Ainult parim võidab

Martin Rünk

Gerontokraatiast põhjustatud frustratsioon ja soov kunstiväljal elevust tekitada on loonud olemasolevate kunstipreemiate kõrvale EKKMi kureeritud kaasaegse kunsti auhinna. Nagu ka Hanno Soans Päevalehes välja tõi, erineb esimest aastat välja antav Köler Prize näiteks Kristjan Raua ja kultuurkapitali auhindadest selle poolest, et valimisprotseduur on avalik, auhinnale esitatud kunstike töid on võimalik vaadata ning nende üle arutleda. See on vaatemäng, milles kõik on kutsutud osalema. Kuigi laureaadi valib näitusel esitatud tööde põhjal rahvusvaheline žürii, saavad näitusekülastajad valida publiku lemmiku.   

Auhinnaformaat on ausalt maha viksitud brittide Turner Prize’ilt, mis loodi aastal 1984, et aidata kaasa kaasaegse kunsti populariseerimisele, ärgitada diskussiooni ja pöörata tähelepanu uutele suundumustele. Sellisena on see ennast ka suurepäraselt kehtestanud. Nüüd proovib Köler Prize ka Eestis sportliku võitlusvormiga kirgi kütta. EKKMi Köleri preemia auhinna nominentide näitusel on kõik viis nominenti välja pannud kaks tööd: ühe varasema  ja ühe spetsiaalselt selle näituse jaoks tehtu, luues hea pinge kvaliteedi (turvalisuse) ja uudsuse vahel. Tööde kõrval on väljapaneku üheks fookuseks videointervjuu, kus kunstnikud arutlevad üksteise loomingu üle ja avaldavad arvamust, miks ühe või teise kunst preemiat vääriks.       

Kui võtta omaks pakutud formaat, on vabastav loobuda tõsiusklikust kunstipaatosest ja suhtuda näitusesse sportlikumalt. Köler Prize on tsirkus ja pinna-performance, süvalugemisel ei ole mõtet – selle jaoks jäägu elutööpreemiad. Staarimasin on käima lükatud ja lisaks esitatud töödele ning talendile peab tulevasel võitjal olema staarisära. Meile esitatakse erinevaid tüpaaže: pedantlik ja empaatiline  õppejõud, veidike häbelik ja peenekoeline ungarlane, kunstihuvilisest informaatik, endine fotomodell, kellest on saanud fotograaf, üllatusesinejana vene keelt kõnelev installatsioonikunstnik Tartust. Keda nende hulgast valida ja kellele panus teha? Timo Toots on informaatika- ja fototaustaga tartlane, kes tunneb huvi virtuaalsete infoväljade ja jälgimisühiskonna vastu. Peamiseks  meediumiks on interaktiivsed installatsioonid, infotehnoloogilised lahendused. Näitusel osalevatest töödest on menukaim ID-kaarti lugev teabehoroskoop „Autahvel”, mis kogub nime ja isikukoodi põhjal kokku netis leiduva info ja visualiseerib selle piktogrammidena. Sigrid Viir on esitanud kaks suhteliselt eriilmelist projekti. Neist tugevam on kindlasti suurepäraselt vormistatud „Rutiinipurustaja” seeria. Kohaspetsiifilistes fotolavastustes  objektmasinatega on töö- ja elukeskkonnas leiduvatele objektidele antud robotlik või isegi loomalik teadvus ja tahe. 

Tõnis Saadoja jätkab Tallinna kujutamist  melanhoolses võtmes. Hitina mõjub juba varasemast tuttav 89 tööst koosnev akvarelliseeria „Kodulinn Tallinn”, kus on kujutatud muljetavaldavalt täpse tehnikaga postkaartlikke linnavaateid. Iseloomulik on süsteemsus, täpsus ning keskendumine teostamise protsessile. Jevgeni Zolotkolt on väljas ruumiinstallatsioon „Üks päev riigiarhiivi töötaja elust”, kus tselluvill omandab apokalüptilise või vähemalt vaimse allakäigu varjundi. Purustatud ajakirjadest toodetud hall mass on valatud raamatuteks, mille materjal sisaldab endiselt kõiki kunagisi tähti, aga need on kaotanud oma tähenduse ja muutunud arusaamatuks kollaažiks. Järgneb samm õue, samm metsikusse. Dénes Kalev Farkas (kultuurkapitali aastapreemia laureaat 2010. aastal) on liikunud edasi oma senistest täiuslikest valguskastidest ja täiendanud neid sõnalise poolega. Töö „Когда мы толко изучали слова” on lavastatud  mässuna, kus ruum, mis mõjub parlamentaarse koguna, on segi paisatud ja silmitsi asetatud üksikutest kontseptidest koosneva pilvega. Toimunud kõneakt on killustunud ja abstraktne, kuid ilmselgelt väga mõjus.       

Mis saab edasi?         

Kuigi näitus on väljapeetud ja õnnestunud, peab tõdema, et nominentide valik on ilmselgelt subjektiivne. Tegu ei ole ühtviisi noorkunstnike ega ka keskkarjäärikunstnikega. Kummaltki tasemelt oleks leidnud veel sama tugevaid või isegi tugevamaid kanditaate. Kõnekas on kas või juba see, et nii Saadoja kui  Farkas on tunduvalt suurema näitusekogemusega kui teised: kummalgi on selja taga oma kümme isikunäitust teiste kahe-kolme vastu. Tekib küsimus, mis kriteeriumi alusel see komplekt on valitud ja mis kriteeriumi järgi valitakse laureaat. Tunnustusega käib kaasas sponsori Smarten Logisticsi välja käidud rahasumma. Kuid mis saab edasi?       

Ei saa öelda, et mõni nimetatud kanditaatidest au välja ei kannaks. „Köler Prize 2011” on suurepärane näitus, kus kõik tööd on sisukad ja nauditavad. Auhinna määramisel ei ole minu meelest peamine küsimus, kes seda väärib, sest väärivad nad kõik ja valik saab olla  vaid äärmiselt subjektiivne, vaid mida selle auhinna saamine laureaadile annab. Milliseid võimalusi see loob või annab lisaks rahale ja ilusale reale CV s?     

Pöörakem pilk eeskujude poole. Turner Prize’iga, mis oma kultuurikontekstis tähendab automaatselt nn orbiidile jõudmist, kaasneb kohalike ja rahvusvaheliste kuraatorite kasvav huvi, investeerimisväärtuse tõus jm. Arvestades siinse kunstituru olukorraga – see vähenegi kukkus hiljutises majanduslanguses kokku –, ei saa loota, et kunstniku teoste hind märkimisväärselt tõuseks. Kuraatorite huvi toimib niigi rohkem isikliku tutvuse pinnalt ja  auhinnad seda nii väga ei mõjuta. Ideaalis peaks selline tunnustus seostuma ekspordivõimekusega ja olema seotud kas biennaalimaailma või müügigaleriide võrgustikuga. Ka Vaala nüüdseks hingusele läinud noore kunstniku preemia pakkus võitjale võimaluse sõita mõnele suurele rahvusvahelisele kunstimessile või -näitusele, et silmaringi laiendada ja võimalusel suhteid luua. Sellest on kindlasti kergem kirjutada kui see teoks  teha, kuid tahaks, et preemiaga kaasneks võimaluste laienemine osalevate kunstnike jaoks. Nii tagatakse kogu preemiaprojekti edu ja ka atraktiivsus.