Samm pärast lööki

Heili Sõrmus

Carla Castiajo väljapanek „Purus et promiscuus” Dominiiklaste kloostri hingepalve kabelis 5. – 10. IX.

Portugali päritolu ehtekunstnik Carla Castiajo on EKA doktorant, esimene Eestis, kes astus doktorantuuri ehtekunsti teemaga. Tema doktoritöö on „Juuksed – puhtus või promiskuiteet? Juuksed kui materjal ja selle tähendus (ehte)kunstis” („Hair: Purity or Promiscuity? Exploring Hair as a Material and its Meaning in Jewellery/Art”). Kõnealune näitus oli Carla Castiajo doktoritöö osa. Sealt ei leidnud õigupoolest ehteid, vaid kontseptuaalsed objektid ning fotod. Kui viktoriaanlikul ajal oli juustest ehetel sentimentaalne tähendus, need võisid näiteks meenutada manalateele läinud lähedast, siis Castiajo on lähenenud teemale hoopis teistsuguse nurga alt. Teda on huvitanud assotsiatsioonid, mida juuksed või muud inimkarvad meis tekitavad. Väljapaneku peamine teema oli religiooni ja allasurutud tugeva seksuaalsuse suhe. Kuna kunstnik on katoliikliku kultuuri taustaga, siis on teema talle ilmselt lähem kui eestlastele, kellest enamik ei ole usklikud ning pole sellest johtuvalt ka usust kammitsetud.
Näitus andis suurepäraselt edasi seda pulbitsevat, tumedat ja natuke õudset energiat, mis tekib siis, kui oma kirgi võimalikult hästi valitseda. Hingepalve kabeli väärikate kivist müüride vahel küünlavalgel, peentel mustast sametist alustel oli eksponeeritud neli peamist tööd. Teos „Süütus” (2014) kujutab endast puhtaid, perfektseid ja õrnu puuvillakindaid. Sellele teosele ja teemale oli vastandatud „Hämming I” (2014), mustast nahast kindad. Iseenesest pole neis mitte midagi ebatavalist – tavaline tarbeese. Näituse kontekstis piinliku täpsusega eksponeerituna tekitas teos ent tõelist kõhedust. Kindad mõjusid kuidagi hirmuäratavalt ja ohtlikult nagu mõne kurjategija töövahend. Kolmas teos „Hämming II” (2014) koosneb mustadest nahkkinnastest, millesse on lõigatud sisse ovaal, mis teeb need kuidagi perversseks, fetišile viitavaks. Neljas teos „Puhtus ja promiskuiteet” (2014) koosneb imearmsatest valgetest puuvillakinnastest, millel on pöidla osa maha lõigatud ning äär palistatud häbemekarvadega. Selline teos paneb vahest isegi enamiku eesti publikust neelatama ja Portugalis seda kabelis eksponeerida kindlasti ei saaks.
Näituse kunstiline lahendus ruumist, valgustusest kuni teosteni oli laitmatult stiilipuhas, selles polnud ühtegi vääratust. Võib eeldada, et kunstniku peamine eesmärk oli luua midagi tavatut, tekitada vaatajates hämmingut, põlastust ning teisi tugevaid reaktsioone, mis tal samuti kahtlemata õnnestus. Kogu näitus, aga eelkõige viimasena mainitud teos täitsid vankumatult seatud eesmärgi. Valitud tee tundub siiski ehk natuke liiga lihtne. Kui tahta publikut provotseerida, siis on häbemekarvade kasuks otsustamine kindel tee, mis viib ilmselgelt sihile. Carla Castiajo juhendaja professor Kadri Mälk on öelnud, et maailmale pole tarvis pakkuda seda, mida seal on nagunii. Selle lause valguses võiks küsida, kas üsna lihtsate võtetega hukkamõistu või hämmingu tekitamist pole meil nagunii juba küllalt? Madalamat sorti meedia teeb seda iga päev. Kunst ei pea olema ilus, kuid võiks vältida lihtsustatud võtteid.
Niivõrd intensiivne reaktsiooni taotlus sarnaneb olukorra tekitamisele, mille reaktsioon on ette teada: kui lüüa kedagi kepiga, siis ta ütleb „ai” või kui hüüda kedagi, siis ta pöörab pea. Reaktsioon on sellisel juhul eelduspärane. Sellise kunstilise löögi peamine eesmärk on haarata publiku tähelepanu. Nüüd, kui vaataja tähelepanu on kinni püütud, võiks ehk mõelda sellele, mis on järgmine samm, et minna teemaga sügavamale, panna vaataja sügavamalt millegi üle juurdlema või midagi tundma. Kinni võiks hakata ka sellest, et teoste materjal ja teostuski on ehtekunsti kontekstis liiga tavapärane, on nii-öelda lihtsalt pääsetud. Võib ju vastu vaielda, et teostes oli sõnum ning et Carla Castiajo on liikunud eemale ehtekunsti väljast, lähemale nüüdiskunstiväljale.
Näitus tekitas palju küsimusi. Seega võib arvata, et on ka mitmeid teid, kuidas selle teemaga nii uurimuse kui kunsti tasemel edasi liikuda.