Üle(ndavad) heli(d)

Festival „Üle heli“ andis mõista, et peale ööklubide võiks olla paik, kus eksperimentaalset muusikat pakutakse tihedamini, kui seda nüüdisajal tehakse.

KÄRT KELDER

Festival „Üle heli“ 21. – 23. X Tallinnas.

Tänavuse „Üle heli“ teemafookusega „Sfääride harmoonia“ võtsid minu arvates kokku ühe festivalikülalise sõnad: tahtsin kogeda midagi teistsugust ning nii ma siia sattusin. Vestlus toimus meil ööklubi Hall hämaras ruumis, kus olime end tavapärase tantsupõrandal seismise asemel seadnud mugavalt metallvõredest meisterdatud istumisalustele puhkama. Halli sageda külastajana pean tõdema, et see oli mulle esimene kord istuda klubis, kus tavaliselt on kombeks tantsides keha korralikult kuumaks kütta, nii et see pärast nädal aega valutab.

„Üle heli“ ei pannud keha valutama, aga tõi hinge igatsuse küll. Mõistsin, kui väga olen janunenud näha ja kogeda midagi 4 × 4 taktist kaugemale ulatuvat ning visuaalselt paeluvat. Nimelt, kuigi suur au kuulub festivali õnnestumises muusikutele (ja loomulikult korraldustiimile), ei tohi alahinnata üritustel nähtud kunsti ja performance’eid. Need lisasid niigi elamuslikele kontsertidele vajaliku aktsendi.

Kolm festivalipäeva kulgesid loogilises tempos ja narratiivis. Kui neljapäev ja reede olid pühendatud eksperimentaalsele instrumentaalmuusikale, siis laupäev oli mitmesuguste helimasinate päralt alates arvutitest ja süntesaatoritest kuni trummimasinate ja sämpleriteni. Kuigi ka esimestel päevadel olid rüperaalid laudade peal, oli elektroonikal pigem instrumenti toetav funktsioon ja see ei olnud tähelepanu keskpunktis.

„Üle heli“ algas minu jaoks Rainer Jancise lummava „Lummusega“. Esimest korda oli tal kasutusel midipedaalide süsteem. See võimaldas Jancisel lisada kitarrimängule jalgade abil teisi rütme. Ükskõik mis kitarri esineja kätte võttis, kõnelesid instumendi keeled tema soovi järgi ning löökpillihelid andsid tundmuse, nagu kuulaksin soolo asemel tervet bändi. Tahan meenutada konkreetseid hetki, kuid see on raske, sest Jancise loodud imeline õhkkond koos Aleksander Sprohgise visuaalidega viis mind rändama mõtete mitmekihilistesse soppidesse, millest väljusin alles siis, kui publik nõudis esimest lisalugu. Kui teiste tuttavatega kontserdist vestlesin, siis ilmnes, et ka nendel oli tekkinud samalaadne reaktsioon. Süüdistagem selles täiskuud või siis Jancise oskust panna helikeel stimuleerivalt toimima. Etteaste lõpus kutsuti instrumentalist aplausiga korduvalt tagasi lavale. Kuigi Jancis oli pärast esimest lisalugu hoiatanud, et ülejäänud palad on kuulamiseks liiga pikad ning ta esitab teise lühemalt, oli aru saada, et publik oleks rahule jäänud ka n-ö igavikulise versiooniga.

Festivali teise päeva muusikaline pool leidis aset Kanuti gildi saalis, kus eksperimenteeriti neljandat korda heliliste horisontidega. Õhtu jagunes kolme ossa, kus esimene osa oli asukohale omaselt performance’i päralt ning teised kaks etteastet pühendatud eelkõige kollektiividele (ansambel U: ning Robert Jürjendal ja Miguel Noya).

VRVRA ehk Lotte Jürjendali energilises ja kaasahaaravas etteastes kõlas trance’ilikke elemente ning isegi hardcore’i. Tema hääle ebamaiselt kõrge kõla andis esitusele omamoodi futuristlikkust juurde.

Maria Aua

Külli Roosna ja Kenneth Flaki performance „Between Bone and Silence“ ehk „Luude ja vaikuse vahel“ kujunes kindlasti üheks „Üle heli“ maiuspalaks. Etenduskunstike kehakeel sulandus taustal kõlavate helide ja rütmidega ühte ning lõi laval krüptilisi eneseväljenduslikke liigutusi. Etteaste võimsaim hetk oli duo nn maadlemine, mille elamuslikkust tugevdas taustal kõlav ragin, justkui murduksid teineteise intensiivsest kokku­puutest tantsijate kondid. „Between Bone and Silence“ oli hea näide esitusest, mis liigub füüsilisuse ja heli sulamispiirile.

Ansambel U: esitatud kolmest teosest jäi enim meelde Marta-Liisa Talveti uudisteos, mida võimendas Tencu loodud visuaal taustal keerleva granjonka klaasiga. Klaas oli ka muusikas keskel kohal: algul tekitas see kokkupuutel löökkepiga äratuskellalaadset kiuslikku heli, kuid minutite möödudes omandas teiste instrumentide kaaskõlal meeldivalt kosmilise mõõtme. Taas peatus aeg ning mõtted rändasid mööda ekraani, ärgitades omamoodi loomingulisust. Ütlen seda põhjusel, et esituse ajal haaras minu kaaslane märkmiku ja hakkas sinna häid ideid kritseldama.

Kitarrist Robert Jürjendali ja Venezuela elektroonilise muusika viljeleja Miguel Noya albumi „The Power of Distance“ esitlus pakkus Rainer Jancise ning ansambel U: repertuaari sarnast kulgemist, mis oli tekitatud kitarri ja masinate abil. Muusikud olevat ühis­albumi tegemisel püüdnud tabada Eesti ja Venezuela puutepunkti, mis näis avalduvat ühele või teisele asukohale omaste looduslike helide ning vähemalt Jürjendali puhul tuttavliku instrumentaalsuse kaudu.

Laupäeval ehk festivali viimasel päeval sai sukelduda jäisematesse nootidesse ning tehislikumatesse maailmadesse. Simona Zamboli, kes esitles Hallis eksperimentaalsemal klubiõhtul uut albumit „Ethernity“, oli siinkirjutaja meelest ürituse pärl. Itaallanna muusika punus kuulajate ümber justkui võrgu ja tiris neid magnetina tükk tüki haaval enda poole. Zamboli muusika on mitmekihiline, rändav ning oma kaunis-melanhoolses tumeduses kõnekas. Ükski lugu ei läinud liiga lendlevaks, nii et oleks hakanud oma õhulisusega uinutama. Ka itaallanna esinemises peitus veidralt võluv ebakõla. Oli näha, kuidas artist esinemist naudib, samal ajal paistis publikule eelkõige saali keskele masinate ja juhtmete taha paigutatud arvuti (hiljem kasutas Zamboli ka rütmimasinat). Selline minimalism tõstatas küsimuse, mida täpsemalt küll esineja teeb ja kuidas muusikat loob.

Kuigi Hallis oli esinejate kohale asetatud peeglitaoline element, millelt oli hägusalt näha esinejate kasutatav tehnika, siis võiks „Üle heli“ järgmisel aastal pakkuda täpsemat sissevaadet artistide atribuutikasse, et ka võhikust külastajal oleks võimalik kontseptsioonist paremini aru saada. Miks mitte luua kas või kavalehele ka terminite loetelu kõikvõimalike masinatega, mida heli loomisel kasutatakse. Isegi kui festivali mõte pole otseselt kuulajaid harida, annab muusika parem mõistmine aluse, et seda edaspidi praktiseerida.

Pöördudes veel korra laupäeva juurde, siis meelt mööda oli ka VRVRA ehk Lotte Jürjendali energiline ja kaasahaarav etteaste, kus kõlas trance’ilikke elemente ning isegi hardcore’i. Siinkohal pean kiitma tema häält, mille ebamaiselt kõrge kõla andis esitusele omamoodi futuristlikkust juurde. Variáti ja Containeri etteasted kippusid olema tehnilisemat laadi. Kuigi meeste tehnoloogiline varustatus paistis suur­sugusem ning kontseptsioon võimsam, jäid nende ülesastumised võrreldes Jürjendali ja Zamboli varieeruvuse ning (kohati riskiva) mängulisusega justkui turvalisemalt monotoonsemaks. See ei vähendanud muusika nautimist, kuid pakkus rahuldust kuulajatele, kes mõistsid paremini helide taga peituvat kompleksset tööd. Variát kasutas põhielemendina ülevõimendatud kitarririffe ja bassi – tunnise etteaste sees ümbritses kuulajaskonda kestev tummine kärin. Containeri puhul peab tõdema, et tema esinemise lühiduse tõttu oli raske sellesse sulanduda, kuigi umbes pooletunniseks etteasteks kasutatud masinate valik ja arvukus avaldas muljet. Kohati jäi ka artistide tunnine set Hallis väheseks. Iga esinemise lõppedes näis, nagu oleks see kestnud vaid minuti. Hea muusika kõlagu kauem!

Viimane märkus on pigem ood eksperimentaalsele muusikale kui pahameel. Pigem valitseb minus pärast „Üle heli“ festivali rahu ja tänulikkus. Kunagi oli MIMstuudio, kus sai käia kuulamas kärinaid ja värinaid. See oli koht, kus patjadel lebades helilainetesse sukelduti. Nii TMW „Üle heli“ showcase’il kui ka nüüd festivalil käies tundsin suurt puudust püsivast paigast, kus korraldatakse selliseid klubiõhtu moodi üritusi. Horisondil kõõludes ning uusi stiile avastades kõlavad ka tuntud ja turvalisemad helid paremini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht