Viis aastat vaba vaimu

Kindel on, et „Station Narva“ toimub ka aasta pärast ja programmi teadmatagi võib südamerahus lasta end taas üllatada.

ERKKI TERO

Festival „Station Narva“ 8. – 11. IX.

Juba viiendat aastat korraldatud piirilinnapidu „Station Narva“ pole kergeid aegu näinudki: rabedatele algusaastatele, mil tuli obskuurset ideed tühjale kohale ehitada, järgnesid reeglite rägastikku uppunud koroona-aastad ja nüüd püütakse leida ravivat salvi äsjasele tanki­draama haavale. Vahtu ja ülespuhutud emotsioone täis meediapilti jälgides võis jääda mulje, et tänavune festival pidanuks maadlema ülesärritatud pingete ja tõrksate, ehk isegi vaenulike rahvamassidega, aga piisas vaid jalutuskäigust läbi linna värvikate piirkondade, et näha, kuivõrd teistsugune on kohapealne eluolu. Narvas toimuvad muutused omas tempos ja täiesti imetabases võtmes: mõni asi on kivistunult muutumatu, ent hästi korrastatud tänavate ja teede kohal virvendab miski uus ja ootusärev. Veelgi unenäolisemaks muutub linnapilt eredalt siravas suvelõpuvalguses, mil needsamad kvartalid ja pargid on tarretanud kummaline inimtühjus – eluhõng ja energia on Narvas peidetud detailidesse, mida ei ole nii kerge leida.

Seekordne festival oli püsti pandud Kreenholmi kvartalis asuva Narva kunsti­residentuuri Nart historitsistlikku villasse ja endisaegse manufaktuuri juhtkonna hoonesse ning õuealale nende vahel. Üldmulje oli pisut butiigilikum-miniatuursem kui varasematel aastatel, aga kompaktsus tuli kahele muusikaprogrammipäevale pigem kasuks. Muusikalise osa kõrvale mahtusid traditsioonilised avalikud vestlused, ettevõtluspäev, fotonäitus, siduv tutvuste loomine ja arutelud. Muusikaline osa on aga see, mis toob põhimelu ja publiku.

Ukraina kollektiivi Onuka võimas, dramaatiline ja selgekõlaline seisukohavõtt kõige toimuva kohta tuletas meelde, millises kontrastide maailmas me elame, ukrainakeelne vokaal aga näitas, et omakeelses muusikas peitub tohutu jõud ja omapära.

Anastassia Volkova

Festivali avaesineja Suve on Jonas Kaarnametsa ja Kristjan Kallase kerge­koeline stuudioprojekt, mille juured on ehk liigagi tugevalt pehmes, lounge’ilikus mugavusmuusikas. Kui teravamalt kuulata, siis peidab nende palades end moodsa esteetikaga Smilers, mis pole noortele ja trenditeadlikele tegijatele just kompliment. Kõlades kumasid tugevalt ka Ouu ja Seltskond Pargis peibutusmuusika jooned – nende koosseisude muusikud olidki ka Suve live-koosseisus. Koosseis on sümpaatne, aga ootaksin neilt enamat. Järgnevalt sise­laval üles astunud uue laine räpistaar margiiela mängis samuti ülessoojendaja rolli ning mõjus ilma skeenele omase toetava publikumassita hõredalt ja läbipaistvalt. Tema stiili uudsus on kadunud ja värskete lähenemisnurkade leidmiseks tuleks näha päris palju vaeva.

Festivali ühe peaesinejana reklaamitud briti koosseis Red Snapper on uuele põlvkonnale ilmselt täiesti tundmatu nimi, aga 1990ndate lõpu trip hop’i-plahvatuses oli neil kahtlemata oma roll. Elektroonika ja live-pillide nu jazz’i sümbioos on Red Snapperi loomingut läbiv teema ja samadel radadel kulgevad nad ka oma värskel albumil „Everybody Is Somebody“. Trip hop’i filmilik-dramaatilises stilistikas on kahtlemata ka midagi narvalikku, nii et publikule võõrast materjalist hoolimata kujunes nende etteastest pingsalt jälgitav sündmus.

Festivali „Station Narva“ programmi­valikus tuli esile mitu uut naisartisti, kes vastutasid sooloesinejana laval laitmatult nii sisulise kui ka tehnilise poole eest. Trendikast plaadifirmast Tiks tuule tiibadesse saanud Maris Pihlap on paar head aastat ehitanud oma nägemust folgilikust-džässilikust intellektuaalpopist, mida toetavad elektroonilised taustad ja live-sämplingud koos magusvalusate vokaalidega. Raske on aga lahti saada tundest, et sellise külluses toodetava anglopopiga astutakse rivvi, mille tippudele on väga raske midagi vastu panna. Päris puhast raadiopopiosakonda esindas aga Narva lauljanna Ivi: tema süntesaatoridest kantud kergest, sünteetilisest ja ööklubilikust biidist puudus igasugune alternatiivne ambitsioon. Täitsa erilist lavalist ekspressiivsust pakkus aga elektroonilisse, raskema koega biiti rüütatud ingellik kodumaine vokalist Kitty Florentine, kelle ambitsioonikat visiooni võib ingliskeelne tekst ehk isegi toetada.

„Station Narva“ programmivalikus tuli esile mitu uut naisartisti. Maris Pihlap on paar head aastat ehitanud oma nägemust folgilikust-džässilikust intellektuaalpopist, mida toetavad elektroonilised taustad ja live-sämplingud koos magusvalusate vokaalidega.

Anna Markova

Ehtsat eestimaist ja -keelset hullust ning absurdi esindav meisterjaan tõmbas oma vahetu oleku ja pingevaba ürgtroonikaga publiku märkamatult kaasa – tundub, et huumoritoonidega mängleval folkimisel on menu just pealinnakõrkusest väljaspool. Samalaadset šamanistlikku ürgsust kandis ka meie päris tiheda külalise, soome akordionisti Kimmo Pohjoneni esinemine. Jällegi, konteksti väga sobiv jõuline esineja, kelle suurejoonelisus orelitoonidest techno-loitsudeni naelutas publiku omalaadsesse transsi.

Muusikaliselt kõige nõudlikumaks gurmeepalaks kujunes vahest Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri klubikontsert „Stereo Is King!“ ERSO kammerkoosseisu ja DJ Ivo Nariese koostöös. Nüüdismuusika klassikasse kuuluvad Steve Reichi jt teosed pöörasid külastajate senised festivalielamused pea peale ja panid nii mõnegi kuulaja kannatuse proovile. Teistpidi mõjus aga minimalistlik ja popformaadist vaba helivoog vabastava ja puhastavana ning jäi festivalikavas meelde ekstreemse ja julge valikuna.

Kui hiphopi juurde tagasi jõuti, olid ohjad vana kooli tegijate käes: esinesid uue tulemise ette võtnud veteranide grupp A-Rühm ja Cool D koos DJ Criticaliga. Pealaval trooninud A-Rühm võib tunduda Narva kontekstis mitte just esimese valikuna, kuid omal kehtestaval moel oli eestikeelne räpp koos ennast ja teisi narritava huligaanikambaga täiesti omal kohal.

Sama ebamaise lahendusena mõjus Cool D ülesastumine laupäeval Narva Veneetsia kogukonnahängil lagunevate paadigaraažide, veekanalite ja auravate uhhaakatelde keskel, taustaks kohalike ja uudistajate sõbralik tiksumine.

Retrotoone leidus oodatult mujalgi: laupäevane tasuta linnakontsert tõi Gerassimovi parki sadakond jalutajat kuulama kaverikoosseisu Regatt. Pigem firmabändi kuulsusega retrokamp mõjus aga kohapeal geniaalse leiuna – väga hea energiaga laetud esitus tuntud nostalgiahittide najal. Meie teine popipärl Mahavok panustas aga laiahaardelisele surround-saundile, esitas nii vanemaid kui  ka värskeid instrumentaalseid progetroonika oopusi ja jõudis Anet Vaikmaa esitatud Mahavoki põhihittideni. Tõsi on, et retrolikkus, teatav narvapärane nostalgitsemine andis tooni kogu festivaliprogrammis, aga tasakaaluks seatud moodne eklektika ühendas algul ka teineteisest kaugena tunduvad maailmad. Väga hubase ja sooja noodina mõjus ka Jaan Pehki humoorikate vinjettidega laupäevane kodukontsertide seeria.

„Station Narva“ olulisimaks valikuks ja tipuks võib kindlasti pidada Ukraina kollektiivi Onuka ülesastumist pealava viimase artistina. Võimas, dramaatiline ja selgekõlaline seisukohavõtt kõige toimuva kohta tuletas meelde, millises äärmuslike kontrastide maailmas me elame. Onuka segu folgilikest vokaalmassiividest, moodsast R’n’B-st ja sügavast, globaalkõlalisest elektroonikast oli kindlasti festivali kõige originaalsem ja tugevam moment. Ukrainakeelne vokaal aga näitas, et omakeelses muusikas peitub tohutu jõud ja omapära, mis on paljudel eesti artistidel ingliskeelses tõlkes kaduma läinud.

Põrandaalust biiti jätkus veelgi: kui Narva DJ-produtsent PTF 1987 liikus ehk traditsioonilisematel bassimuusika radadel, siis festivali lõppakordi eest hoolitsenud Bert On Beats on märksa kihilisemast puust. Modulaarsüntesaatoride ja trummimasinate koostöös sündinud tehnoidne impro-set lajatas helilise sügavuse ja külmakõlaliste liinidega, mille reeglistik ja suund sündis kohapeal. Jõulisemat ja teravamat punkti ei oleks osanud festivalile tahtagi. Kindel on, et „Station Narva“ toimub ka aasta pärast ja programmi teadmatagi võib südamerahus lasta end taas üllatada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht