et oma probleeme lahendada, vaid mõtiskleb selle üle, kuidas neid lugusid teistsuguselt positsioonilt rääkida. Tuues ühte ruumi kokku lähisuhtevägivalla all kannatanute erinevad kogemused, võimendab see ka nende afektiivset mõju, pannes rõhu uue võimalikkuse väljapakkumisele, mitte didaktilisele sõnumile. Flo Kasearu ei tule vaatajat liigselt õpetama ega suunama, vaid pakub koosolemiseks uusi võimalusi. Kui tuua nii-öelda isiklikud probleemid avalikku ruumi ja teha need mitmetahulisemalt nähtavaks, mitte esitada ainult emotsionaalselt edastatud protestilaadse sõnumina, on lootust vähendada ka ühiskonnas levinud mõistmatust.

Kui tugikeskuse naised on nähtavamad ja nende hääl kuuldavam, siis on nad võimelisemad ennast teisiti nägema ehk lähenema oma probleemide lahendamisele isegi loomingulisemalt. Eneseväljenduse jõustava kogemuse laiendamine ühelt isikult (autorilt) grupile annab autorile võimaluse teha kuuldavaks need hääled ja positsioonid, mis on ühiskonnas vähem esindatud või isegi marginaliseeritumad, ning näidata võimusuhteid. Kunst ei saa öelda, kuidas asjad on, kuid on lootust, et kunsti abil saab anda aimu teise kogemusest.

Uurides, kuidas saadakse ja jäädakse ohvriks, on Kasearu püüdnud katkestada ohvri fikseeritud identiteeti, andes tugikeskuse naistele uue rolli. Ta on strateegiliselt vältinud tugikeskuse naiste ohvri­rolli kinnistamist, kuid see pole ainult ohvrirolli eest põgenemine, vaid ka vastuhakk. Ohvriroll ei ole midagi fikseeritut, vaid see on pidevas muutumises läbi selle kogemuse mäletamise, mis ühtlasi annab võimaluse seda ümber mängida. See on viis kõnelda ühiskondlikest protsessidest, mis pakub uusi võimalusi laiemaks dialoogiks.

Kollektiivne kujutlusvõime. Flo Kasearu ei võta endale õigust rääkida kogukonna eest, vaid annab vaatajale võimaluse neid teisiti näha. Tähtis on nihestada vastuvõtjate kollektiivset kujutlusvõimet – seda, mis on ühine ja ühiselt omane. Selleks on oluline kunstnikul oma teostega vältida poliitilist ülelaetust, muutumata samas ka liiga üldsõnaliseks naiste väga isikliku läbielamise edasiandmisel. Kasearu looming esitab küsimuse, kuidas peaksime rääkima vägivallateemast või üldisemalt teemadest, millest häbi ja hirmu tundes vaikitakse. Oluline ei ole niivõrd kunsti võimekus peegeldada vaatajale nende naiste seisundit, vaid see, mida on kunstil selle kogemuse kohta öelda. Uurides ühiskonna suhet vägivallaga, ei käsitle Kasearu looming seda kui midagi indiviidi peidetut, mis hetkeks väljenduse leiab, vaid kui üldisemat ühiskondlikku nähtust. Siit ka selle poliitiline tuum. Lähisuhtevägivald ei ole vaid personaalne kogemus, vaid see mõjutab tuntavalt kogu ühiskonda.

Flo Kasearu loob olukorra, kus vaataja emotsionaalne reaktsioon respekteerib teistsugust, ja vaataja mõistab, et see ei ole tema enda kogemus. Vaataja reaktsioon ei pane teda kindlasse suhtesse sellega, mida on kujutatud, vaid loob võimalike afektiivsete seoste tekkimise viisi. See afekt ei väljenda ainult kaastunnet, vaid sellel on oma jõud uute võimaluste pakkumiseks.

On tähtis, millise kiirusega kunstnik ühiskonnas toimuvatele protsessidele reageerib, ning ära tunda, millal on õige aeg millestki rääkida. Lähisuhtevägivalla teema on aga liiga tähtis, et see nii lihtsalt päevakajalisust kaotaks. Ebaselge on ka, millist mõju koroonaviirus edaspidi elukorraldusele avaldab. Sellest põhjustatud füüsilise isolatsiooni perioodil on rõhutatud lähisuhtevägivalla leviku kasvu ohtu, sest probleem pressitakse taas kitsamalt koduseinte vahele. Eriolukord, mis tekitab laiemalt ühiskonnas kontrollimatuse tunnet, annab vägivaldsele partnerile veelgi enam võimalusi isoleerida oma ohver keskkonnast ja võimalustest abi otsida, ning manipuleerida majanduslikult keerulise olukorraga kaasas käiva ebakindlusega.

Laiendamaks selliste aktivistlike teoste võimekust ühiskonnas kaasa rääkida, tuleb näidata just kujutlusvõime jõudu ja anda naistele vabadus kujutleda ennast teistmoodi. Tuleks tuua välja küsitavused seal, kus on ehk liiga tugevalt juurdunud veendumused ning luua kindlustunnet sinna, kus on liiga palju kahtlusi. Ühiskondlikud hoiakud on kujunenud pika aja jooksul ning nende ümberkujundamine on samuti pikk protsess. Kasearu loomingu poliitiline potentsiaal peitub kujutlusvõime jõu näitamises alternatiivide leidmisel: kuidas kujutlusvõime aitab liikuda uute olemis-, nägemis- ja tegutsemisviiside poole.

Flo Kasearu suurem sama teemat käsitlev näitus on planeeritud 2021. aasta alguseks Tallinna Kunstihoonesse.

1 Eero Epner, Sest nad saavad. – Eesti Ekspress 8. V 2019.

2 Vägivald saab kasvada vaid vaikuses. Ühisavaldus. – Pärnu Naiste Tugikeskus, Pärnu 2019. http://naistevarjupaik.ee/wp-content/uploads/2019/09/PNT-ellujääjate-ühisavaldus.pdf

3 Van der Kolk, Bessel. The Body Keeps the Score: Brain, Mind, and Body in the Healing of Trauma. – Viking, New York 2014.