Uni. Hävimisohus elu

Iga katse seada või kasutada rahvaloomingu elemente nüüdisaegses helikeeles on ja jääb sisulise dimensiooni väljendamises tinglikuks.

SAALE KAREDA

Sarja „Heli ja keel“ VII hooaja avakontsert „Uni. Jüri Reinvere, Larin Paraske. Soome-ugri rahvaste loodususundid“ 28. X Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Jüri Reinvere, Jean Sibeliuse ja Larin Paraske looming. Laval Toomas Vavilov (klarnet), Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Tammo Sumera (elektroonika), Janika Oras (hääl) ja Diana Liiv (klaver). Vestlusringi vedas Madis Arukask, vestlesid Andres Heinapuu, Taisto Raudalainen, Jüri Reinvere ja Janika Oras.

Oktoobri lõpp toob hallikaks tõmbuvasse sügisõhustikku teravaid noote. Eesti rahva südametunnistus Tõnis Mägi avaldab valusa laulu raudteest põrgusse, ametliku nimega „Laastatud maa (songermaa)“ ning esineb saates „Plekktrumm“ helges, ent siiski traagilise süvamõõtmega tonaalsuses. Eesti Metsa Abiks erilahenduste koordinaator Indrek Vainu kehastub rahva püha viha arhetüüpseks esindajaks ning raputab sotsiaalse eksperimendi käigus üht ministrit ja tema ametnikke, kutsub tulema mõistusele ja lõpetama looduse hävitamine. Samal ajal teatab NO99 tegevuse lõpetamisest, kuna nad oma seatud ideaalideni enam ei küüni. Elu ise võtab üle šokiteatri funktsiooni ning osutub kunstist märksa tõhusamaks. („Elu on kunstist alati suurem,“ nendib „Heli ja keele“ vestlusringis ka helilooja Jüri Reinvere.) Festivali „Afekt“ avakontserdil Kultuurikatlas jätab peahelilooja Helmut Lachenmanni nii verbaalses kui ka helilises vormis targutamine külmaks, kunstlikud afektid tunduvad eksistentsiaalses kriisis tõmblevas ühiskonnas elukauged. Järjekordselt käib uudistest läbi liikide kuues väljasuremine planeedil, see puudutab meid kõiki, sest hävivad inimesele elukeskkonnaks olevad kooslused. Samal ajal jätkub eluvaenulike projektide, nagu Rail Baltic, tselluloositehas, gigantkanala, GMO-kultuuride Eestisse lubamine, tervisele ohtliku 5G-kiirgusvõrgu installeerimine jm, planeerimine. Kui tume veel kauaks ka sinu maa?

Sellisesse konteksti paigutub sarja „Heli ja keel“ seitsmenda hooaja avakontsert pealkirjaga „Uni. Jüri Reinvere, Larin Paraske. Soome-ugri rahvaste loodususundid“ Eesti Raadio esimeses stuudios. Olgu kohe öeldud, et kõnealune kava kannatab kõrvutuse selle intensiivse kontekstiga auga välja. Kontekst on ka selle õhtu üks märksõnu, peale kontserdi pakuti teises pooles soomeugrilikult introvertset, ent aegamööda üha sügavamale kaevuvat mõtlust-vestlusringi soome-ugri rahvaste olemusest, loodususundist ja folkloorist ning selle edasikand(u)mise võimalustest. Vestlusringi vedas folklorist ja muusik Madis Arukask, peale Jüri Reinvere osalesid soome-ugri kultuuride uurija Andres Heinapuu, folklorist Taisto Raudalainen ning etnomusikoloog ja regilaulik Janika Oras.

Rahvaloomingu sügavamaks mõistmiseks ja tunnetamiseks peab end mõtlema selle tegelikku konteksti, s.t mitte ainult muusikalisse, vaid elu konteksti kogu tema paljumõõtmelisuses ja paradoksaalsuses. Iga katse seada või kasutada rahvaloomingu elemente (motiive jm) nüüdisaegses helikeeles on ja jääb sisulise dimensiooni väljendamise mõttes tinglikuks ning seda tuleb endale selgelt teadvustada. Janika Oras tõi välja, et talle ongi rahvamuusika otseste tsitaatide kasutamisest märksa olulisem taotlus luua rahvaloomingu konteksti tunnetust. Niisiis, märksa keerulisem, aga samal ajal ka terviklikum moodus on minna võimalikult sügavale rahvamuusika orgaanilisse konteksti ning püüda edasi anda midagi sellest haprast ja raskesti sõnastatavast maailmast tänapäevaste vahendite kaudu.

Etnomusikoloog ja regilaulik Janika Oras tõi välja, et talle ongi rahvamuusika otseste tsitaatide kasutamisest märksa olulisem soov luua rahvaloomingu konteksti tunnetust. Fotol on Janika Oras Jüri Reinverega.

Erakogu

Kontekst oli keskne telg nii „Heli ja keele“ avakontserdi kava ülesehitusele, esitusele kui ka kogu õhtust eetrisse kanduvatele impulssidele. Jüri Reinvere looming ongi fenomenaalne õhkõrnade tunnetuslike (rist)seoste ning tähendusliku kontekstiloome poolest. Meenutagem eriti näiteks tema „Reekviemi“. „Heli ja keele“ eelmistele hooaegadele tagasi vaadates sobib konteksti mõiste iseloomustama sarja kõiki hooaegu (teiste seas ka 2015. aastal Jüri Reinverele ja Sofi Oksanenile pühendatud kava „Norilsk. Taevased nartsissid“): seal on ärgitatud esinejaid ja kuulajaid looma ja tunnetama eri kunstivaldkondade kokkupuutel tekkivaid uusi seoseid, uusi kontekste, uut ruumi loovusele ja kujutlusvõimele. Meie järjekindlalt kokku jooksvas vanade, ajale jalgu jäänud struktuuridega ühiskonnas on see oluline loovuse taimelava, milleta ei sünni ka uusi suuremaid ideid, mis ühiskonna kriisist välja viiksid. Õnneks on unikaalset sarja ja selle tähendust kultuuriruumis märgatud: sellest räägib Eesti Kultuurkapitali värske aastapreemia Diana Liivile eesti ja lääne nüüdismuusikat sõnakunstiga siduva kontserdi­sarja „Heli ja keel“ korraldamise eest. Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et sarja idee genereerimisel ning läbi kõigi hooaegade heade impulsside andmisel on olnud tähtis osa ka sarja esimeste kontsertide autoritel Doris Kareval ja Maarja Kangrol ning tšellist Leho Karinil. Karinit, kes on olnud läbi aastate sarja kandvaid soliste ja ansambliliikmeid, tunnustati äsja kultuurkapitali aastapreemiaga sütitava ja inspireeriva pillimängu eest.

Soome-ugri loodususundile pühendatud kontserdiõhtu sündis koostöös hõimupäevade, Fenno-Ugria Asutuse ja Maavalla Kojaga ning see oli ühtlasi hõimupäevade lõppkontsert. Kontserdi teemaga soovisid korraldajad juhtida tähelepanu isurite eluala looduskeskkonna hävimisohule. Isuri päritolu Larin Paraske (sünninimega Paraskeva Nikitina) oli legendaarne regilaulik, kes mängis soome rahvuslikul ärkamisajal keskset rolli, avaldades oma Kalevala-teemaliste regilauludega sügavat mõju nii Sibeliuse helikeelele kui ka soome kujutava kunsti loojatele. Kontserdil kõlanud Jean Sibeliuse laulu „Uni“ (1891) seade tšellole ja klaverile valiti kavva Larin Paraske otsese mõju tõttu laulu meloodiale (just sel aastal kuulis Sibelius Paraske laulmist esimest korda). Nagu kirjeldas Taisto Raudalainen, ei olnud Larin Paraske üksnes passiivne pärimuse kandja, vaid oli suur loovisiksus, väga improvisatoorne laulik. Ta tõlgendas pärimust võrdlemisi vabalt oma kogemuse kaudu, lasi selle läbi enda tajufiltri ning ühendas erinevaid laulupiirkondi. Janika Orase sugestiivses esituses kõlasid kolm eriilmelist Paraske laulu nii, nagu need võisid kõlada suure lauliku eluajal.

Jüri Reinvere tegeles klarneti­kvintetti „Hävijää“ (isuri keeles „kaob“) komponeerides Larin Paraske mõjuga Sibeliusele, s.t meil on Reinvere uudisteose puhul tegemist kahekordse mõjuahelaga. Kümneminutiline poeetiline mõtisklus mille helilooja tituleeris raadiointervjuus tagasihoidlikult „prelüüdiks klarnetikvintetile“, kõlas suurepärases ettekandes. Siin-seal vilksatab vihjeid Sibeliuse ning – nagu me nüüd teame – omakorda ka Larin Paraske loomingule. Reinvere on helilooja, kes hästi traditsiooni tundes ammutab sellest varamust küll ainest, kuid loojana genereerib uut muusikat selgelt seestpoolt väljapoole – väga detailitundlikult, meeldejäävate kujundite, sidusa faktuuri ning orgaanilise arendusega. Reinvere dramaturgivaist on eksimatu, nagu on laitmatu tema maitse. Kvinteti lõpuosa hääbumine mõjus lausa „looduslikult“ loomulikuna.

Kui klarnetikvintett „Hävijää“ esindab helilooja traditsioonist ammutavat loomingusuunda, siis kontserdil kõlanud 2003. aastast pärinev lindikompositsioon „Liivi itk“ esindab helilooja eksperimentaalset, modernistlikku loomevaldkonda. Siit jõuame kontserdiõhtu teise olulise märksõnani, itkemiseni. Itkemine on läänemeresoome traditsioonis olnud väga eluterve praktikastressi, leina jms keeruliste elusituatsioonidega toimetulekuks. Vana loodusrahvana ei peaks me keeruliste psüühiliste protsesside puhul sugugi minema kerjama inspiratsiooni ja abi võõraste rahvaste šamanismist, vaid leidma üles selle traditsiooni jäljed oma kollektiivsest alateadvusest, oma rakumälust ning aitama end sedakaudu ise. Lindikompositsioonile „Liivi itk“ on helilooja konstrueerinud hüpoteetilise itku, tuginedes kahe kunagise mõrsja­itku säilmetele, sest see traditsioon oli liivi folkloorist juba kadunud. „Liivi itk“ on Reinverel üks tõeliselt vapustav ja raputav teos, mille üle aastate kuulamisel olen ikka ja jälle lummatud teose maagilisest sisendusjõust, autentsusest, originaalsusest ning jõuliselt esitatud sõnumist, mis paljastub alles teose kõiki kihte teadvustades. Reinverel õnnestub siin luua samasugune psühhodünaamiline situatsioon, nagu võis tekkida muistsetel itkuriitustel. Võib öelda, et Reinvere on oma mentori Ingmar Bergmani vaimsuse vääriline edasikandja.

Ajal, mil kogu planeedi ökosüsteem on hävimisohus, suur osa inimesi näib juba mõnda aega olevat kaotanud selge mõtlemisvõime ning kõrgkultuur on tugeva löögi all, väärib sügavat tunnustust selline eraalgatusest sündinud, kasvanud ja kõiki raskusi trotsiv ettevõtmine nagu „Heli ja keel“. See panustab inimese loovusele, seoste nägemise ja tunnetamise võimele ning sel hooajal otseselt ka igavikuliste teemade fookusse tõstmisele. Eestlastele ja loomulikult ka laiemalt soome-ugri rahvastele sügavalt omast loodusega ühtekuulumist on läbi aastasadade püütud lõhkuda ning inimeste meeli uimastada kõiksugu ideoloogiate ja survevahenditega, ometi elab see ühtekuuluvus meis praegu veel edasi nii kunstis kui ka elus – see on ehk kõige tugevam impulss, mis jäi südamesse kõnealuselt kontserdiõhtult. See on sügavam mõõde ja arusaam elu pühadusest ning elurikkuse hävitamist ei õigusta ükski lühiajaline majanduslik kasu. Läänemeresoome rahvastel ei ole olnud pühakodasid. Metsas, pühades hiites, pühadel allikatel käimine, et luua puhtas looduses viibides ühendus oma siseilmas oleva looja ja maailma looja vahel, ongi olnud meie püha talitus ning kes soovib, võib seda nimetada maausuks, aga leian, et ka see pole tingimata vajalik. Ka see „ühenduse loomine“ on tegelikult pelgalt tänapäeva inimese mõttekonstruktsioon: meie esivanemad lihtsalt olid looduse ja kõiksusega üks, kuna nad elasid looduse ja selle rütmidega harmoonias. See ürgne arusaam elu pühadusest ning ühtsusest on väga palju vanem kui need religioonid, mis asetasid jumala juba inimesest väljapoole ning hakkasid selle tarbeks püstitama n-ö kunstlikke pühakodasid. Praegune uni on aga heaoluühiskonna taak, mis lammutab valimatult kõiki püha­kodasid, nii nähtavaid kui ka nähtamatuid. Kas meil on veel võimalik sellest unest ärgata?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht