Uus

Pille Kangur

Peeter Vähi „Antarctic Concerto” maailmaesiettekanne: Rémi Boucher (kitarr), Klaaspärli Sinfonietta ja dirigent Andres Mustonen 10. V Nokia kontserdimajas. Kitarrikontsert on iseenesest üsna spetsiifiline žanr: kuna kitarr on kammerlik, vaikne pill, siis nõuab see erilist lähenemist orkestri ja soolopilli faktuuride kasutamisel ja balansseerimisel. Vahest ehk seetõttu ei ole Eestis kuigipalju kitarrikontserte kirjutatud. Esimesena võttis sellise väljakutse vastu Peeter Vähi 1991. aastal, mil valmis tema kitarrikontsert pealkirjaga „Valge kontsert”, mille orkestriosa on seatud kammerorkestrile. Teost iseloomustab heledatooniline heakõlalisus ja selgekoelisus, samuti on märgata vaoshoitud orkestrikasutust, et saavutada kitarriga vajalikku balanssi. Paljude aastate järel on Peeter Vähil taas valminud kitarrikontsert. Uue teose sünnis on kahtlemata suur roll maailma ühel tunnustatumal kitarrivirtuoosil Rémi Boucheril, kes oli ka teose esmaesitaja. Vähi teine kitarrikontsert kannab pealkirja „Antarctic Concerto”. Helilooja sõnul on teos inspireeritud hiljutisest ekspeditsioonist, mida näitas saatesarjana „Arktikast Antarktikasse” ka Eesti Televisioon. Teoski on audiovisuaalne: muusikat toetavad suurele ekraanile projitseeritud videopilt (režissöör Aivo Spitsonok) ning helitehnika. Kontserdi eelinfot jälginuna julgen tõe huvides viidata, et Antarktika teemat on muusikas ka varem käsitletud, ühena näiteks Ralph Vaughan Williams, kes aastatel 1949–1952 kirjutas oma 7. sümfoonia pealkirjaga „Sinfonia Antarctica”. Vähi on seekord kasutanud sümfooniaorkestri ja kammerorkesti vahepealset koosseisu – sümfoniettorkestrit – ning ettenägelikult ka võimendatud kitarri, arvestades teose esiettekande saali suurust ja akustikat.

Antarktika hinguse edastamiseks valmistas Vähi kaks löökpilli: 20–25 meetri pikkused fooliumilehed (tavalisest fooliumist 3-4 korda paksemad) olid veetud lavalt rõduni. Neile löödi pehme löökpillinuiaga ning see tekitas omapärast kumisevat, pragisevat häält, mis võiks iseloomustada pakast, liustiku murdumist külma käes, ent need sätendavad, hõbedased pillid olid ka visuaalselt atraktiivsed. Lisaks oli veehelide tekitamiseks kasutusel akvaarium, mis paraku tundus mulle pisut üleliigne, kuna videopildis võis kogu teose vältel näha ja tunnetada vett selle eri olekuis: udu, pilvede, lume, jääkaljude või merena. Seega oli ka akvaariumil pigem vaatemänguline, märgiline efekt.

Kontserdi eel kerkis teemast lähtuvalt palju põnevust ja küsimusi, eeskätt; kuivõrd suudab kitarr (mis kuulajale enamasti seostub heakõlalise muusikaga või hispaania temperamentsete rütmidega) väljendada Antarktika karget igavikulist jäist maailma? Siit edasi küsimus: kuivõrd suudab nii karismaatiline, impulsiivne kitarrist, nagu seda on Rémi Boucher, sellisesse kõlamaastikku süüvida?

Teose esmakuulamisel (eriti nüüdismuusika puhul) ei jätku tihtipeale piisavalt infot põhjalikumaks muusikaliseks analüüsiks, mistõttu piirdun siinkohal subjektiivse, muljelise vaatlusega. Minu mulje läheb ilmselt lahku helilooja nägemusest. Olin ehk valmis vastu võtma rohkem teravaid, kargeid helilisi kooskõlasid, aeglasi kulgemisi, pinevil vaikust, kui seda teosest kostus. Helitöö oli pigem narratiivne, kujundlik, filmilik. Vähi kirjaviisile omaselt leidus selleski kontserdis punkteeritud, staatilisi rütmimooduleid, improvisatsioonilisust, energilist jõulisust ning lausa hispaanialikke intonatsioone, mis lisas helindisse lõunamaist soojust. Ka videopildis vaheldus sünkroonselt muusikaga jäine hallvalge oranžikaspunase päikesetõusu värvidega. Vähi tunneb suurepäraselt kitarri väljendusvõimalusi ning on koostöös Boucheriga neid veelgi täiendanud. Kitarripartiis kostus nagu „Valges kontserdiski” improvisatsioonilisust, kõlakastile rütmikoputusi, aga ka võluvaid, õrnu flažolette. Tähelepanuväärne oli kontserdi väga selge ja tasakaalustatud vormikujundus. Jäise ja tardunud Antarktika külmus pääses mõjule teose lõpuosas fooliumipillide kliriseva kumeduse ning kitarri aeglase glissando helidena.