Uus menüü

TMW on äärmiselt hea võimalus tutvuda muusikaga, mis igapäevasesse muusikamenüüsse ei kuulu, ning iseennastki tundma õppida.

ÄLI-ANN KLOOREN

Tallinn Music Week’i muusikaprogramm 30. IX – 2. X.

TMW programmiga tutvudes hakkas silma tohutu stiilikirjusus – klassikalisest muusikast death metal’i ja pungini – ning samal ajal kontserdirohkus. Mulle tuttavaid nimesid esinejate hulgas palju ei olnud, küll aga olid kontserdipaigad temaatiliselt ära jaotatud ja see kergendas valiku tegemist. Üheks oluliseks faktoriks osutus ka esinemiskohtade paiknemine vanalinnas või Telliskivis. Et mitte tekitada endale ühest kohast teise tormamisega liigset stressi, tundus mugav keskenduda õhtu jooksul ühe piirkonna üritustele. Kui kavas oligi muusikuid, keda oleksin kindlasti soovinud kuulata, aga kes jäid minu liikumistrajektoorist välja, siis leppisin sellega. Nii kujunes lõpuks välja tõeline stiililine segapuder, mis andis aga hea ülevaate muusikas toimuvast, ka selliste skeenede puhul, millega ma ise pidevalt kokku ei puutu.

Nagu nii kirju valikuga festivali puhul arvata võibki, oli kohal esinejaid äärmiselt lihvitud kavaga professionaalidest esimesi kitarriakorde õppivate muusikuteni. Ometigi võis minna ka nii, et mõni esmapilgul isegi kerge muige suule toonud tundmatu bänd naelutas kohale, korduvalt oma headust tõestanud grupp aga niivõrd ei köitnudki. Nii juhtus teisel õhtul, kui mu kindel soov oli kuulata džässikontserte Fotografiskas, aga peagi leidsin end hoopis kaasa elamas Kanada pungile F-hoones. Fotomuuseumis esinenud Estonian Voices oli oma tuntud headuses, nende tehnilised oskused ja koosmusitseerimine on hämmastavad, aga midagi jäi minu kõrvale puudu. Kõik oli liiga tehniline ja korralikult välja timmitud, peale selle on seda tüüpi muusikat liiga palju elu jooksul kuuldud (The Manhattan Transfer, The Swingles) ja see on end ammendanud. Tegemist on siiski maitseküsimusega ja ma ei sea üldse kahtluse alla ansambli Estonian Voices meisterlikkust. Igal juhul lahkusin pärast paari lugu, et otsida midagi põnevamat.

Nii sattusingi F-hoonesse Kanada muusika õhtule, kus just alustas esinemist kaheliikmeline punkbänd Miesha And The Spanks. Esialgu ei uskunud, et üle paari loo seal vastu pean, aga bändi naisvokalist ja kitarrist Miesha Louie oskas publiku nii hästi kaasa haarata, et lahkumismõte kadus peagi ja oleksin neid kuulanud kauemgi. Tegemist on punkbändiga, kelle arsenalis on rohkem kui kaks akordi, peale selle solisti võimas hääl. Teistmoodi, klassikalisemat punki pakkus Von Krahlis üles astunud ansambel Witch And Daddy – lihtsamat sorti kitarrimäng ja arusaamatud sõnad. Täielik mõistatus oli bassimängijast tütarlaps: küll ma üritasin aru saada, kuidas saab bassi mängida nii, et sõrmed kitarrikaelal kogu aeg liiguvad, aga kõlab ainult üks noot. Aga nagu ansambli tutvustuses kirjas, on tegemist väga hea vokaaliga muusikuga, nii et ega olegi õiglane nuriseda tema pillimängu üle. Vokaali sellel kontserdil kahjuks siiski kuulda ei saanud. Bändi tõeline pärl oli aga korralike mänguoskustega trummitüdruk: tänu tema pidevale taldriku­plärinale tekkis tõeline pungisaund.

Tulen tagasi Kanada muusika õhtu juurde: pungi järel sai kuulda üsna raju kõlaga indie-bändi Slow Down Molasses ja seejärel popi ja roki piiril tegutsevat St. Arnaud’d, kes küttis publiku üles, nii et käiku läksid isegi lisalood. Peab ütlema, et viimase ansambli õhin ja ambitsioonid ületasid nende mängulised ja vokaalsed oskused, aga see ei paistnud kuulajaid segavat. Popi ja roki kategooriasse võib paigutada ka Kinomajas esinenud eesti poistebändi Around The Sun, kus astus paariks looks lavale ka naissolist. Sümpaatne grupp, millele annavad tugevuse head pillimehed. Solistil jääb veel vajaka vastupidavusest: mida lugu edasi, seda mustemaks ja väsinumaks laulmine läks. Igal juhul on ansamblil oma stiilis potentsiaali.

Erinevate Tubade Klubis toimus TMW-l hõimupäev, mille kontsertidest õnnestus tervikuna kuulata vaid üht. Ungarikeelse nimega Eesti ansambli Nagy Bögö esinemisele jõudsin siis, kui kontsert oli juba täistuurid üles võtnud ja kõlas viimane laul „Mari oli maasikas“. Aga isegi selle lühikese hetkega jõudis bänd oma metsiku loitsu ja rokkiva torupillisaundiga täielikult kaasa haarata. Meenutas küll natuke Trad.Attacki!, aga on siiski midagi värskendavat praegusel õrna häälega, mõnikord ka kergelt veretute naisrahvalaulikute buumi ajal. Hõimupäeva lõpetas soome proge­rokiansambel (mõnikord ka etnopungiks nimetatud) Vimma, kelle muusikas on mõjutusi ka folgist, funk’ist ja džässist, mille varal nad oma protestisõnumi edasi annavad. Olemuselt, aga kohati ka helikeelelt meenutasid nad 1970. aastatel tegutsenud soome bändi Agit Prop, mille liikmed, nagu nimest võib järeldada, olid kommunistlike vaadetega, sealjuures aga väga heade muusikaliste võimetega.

Kommunism on nüüdseks unustuse hõlma vajunud, aga asemele on tulnud uued teemad, mille eest võidelda. Nii puudutavad Vimma tekstid kõiki praegusi põletavaid küsimusi, nagu kliima soojenemine, poliitikute ükskõiksus ja omakasu jne. Bänd ei piirdu siiski ainult laulusõnadega, vaid osaleb aktiivselt ka Elokapina (rahvusvahelise liikumise Extinction Rebellion Soome haru) meele­avaldustel. Eelmisel nädalal sai liikumine palju tähelepanu Helsingi pea­tänava Mannerheimi tee blokeerimisega, mistõttu nii mõnedki meeleavaldajad pidid öö veetma vanglas – ning seda ei jätnud ansambli solist Eeva Raja­kangas uhkusega märkimata. Ka kontserdil kõlasid sellised löök­laused nagu „California is burning, Australia is burning, but we do nothing“, mis jättis natuke naiivse mulje. Kui aga järele mõelda, siis kes veel peaksid protestima, kui mitte noored. Sisetunne küll ütleb, et ükskord jõuavad ka nemad tõdemuseni, et ega maailmas suurt midagi muutu: metsad põlevad edasi ja poliiti­kud on ikka ükskõiksed ja omakasu peal väljas. Selle bändi tohutu pluss on aga nende laulu- ja mänguoskus ning äärmiselt vaba esinemine. Ansambli solist on näitlejaharidusega ja see tuleb ilmselgelt tema esinemisele kasuks – ta haarab publiku oma karismaga kaasa. Kuna klassikalisele rokkbändi koosseisule on lisatud kaks viiulit, annab see bändi muusikale omapärase kõla.

Võitleva olemusega muusikat teeb ka Poola päritolu, aga Eestis tegutsev Natalia Wójcik, artistinimega Fremen, kelle väljendusvahendid erinevad soomlaste omadest sootuks. Teksti asemel võib tal olla hoopis sõnadeta vokaal, muusika on puhtalt elektrooniline ning tähtis on ka lava-show, kuhu on kaasatud tants, valgus ja video (viimane jäi küll Von Krahlis tehniliste võimaluste puudumise tõttu ära). Nagu ta ise on öelnud, on tema muusika ja lavaesinemine vaimsuse avastamise teekond väljaspool peale­surutud dogmasid. Talle on tähtis taastada naise naiselik roll, kuid tema õigusi alla surumata. Fremeni muusika on üsna agressiivne, palju on müraefekte, aga kõige mõjuvam on siiski tema hääl, millel on tohutu ulatus ja mida ta ka osavasti kasutab. Kokku moodustub sellest kõigest väga efektne ja muljetavaldav lavatervik.

Kultuurikeskus Winkel oli valitud kõige eksperimentaalsema ja alternatiivsema muusika kontsertide paigaks. Nii näiteks sai seal kuulata Aleksandr Aleksandrovi vokaalimprovisatsioone kitarri saatel. Tema hääle kasutusviis – kõri peal laulmine – meenutab ürgset põhjarahvaste laulustiili, elektrikitarri mängib ta peale tavapäraste mänguvõtete poognaga. Itaallaste eeviaci ja Johann Merrichi duo L’Impero della luce (Valguse Impeerium) tõi publiku ette reaalajas loodud müramuusika, millele lisandus valgusmäng. Oma n-ö muusikat tekitavad nad igasuguste vedelema jäänud elektrividinate ja -seadeldiste peal ning selle tulemusena sünnib hulganisti põnevaid helisid. Sellise müra kuulamine on siiski üsna väsitav ja see pool tundi, mis nende kontsert kestis, oli ka taluvuse piir.

Veel tahan ära märkida dream country stiili viljeleva bändi Holy Motors (kontserdil jäi kõrvu spagetivesternide muusika ja surfkitarri mõjutusi), kes hakkas silma kõrge professionaalse tasemega. Sellest veel olulisem on aga nende isikupärane saund, kus on kindel roll solisti Eliann Tulve sensuaalsel laulmisstiilil. Samuti on nende juures meeldiv laulude teatud ühtlus. Mitme bändi puhul häiris see, et katsetati igasuguses stiilis ja žanris paladega, justkui lootes, et ehk midagi läheb täppi.

Lõpuks siis ka Kultuurikatlas toimunud TMW avakontserdist, millele eelnes festivali pidulik avamine. Sõna sai ka peagi ametist lahkuv president Kersti Kaljulaid, kelle kõne läks mulle tõeliselt südamesse. Ilmselt oskas ta tähelepanu pöörata õigetele asjadele, tehes seda taktitundeliselt ja rõhudes ka raskete teemade puhul just helgele küljele (ei saanud temagi mööda vaktsineerimisest), nii et kõne lõppedes oli nii mõnelgi kuulajal pisar silmanurgas ja presidenti tervitati püsti aplodeerides, mis ei ole Eestis just tavapärane vaatepilt.

Avakõnede järel kõlasid TMW ainsad n-ö klassikalise muusika teosed: esimesena selle ürituse jaoks loodud Liisa Hõbepapli „Sina armas oled manner“ ja seejärel Tõnu Kõrvitsa 2006. aastast pärit „Unesulased“, mille kandis ette Trio 95 koosseisus Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide. Kahe teose loomise vahele jääb päris pikk aeg, aga helikeelelt olid need nii sarnased, et korraks tekkis Kõrvitsa lugu kuulates kummaline tunne – ega esinejad ometigi esimest pala korda? Kõrvitsa varem loodud teos on siiski dünaamiliselt mitmekesisem ning jõuab erinevalt Hõbepapli suhteliselt tasasest loost kulminatsioonides ka forte’ni. Väga oleksin tahtnud samal õhtul kuulata ka Sander Möldri uue plaadi esitlust, kuid kuna vahepealsele üritusele kõik soovijad ei pääsenud (mina nende hulgas), pidasin paremaks mitte aega raisata ja minna mujale kontserte kuulama. Enne soetasin aga endale müügi­letist Möldri vanema plaadi ja seegi on hea kuulamine.

TMW on äärmiselt hea võimalus tutvuda ka sellise muusikaga, mis igapäevasesse muusikamenüüsse ei kuulu, ning iseennastki tundma õppida. Näiteks poleks ma arvanud, et eelistan punki džässile või sulan täielikult naiivsevõitu sõnumiga progeroki ees. Kindlasti tahan mitmete kuuldud esinejate tegemistega edaspidigi kursis olla (Holy Motors, Vimma, Fremen, Nagy Bögö), kuid tänapäeva infokülluses võib info leidmine mõnikord osutuda üsna tülikaks. Kuigi infokanalite vähesuse ajastul oli vähestel võimalik läbi lüüa, siis need, kes seda tegid, olid oma tegemistega pidevalt tähelepanu all. Praegu on küll võimalusi tunduvalt rohkem, kuid see tähendab huvilisele palju suuremat otsimist ja pühendumist, kui just ei ole tegemist suurte peavooluartistidega. On suur oht, et korraks vaimustutakse, aga peagi ka unustatakse, sest lihtsalt ei jõuta kõike jälgida.

Põnevat muusikat oli palju, aga midagi täiesti uut ja vapustavat siiski vähe. Mäletan filmikriitik Jaan Ruusi rääkivat vananemise murekohast: järjest raskem on filme vaadata, sest heade filmide rohkusele vaatamata jääb üllatusi järjest vähemaks ja tundub, justkui oleks kõike juba varem näinud. Nii on ka muusikaga: vähe oli TMW-l neid esinejaid, kelle puhul ei tekkinud seost mõne varasema artisti või bändiga. Muusika on natuke paigale tammuma jäänud: selliseid järske pöördeid, nagu nähti 1950ndatest kuni 1980ndateni, ei ole enam olnud. See aga ei tähenda, et ei tehtaks head muusikat. Naudime siis seda ja las need seosed olla.