Võluvaid kõlamaailmu luues

Õhtu tegi märkimisväärselt kõrge­tasemeliseks orkestrantide pühendumus, dialoogitahe, kõlaline ilupüüdlus ja tiimi­töö ühise eesmärgi nimel, milleks näis olevat muusikavaimustuse jagamine ja professionaalsus.

KERSTIN ELISABETH KULLERKUPP

Kontsert „Kontsertmeistrid. Andres Kaljuste“ 18. II Muba saalis. Andres Kaljuste (viiul, dirigent), Tallinna Kammerorkester, kaastegev Miklós Lukács (simbel). Kavas Wojciech Kilari, Henri Dutilleux’, Claude Debussy ja Johannes Brahmsi muusika.

President Alar Karise Eesti vabariigi 105. aastapäeva kõnes on eriti tähendusrikas osutamine haridusele kui rahva tuleviku määrajale ning eesti kultuuri selgroole. Seda kõnekam ja erilisem on koht, kus toimus Andres Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri kontsert sarjas „Kontsertmeistrid“. Tallinna muusika- ja balletikoolis käivad haridus ja kultuur käsikäes. Selle auväärse asutuse klassikalise muusika loovjuht, dirigent, viiuli- ja vioolakunstnik Andres Kaljuste kannab seega üpriski suurt vastutust ka meie kõrgetasemelise hariduse ja kultuuri tulevikku viimisel. Juba Muba hoonesse astudes on tunda erilist kultuuriaurat ning isegi vana Euroopa hõngu. Ja millise hariduse saavad õpilased juba seetõttu, et koolis toimub niisuguseid kontserte! Muba on meie kultuuri ja riigi arengus kindlasti üks väga olulistest teejuhtidest.

Ürituse pealkirja järgi oli Andres Kaljuste põhiroll viia kontsert läbi kontsertmeistrina, kuid õhtu esimeses pooles oli ta ametis hoopiski dirigendipuldis. Väärib märkimist, et Andres Kaljuste on dirigeerimist õppinud Sibeliuse akadeemias, olles samal ajal Helsingi Linnaorkestri vioolarühma kontsertmeister. Niipea kui kõlasid avataktid, oli selge, et tulemas on kõrgetasemeline kultuuri­õhtu.

Selle tunde tekitas kontserdi avanud Wojciech Kilari „Orawa“. Juba esimestest nootidest haarasid kammerorkestri muusikud kontsertmeister Harry Traksmanniga eesotsas oma elava ja väljendusrikka kõlaga. Kilari teos oli väga huvitav avastus. Selles domineerib rustikaalses laadis rahvamuusika, kuid kergelt tunda on ka minimalistlikke, kordustele rajatud rütmilisi arendusi. See teos nõuab erakordselt head koosmängu, tekitab mängijates ilmselt kerget kõhedust, aga ka põnevust. Oma sümpaatsuses ja siiruses paistis eriti silma orkestri vioolarühm, milles oli tunnetatav enese­teadlik väärikus ning kohati võis märgata isegi julgust liidriroll haarata.

Andres Kaljuste kandis kontsertmeistrina samu väärtusi nagu dirigendina: andis fraasidele selge suuna, hoidis pinget, inspireeris kujutama muusikalisi kujundeid ja arendas teost vormiliselt selgelt mõistetavana.

 Rene Jakobson

Teoses on palju ootamatuid rütmimustreid, kuid vaheldusrikkust leidub ka kontrastses dünaamikas ja vaheldusrikkas faktuuris, mis viib kuulaja üllatuslikele radadele. Esituses oli eri värve ja nii intiimseid kui ka energiast pakatavaid joovastavaid lõike. Andres Kaljuste oli oma rollis ühtlasi tiimikaaslane ja suunaja. Veenvalt ja selgelt ehitati kõik järkjärgulised faktuuri ja vormi tihenemised. Kaljuste žestid olid täpsed ja liialdusteta ning tal õnnestus hoida pinget teose lõpuni. Helitöö kõlas alguses mõnusalt ja intiimselt, kuid lõpp oli lausa hullunud ning sellele kõigele pani punkti orkestri ja dirigendi võidukas hüüatus teose lõpus.

Kontsert jätkus Henri Dutilleux’ teosega „Mystère de l’instant“ ehk „Hetke salapära“ 24 keelpillimängijale, simblile ja löökpillidele. Seda teost ei esitata just tihti, kuna selle esitamiseks on vaja nii simblit kui ka simblimängijat. Kiidan ettevõtmise eest korraldada simbli transport ja kutsuda Eestisse harukordne simblimängija Miklós Lukács. Henri Dutilleux’ teose esitusest kujunes eriline elamus. Dutilleux’ katsetused keelpillide kõlavõimalustega loovad helipildis erilisi unenäolis-sürreaalseid maailmu. Tema muusika on täis vägagi ootamatuid harmooniaid ja värve. Tallinna Kammerorkester koos abi­jõududega lõi Dutilleux’ teose esitusega kõneka helimaalingu ning äratas kuulajates mitmesuguseid tajusid.

Tahes-tahtmata viib Dutilleux’ muusika kusagile alateadvuse sfääridesse, öö salapära, unenägude või siinkohal teose pealkirja järgi hetke olemuse müsteeriumi üle mõtisklemiseni. Edasi võiks mõelda, kust ja kuidas tulevad loojate mõtted … Muba saal tundub olevat sedavõrd kandva akustikaga, et iga köhija, kommipaberiga krõbistaja või sosistaja põhjustatud heli kostis seal nagu soolo. Seepärast saab Muba saalis mängida kui vaikselt tahes. Tundub, et teose dünaamiline spekter oleks paremini esile tulnud veelgi vaiksemate piano’de varal. Meeldejääv oli Harry Traksmanni otsusekindel ja intensiivne soolo teose VIII osa algul. Ilmekana mõjusid Dutilleux’le iseloomulikud tugevad, eri pillirühmadesse laiali laotatud teravakõlalised pizzicato’d, mida leidub teoses hulganisti. Nende kõrval kandis väärikat kõlavärvi auväärne spetsiaalselt selle teose esituseks kohale tulnud simblimängija Miklós Lukács, kes tundis end orkestri ridades turvaliselt ning väljendas end oma soolodes jõuliselt ja tähenduslikult.

Väga kaunilt ja mõnusalt suunduti Dutilleux’ muusikalt Claude Debussy teosele „La plus que lente“ ehk „Aeglasest aeglasem valss“, mis juhatas sisse kontserdi vaheaja. Tegemist on helilooja leidliku ja põneva originaalorkestratsiooniga flöödile, klarnetile, klaverile, simblile ja keelpillidele. Enne teose esitust märkis Kaljuste, et see teos on kohe eriliselt seotud XX sajandi alguse Prantsus­maa kohvikukultuuriga. Veetlevalt ja võluvalt kutsus orkester koos dirigendiga selle valsiga publiku kohvikusse, mis avati kontserdi vaheajal. Pärast nõnda julget ja peadpööritavat esimest kontserdipoolt olid ootused ka kava jätkule väga kõrged.

Kontserdi teises pooles juhtis Andres Kaljuste orkestrit kontsertmeistri positsioonilt Johannes Brahmsi keel­pillikvinteti nr 2 G-duur op. 111 laiendatud seades keelpilliorkestrile. Sellest musitseerimisest oli tunda, et iga orkestrant tajub oma rolli olulisust ja panustab ühise eesmärgi nimel. Andres Kaljuste suutis kontsertmeistrina kanda samu väärtusi, nagu oli seda esimeses pooles teinud dirigendina. Ta andis fraasidele selge suuna, hoidis pinget, inspireeris kujutama muusikalisi kujundeid ja arendas teost vormiliselt selgelt mõistetavana. Eriti jäi meelde teose ungarlikust hingest kantud finaal, mida ilmestas muusi­kute hoogne ja energiline, innukas musitseerimine.

Kontserdi lõpus sai veenduda kava ülesehituslikus täiuses. Just põhjalikult läbi mõeldud kontserte, mille teoste vahel saab luua seoseid, igatsen kuulda sagedamini. Eriti meeldis, et oli ideeliselt veenvalt õnnestunud kokku liita väga erinevad teosed: rahva­muusika, Debussy seos Dutilleux’ga, simbel Debussy ja Dutilleux’ teoses ning see omakorda Brahmsi ungari mustlas­muusika armastusega. Viimane viis kuulaja mõtlema taas kontserdi alguses kõlanud rahvamuusikamõjuga Kilari teose peale. Õhtu tegi märkimisväärselt kõrge­tasemeliseks orkestrantide pühendumus, dialoogitahe, kõlaline ilupüüdlus ja tiimi­töö ühise eesmärgi nimel, milleks näis olevat muusikavaimustuse jagamine ja professionaalsus.