Uuest ja traditsioonilisest bigbändi muusikast

MIRJE MÄNDLA

Eesti muusika päevad koostöös festivaliga ?Jazzkaar?. Estonian Dream Big Bänd Örjan Fahlströmi (Rootsi) juhatusel Vene Draamateatris 20. IV, teises kontserdipooles Randy Brecker (trompet, USA) ja EDBB. Eesti muusika päevad ja ?Jazzkaar? ületavad piire ? nii võiks kirjeldada kontserti, mis toimus 20. IV Vene Draamateatris, kus Estonian Dream Big Band sai oma repertuaarikaante vahele juurde nii mõnedki uued teosed Eesti noorema põlve heliloojatelt. Ja täpselt nii, nagu võis tõdeda ka mõnelgi varasemal Eesti muusika päevade kontserdil ? küll on rõõm näha, et meil on üha enam peale kasvamas rikkaliku fantaasia ja tehniliste oskustega heliloojaid.

Nüüdisaegse klassikalise muusika ja jazzmuusika, täpsemalt bigbändi muusika kooslus võib tekitada lühiühendusi ja nihestusi. Muusikud ei pruugi päris täpselt mõista, mida tahavad heliloojad ja vastupidi. Sellelgi kontserdil oli näha, et kindlamalt tundsid end teoste kirjutamisel ilmselgelt need heliloojad, kel oli pikaajalisem kogemus Estonian Dream Big Bandiga ? olgu see siis Ülo Krigul, kes on ise nende jazzmuusikutega koostööd teinud, või Tauno Aints, kes tunnistas, et teda aitas teose kirjutamisel Estonian Dream Big Bandi sel õhtul juhatanud Örjan Fahlströmi (Rootsi) mõne kuu tagune meistriklass. Teoseid oli tellitud Ülo Krigulilt, Raul Söödilt, Mirjam Tallylt ja Tauno Aintsilt.

Tauno Aints pakkus looga ?Steps? kindlasti kõige üllatuslikumaid hetki. Ilmselt pole Aintsil sisemist probleemi olla süvamuusika helilooja ja kirjutada samas ka jazzmuusikat. Ja tema taustale pilku heites pole vaja selle üle imestadagi, kasvõi teades, et ta on õppinud Viljandi kultuurikolled?is ning osalenud ka muusikaelus väljaspool klassikat. Ainus asi, millega Tauno Aints olevat teose kirjutamisel vaeva näinud, olevat olnud noodistamise nüansid. Selles osas sai ta juhendust ilmselt väga õigelt inimeselt, sest rootsi dirigent Fahlström on lõpetanud Stockholmi Kuningliku muusikakolled?i klassikalise kompositsiooni erialal. Kindlasti teab ta, millele peab tähelepanu juhtima, kui palju ja kuidas üldse nooti kirja panna, et muusikutel oleks inspireeriv ning mugav mängida. Tauno Aints oli loomulikul kombel sulanud oma ideedega bigbändi maastikku ja juhatas kuulajad eesti jazzilikke elemente täis n.-ö. Fauni pärastlõunasse.

Siin polnud tegemist impressionistliku kõlamaastikuga, vaid publik sattus sõna otseses mõttes vaikselt venivasse leitsakulisse ja kuumuse järele maitsvasse õhkkonda. Sellise unise atmosfääriga ei saanud lugu muidugi piirduda. Aintsi kommentaar teose pealkirja näol viitas ju sammudele ? ?Steps?! Ja nii see ongi: kõik saab alguse rütmist ja tantsust, tuleks selle loo kaassõnaks öelda, ning ka siin saabub ootamatult külla Ladina-Ameerika! Kõik eesti rahvatantsud on jäänud maha leitsakusse, Euroopa on juba päral, kultuur on universaalne ja pole tähtis, kus kasutatakse lõunamaiseid metsikuid rütme ja värve. Selles loos esitas ulatusliku saksofonisoolo Raivo Tafenau, alati on huvitav jälgida, kuidas ta oma improvisatsioonid üles ehitab, loogiliselt, musikaalselt.

Kontserdi sissejuhatava teose ?Kaz Dream? autor Ülo Krigul tunnistas, et tema jaoks eksisteerib üks suur muusika, mida võib väljendada erinevalt, ja et kui talt oleks palutud kirjutada teos sümfooniaorkestrile või kammeransamblile, oleks see põhinenud samal muusikalisel materjalil. Õnneks oli tal ainult üks võimalus ? kirjutada oma ideed suhteliselt pikaks teoseks, mida esitas nüüd EDBB. Selles loos tõesti kummitasid kohad, mida tavapärase jazzmuusika puhul kirjeldataks kui vihjeid nüüdisaegsele klassikalisele muusikale. Inspiratsiooniallikaks näis siin olevat Euroopa vaskpillide pikk ajalugu, näiteks meenusid ka Gabrieli canzona?d barokiperioodist. Tempokalt arenev energilisel bassil kulgev lugu puudutas äärtpidi isegi rockmuusika maastikku. Samas ilmselt ei kõla selliseid pikkades psühhedeelsetes glissando?des liuglevaid lõike, mida Kriguli teoses ette tuli, just sageli traditsioonilise rock- või jazzkontsertidel. Tegemist oli seega efektse teosega, mis sobis igati bigbändi konteksti.

Muusikastiile ühendav kontsert jätkus trompetisolistist vanameistri Randy Breckeriga (USA), kelle esituses kõlas heal tasemel traditsiooniline bigbändimuusika, mille olid loonud tema sõbrad ja ta ise.