Unusta partituur, meil algab party tour!

Kui Saaremaa ooperipäevade publiku esimene huvi ei ole ilmselt ahmida režiiteatri värskemaid ideid, siis Birgitta festivali taotlus näib olevat intrigeerida nõudlikumat publikut.

ANNE AAVIK

Birgitta festival 4. – 12. VIII Pirita kloostri varemetes ja Theatrumis.

Ooper „Crisis“ ehk „Kriis“ 4. (esietendus) ja 5. VIII Pirita kloostri varemetes. Helilooja Timo Steiner, libretist Andri Luup, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Kristjan Suits. Osalesid Tamar Nugis (Barichello), Raiko Raalik (Orachello), Iris Oja (Madonna), Maria Listra (Unadonna), Heldur Harry Põlda (Bambino) ja Tallinna Kammerorkester.

Ooper „Tristan ja Isolde“ 8. VIII Pirita kloostri varemetes (esietendus 3. IV 2022 Vanemuise suures majas). Helilooja ja libretist Richard Wagner, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik René Jõhve, lavakujundajad René Jõhve, Lilja Blumenfeld ja Liis Kolle, videokunstnik Kati Jägel. Osades Mati Turi, Aile Asszonyi, Karmen Puis, Atlan Karp, Priit Volmer, Simo Breede, Taavi Tampuu, Oliver Kuusik ja Rasmus Kull. Vanemuise ooperikoori meesrühm ja lisakoor, Vanemuise sümfooniaorkester.

Kammerooper „Clemency“ ehk „Halastus“ 11. VIII (esietendus) Theatrumis. Helilooja James MacMillan, Michael Symmons Robertsi libreto vana testamendi ainel, muusikajuht ja dirigent James MacMillan, lavastaja Lembit Peterson, lavastaja assistent Jonathan Peterson, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik Léon Augustin Allik. Osades Andrea Lauren Brown (Saara), Olari Viikholm (Aabraham), David Hackston, Valter Soosalu ja Benjamin Kirk (rändajad), Tallinna Kammerorkester (kontsertmeister Harry Traksmann).

Algatuseks tahan väljendada enda ja miljonite Eesti ooperi kirglike fännide nimel tulist poolehoidu Birgitta festivalile, mis on võtnud juba teist aastat järjest kavva eesti helilooja uudisteose. See on Birgitta puhul midagi uut, algupäranditest meenub vaid kümne aasta eest Pirita kloostri varemetes kõlanud Olav Ehala koguperemuusikal „Arabella“. Kui kevadel hõigati Tallinna vanalinna päevade programmi osana välja ka „Crisis’e“ avalik proov linnarahvale, ei mahtunud ma Mustpeade maja saali mitte kuidagi. Olin sunnitud pressima end ülerahvastatud rõdule vaimustatud noorte sekka, kelle hulgas polnud küll muusikatudengeid, aga kindlasti ka mitte ooperipelgureid. Ometi ei olnud ooperi etenduspaik festivalil just ülerahvastatud.

Juuli lõpus oli mul võimalus käia ka Saaremaa ooperipäevadel, kus nägin Moldova ooperiteatri Verdi „Aida“ traditsioonilist (et mitte öelda ideevaest) lavastust mitte just esimeses värskuses solistidega, kuid piletid olid ikkagi viimseni müüdud. Igaühele oma: kui Saaremaa ooperipäevade publiku esimene huvi ei ole ilmselt ahmida režiiteatri värskemaid ideid, siis Birgitta festivali taotlus näib olevat intrigeerida nõudlikumat publikut, leppides väiksema kassa­tuluga. Ainuke festivali välja müüdud kohtadega üritus oli ka kõige turvalisem valik – Beethoveni üheksas sümfoonia.

Muidugi pole saladus, et „Carmeniga“ saab iga kell saali enne täis kui uue ooperiga – aga kuidas vältida ainult publikule vastu tulles ooperikaanoni mandumist tolmuseks muuseumiks? Vaid nõudluse-pakkumise suhtest lähtudes ootab žanri aeglane, kuid paratamatu surm.

Kõnealuse uudisooperi teema on kriis. Ka ooperimaailma kriisist on räägitud aastaid, õnneks ei näita palju kirutud žanr siiski kuhtumise märke. Mõelge kas või sellele, et 2022. aasta jooksul esietendus tervelt seitse Eesti helilooja uudisteost, mis mahuvad vähem või rohkem ooperi nimetuse alla. See oli muidugi pandeemiajärgne õitseng – tänavu osutus „Crisis“ esimeseks pääsukeseks.

Ooperi libretoks on lugu keskealisest tööalases kriisis vaevlevast valgest mehest (ooperilaulja Barichello – Tamar Nugis), kes kaotab hääle ja jätab oma naise (Unadonna – Maria Listra) ja lapse (Bambino – Heldur Harry Põlda) maha noore naise (Madonna – Iris Oja) pärast. Loo jutustaja ja õhtujuht, oraakel Ora­chello (Raiko Raalik) meenutab Peep Vainu või mõnda Osho-laadset guru, kes kommenteerib antiiktragöödia koori kombel ooperi tegevust, manitseb tegelasi, vajadusel ennustab ka kristallkuuli heilutades tulevikku. Muidugi müüb ka tema keskeakriisis Barichellole üleni puhtast hõbedast kalliskividega kaetud helihargi, teatades pimestava naeratuse saatel: „Meie kõige uuem mudel!“ Ora­chello on vaimukas meie ajastu jumaluse ehk suunamudija koondportree: ta õpetab meid õigesti elama ja turustab spirituaalsete loosungite varjus igavese õnneni juhatavaid tooteid. Orachello esitatud ooperi proloog on ühtlasi nii muusikaliselt kui ka tekstiliselt üks teose terviklikumaid ja huvitavamaid osi, mis kruvis ootused kõrgele (Raiko Raaliku suurepärases tõlgenduses).

Ka peategelase Barichello (Tamar Nugis) ilmumine oli paljutõotav: superstaari tegelaskuju kõige iseloomulikumaks osaks sai moonwalk’i meenutav liikumisjoonis, mis aitas luua ühe isikupärasematest rollidest laulja senises biograafias. Võluva nartsissismiga esitatud „Need on minu häälepaelad, kullakesed-kallikesed“ kujunes üheks teose tipphetkeks. Ka tema naisena esinenud Maria Listra (Unadonna) kandis hästi välja medeialikult raevutseva mahajäetud abikaasa rolli (oma laste tapmise asemel ässitas ta küll hoopis poega isale kere peale andma). Parimate Verdi traagiliste kangelannade võtmes soigus Unadonna: „Ma nean ära sinu mandunud muusikali, sinu hääleaparaadi, hahahahaha!“

Iris Oja (Madonna) sisseastumine „Jo-le-mi, mi-fa-sol, õu jee, mi-bemoll!“ kehtestas noorusliku kompromissitusega üleoleku klassikalisest laulu­koolist. „Kammerkontserdid pole minu stiil, mul on vaja staadion välja müüa!“ teatab roosades sulgedes särav iludus. Kui Unadonna ja Barichello muusikaline materjal oli šabloonselt ooperlik, siis Madonna ja Orachello tegelaste partiides oli rohkem džässilikku materjali. Ometi jäi muusikaliselt arusaamatuks, millises žanris noor daam täpsemalt tegutseb: peavoolupopi seisukohalt kõlas tema hääl ikkagi kuidagi liiga ühtlaselt, kõrgemal vibraatoga. Sellest hoolimata täiendab Madonna värvikalt Iris Oja õnnestumiste rida. Eelmisel aastal pälvis ta ju oma ooperirollide eest ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.

Heldur Harry Põlda (Bambino) kirkad ülemised noodid meenutasid, et teismelistega ei tasu vaielda. Temagi rollisooritus oli lustlik ja kindel. Tundus, et kõik lauljad olid põhjalikult tööd teinud. Kindlasti ei alahinda ma siin lavastaja Veiko Tubina panust. Kümnesse tabas lavalt alla kukkunud Barichello comeback otse enne finaali, mõjudes otsese viitena Puccini „Tosca“ etendust puudutavale anekdoodile. Teatavasti viskub kangelanna St Angelo müüridelt alla, kuid ühel Estonia 1957. aasta etendusel olevat primadonna kolm korda publiku silme ette tagasi kerkinud, kuna pahatahtlikud lavatöölised olid paigutanud madratsite asemel müüride alla batuudi (sealjuures väidavad mõned veel pahatahtlikumad inimesed, et tegelikult juhtus nii hoopis Chicago Lyric Operas).

Kristjan Suitsu kabareelik astmeline lavakujundus Pirita kloostris võimaldas hästi edasi anda nii peategelase tõusu parnassile kui ka tema keskeakriisi allakäigutreppi ja Priidu Adlase valguskujundus muundas vastavalt vajadusele muidu üsna lakoonilist lavapilti. Kavaraamatust ei leidnud ma kostüümide autorit – aga isegi kui üleni valges perekond, nahkpükstes oraakel ja roosas popstaar olid mõeldud klišeena, mõjusid nad värskelt.

Orkestris said vatti löökpillimängijad, palju oli kasutatud ka klaverit. „Crisis’e“ muusika retsepti võiks kirjeldada umbes nii: lihtsad harmoonilised järgnevused kloppida Disney heliribaga, valada sisse veidi džässi, lisada paarsada grammi kupleed ja näpuotsaga anonüümset uuslihtsust, maitsestada klaveriarpedžodega ja siis kõik korralikult läbi segada. Koguseid mitte liiga täpselt jälgida!

Tekstist jäi meelde toredaid kalambuure. Näiteks hõikab esimese vaatuse lõpus Madonna peategelasele: „Unusta partituur, meid ootab party tour!“ Tõlkimatult geniaalne. Oli väga sümpaatne, et kõigist lauldud sõnadest sai välitingimustes subtiitriteta kenasti aru – selle eest peab peale lauljate kiitma ilmselt ka helirežissööri Haar Tammikut.

Ooperi intriigi käivitav jõud on peategelase häälekaotus. Paraku ei saanud publik aru, kas kalli helihargi mõjul laulja hääl taastuski või oli tegu platseeboga. Mind häiris veel üks pisiasi: kui ooperis on itaaliapärased nimed, nagu Unadonna ja Bambino, siis miks on peategelase nimi Barichello, kui lauldakse Baritšello? Sel juhul on õige kirjapilt Baricello (nagu ka Oracello).

Ilmselt on autorid püüdnud parodeerida ooperiklišeesid. Teisiti ei suuda ma põhjendada, miks on valitud teose aluseks nii äraleierdatud lugu. Tõsi ta on, vaimuvaestest libretodest pole ooperimaailmas puudust. Pealegi on need sageli ka arusaamatud ja ebaloogiliste süžeepööretega – parim näide on ju kõigile tuntud Mozarti „Võluflööt“. Aga sealjuures ei saa unustada, et neid segase­võitu lugusid esitatakse ikka ja jälle, sest ooperite muusika kompenseerib nõrga sisu. Näiteid on lugematult, alates Verdi „Nabuccost“.

Helilooja Timo Steineri looming kõlab selles ooperis nagu lõputu impro­visatsioon. Julgen arvata, et teatud piiride kehtestamine oleks teose tervikule kasuks tulnud. Muusika on lustlik ja hoogne, partiid korralikult orkestreeritud, aga kui väga ma ka püüdsin leida teose pikemat dramaturgilist joonist, jäi see ikkagi kuidagi amorfseks. Tegelastel on küll oma motiivid (näiteks Ora­chello tertsides pendeldamine), aga need mõjuvad oma lihtsuses isikupäratult. Korduvad ka oktavid ja lõputuna näivad sekventsid („sa viid mu hauda, hauda, hauda“ – just nimelt!). Siin-seal leiab ka tsitaate, näiteks Tõnis Mäe laulu „Koit“ ja Verdi tenoriaaria „La donna è mobile“ instrumentaalne sissejuhatus, kõlab ka Puccini ooperitest tuttavaid kellalööke.

Kui tulla tagasi ooperite ebaloogiliste süzeepöörete juurde, siis ületab „Crisis“ kõik oma eelkäijad, sest enam kui kahe tunni jooksul jutustatud lugu tühistatakse hetkega põhjendusel, et meie väikesed kriisid on planeeti ootava hävingu kõrval pisiasi. Kõik tegelased saabuvad sõbraliku perena lavale, et skandeerida: „Loodus, loodus, loodus!“

„Crisis’e“ totrat puänti võib muidugi käsitleda ka varasele ooperile omase deus ex machina võttena: antiiktragöödiast alguse saanud meetodil tõi lavaloo seisukohast jabura lõpplahenduse lavamehhanismi abil alla laskunud jumal.

On kurb tõsiasi, et ka kliimateemad on saanud teatris klišeeks, mille järele haaratakse kergekäeliselt. Birgitta festivalgi pole sellest patust puhas. Helen Rekkori „Planeet Harmoonia“ (2019) oli üks nõrgemaid lavastusi, mida olen sel festivalil kunagi näinud. Paraku jäi mulle seekord arusaamatuks, kas tõesti on toetanud ooperi tellimist ka kliimaministeerium ja ooperi finaal on mõeldud tõsiselt või hoopis irvitatakse selle kui kulunud võtte üle. Jääb üle vaid orachellolikult tõdeda: mõistus on otsas, kõrv on kurt.

Kuna „Crisis’t“ on raske käsitleda teisiti kui klassikalise ooperi paroodiana, jääb kahjuks mulje, et žanri põhiomadused on läägevõitu ja vaimuvaene muusika ning kohati labane tekst. „Lits, lits, li-its“ pidi vist olema naljakas. Ha-ha. Pealegi venis ooper lõputult – jah, sedagi võib pidada taotluslikuks, aga miks ei kestnud see siis juba viis tundi, nagu mõne päeva pärast samal laval etendunud „Tristan ja Isolde“?

Festivali tipphetk, Wagneri „Tristan ja Isolde“

Vanemuise teatri lavastuse suurim tõmbenumber oli muidugi kevadel Frankfurdi ooperis Straussi „Elektra“ maratonrolliga tähelennu sooritanud ja Birgitta festivalile otse wagneriaanide palverännaku sihtkohast Bayreuthist saabunud sopran Aile Asszonyi. Talle ei jäänud alla tenor Mati Turi. Esipaar laulis uskumatu jõu ja kire ning ühtaegu kadestamisväärse stabiilsusega. Kaduma ei läinud mitte ükski sõna ega tundevirvendus. Viis tundi selles maagilises õhkkonnas möödus kui hetk. Kuna pärast esietendust ilmus Aurora Ruusi sulest põhjalik arvustus*, ei peatu ma lavastusel pikemalt. Aga taas pean vaimustuma helitehnika võimalustest: kui festivali algaastatel kippus võimendus etendusi nurjama, siis Tanel Klesmendiga helipuldis saime Wagneri metsikult pikkade, lõputult vohavate fraaside kiuste ehedalt osa viimsest kui saksa keele nüansist. See oli absoluutselt maailmatasemel muusikateater, mida publik jälgis hinge kinni pidades.

Piibellik halastus ja kättemaks ooperilaval

James MacMillani kammerooper „Halastus“ (2010) on kirjutatud viiele solistile ja keelpilliorkestrile, mis kõlas Theatrumi laval autori enda dirigeerimisel Lembit Petersoni lavastuses. Ooperi libreto (Mi­chael Symmons Roberts) põhineb vana testamendi esimesel Moosese raamatul. Ooperi tegelased on kõrges eas juutide esiisa Aabraham ja tema naine Saara ning kolm rändajat – üleloomulikku olendit, keda võib käsitleda ka inglite kolm­ainsusena. Rändajad tulevad vana­paarile teatama suurest õnnistusest: neile sünnib poeg. Olendite lahkumisel aga selgub, et nende järgmine sihtpunkt on Soodoma-Komorra kaksiklinn, mille Issand on otsustanud hävitada. Saadikute ülesanne on uurida, kas tõesti on elanikud nii patused, kui räägitakse. Aabraham palub elanikele halastust, kui õelate hulgas on vaid mõned head hinged.

James Macmillani muusika kõlab kohati nagu varajane kirikumuusika, orkestris domineerivad ekstaatilised keelpillid. Teosesse on põimitud ka ida muusika elemente.

Väga mõjuva kujundina töötas ooperi algus: totaalses pimeduses kõlas vaid prohvet Aabrahami (Olari Viikholm) sisendusjõuline hääl. Saara osatäitjaks osutus fenomenaalse häälematerjaliga USA-Saksa sopran Andrea Lauren Brown, kelle vokaalne sooritus oli vähemalt sama ebamaine kui 90aastase naise emakssaamine – tema kirglikust aariast sai ka teose kõrghetk.

Kui piiblis toob Aabrahamile ja Saarale poja sünni rõõmusõnumi Issand ise, siis ooperis saabuvad teatega vanapaari kotta kolm mõistatuslikku olendit nagu „Võluflöödi“ kolm poissi, kelle laulmisest aimdub renessansspolüfoonia elemente. David Hackston, Valter Soosalu ja Benjamin Kirk moodustasid ses lavastuses oma lendurikostüümides (Riina Vanhanen) fantastilise kolmainsuse, kelle liikumine ja miimika olid allutatud rangele sünkroonsusele, üleloomulikkust rõhutasid nii eeterlikud vokaalpartiid kui ka teatav füüsiline teisesus, mis oleks otsekui pärit mõnelt keskaegselt maalilt. Lembit Petersoni tundlik lavastus ja võrkudest lavakujundus (samuti Riina Vanhanen) koos Theatrumi saali ajalooliste kiviseintega jätsid fantaasiale ruumi. Ooperi südant­lõhestav apoteoos mõjus kui šokk – olgugi et me kõik teame kaksiklinna saatust. Kumb on suurem, kas inimlik või jumalik halastus?

* Aurora Ruus, Maailm kui arm ja surm. – Sirp 8. IV 2022.