Üksindusest üksi ja kaksi

Üksindusest õnnestub harva köitvalt kõnelda või kirjutada. Vahest ongi parem üksindust mõtestada helide keeles. Ent selle isevärki dialekti parim vastuvõtja on kuulataja, mitte kuulutaja.

TAAVI HARK

Kontsert „Üksinduse visandid“ 17. II Arvo Pärdi keskuses. Andres Kaljuste (vioola) ja Sophia Rahman (klaver). Kavas Tõnu Kõrvitsa sonaat vioolale ja klaverile „Sketches of Solitude“ ehk „Üksinduse visandid“ (esiettekanne) ning Mingo Rajandi, Johannes Brahmsi ja Dmitri Šostakovitši muusika.

Üksindus – mis see säherdune on? Milliseid tahke sellest taipame tunda ja mis on tolle tuum? Kuidas üksinduse säsi võiks muusika keeles meile end avada? Võimalike vastuste visandeid pakkus Arvo Pärdi keskuses toimunud kontsert, kus Andres Kaljuste vioolal ja Sophia Rahman klaveril tõid kuulajateni kava, mis mõtestas nelja teose valguses tuttavlikku ja ühtaegu saladuslikult tabamatut nähtust – üksindust. Muusikagi on oma olemusliku sõnastamatuse poolest sama paras puremise aines, ent mõne lõigu ulatuses hakkab ehk jõud peale mõlemale.

Kontserdiga „Üksinduse visandid“ püüti mõtestada inimest ja aega, mis talle on antud. Katset alustati Mingo Rajandi soolovioolateosega „My Bleed­ing Heart“ (2023), mille helindid kohtusid kuulajatega esimest korda mullu esitatud lavastuses „Elajannad“. Lavastuslikku pakkus ka nüüdne ettekanne. Nimelt istus Andres Kaljuste juba enne kontserdi algust seljaga publiku poole, pilk suunatud kaugusesse läbi klaasist seina. Istudes ja sulgunult algas ka teos, mis tõstis otsekui improvisatsiooni voogava jõuga solisti püsti, viis ta mööda nappi ruumi ringi jalutama, kord peatuma, kord edasi sammuma, kuni lõpuks sai selgeks suund: lavale, tasahilju kõlavate klaveri bassihelide poole, üksindusest kokkusaamise poole. Mingo Rajandi kõlakujutlus sobitus sellise režiiga täiesti loomulikult. Teose enesegi esiplaanil ei ole struktuur või mingi vakatamisi kuulama panev peenus, vaid meeleolu kujundamine, emotsioonide muutuvus ja mäng melanhoolia mitmel keelel. Mõtisklevast monoloogist alanud ja ajuti peaaegu meeleheite lävepakku tabanud helitöö ettekanne õnnestus Kaljustel kujukalt, osalt ka tänu tõigale, et ta esitas teose peast. Nii mõjus kõlanu vahetult ja kaasahaaravalt justkui osava retooriku kõnelemine.

Saada kokku?

Kokkusaamine, mille poole liikumine algas, lasi end siiski veel oodata. Kaljuste taandus lava pimedamasse nurka ning saali täitsid Sophia Rahmani hellad-tõsised klaverihelid. Kõlas Johannes Brahmsi intermetso Es-duur op. 117, mis on helilooja elu lõpuosas loodud klaveriteostest kindlasti üks kuulajaile tuttavamaid. See napilt kuueminutiline pala, osa kolmest intermetsost, mis komponeerit 1892. aastal, on eriliselt armastatud oma lüürilise lihtsuse poolest, aga pole ka läbinisti pilvitu ega tegumoelt lihtne. Kaunilt looklevale ja parema käe äärmiste häälte rüpes „sisehäälena“ liikuvale meloodiale lisab tumedamaid toone harmooniliselt püsitum vaheosa (Più adagio), mille madalad ja dissoneerivad käänakud olid tundlikult välja kuulatud. Algusmaterjali repriis mõjus selle taustal veelgi magusamalt: kaunis osavasti õnnestus Rahmanil siduda meloodia­liinide käest kätte andmine, mis on selle teose magusaim proovikivi. Meloodia sage äärmiste häälte vahele peitumine on üksinduse ja sisevaatluse muusikalise metafoorina puudutav ja kõnekas, harmoonia ja vormi mängudki saab mingil moel sõnadesse vermida, aga Brahmsi saladus või üksinduse olemus jääb ikkagi avamatuks. Miks küll ometi?

Üksindust vaatleval muusikaõhtul tõid Andres Kaljuste ja Sophia Rahman esiettekandele Tõnu Kõrvitsa nimelt selleks kontserdiks kirjutatud uudisteose „Sketches of Solitude“, maakeeli „Üksinduse visandid“.

 Rene Jakobson

Üksindusest õnnestub harva köitvalt kõnelda või kirjutada. Ikka kalduvad need katsed tüütult lüürilisele fantaseerimisele, mille käigus lipsab tegelik tähendus käest. Tähelepanu hajub kõrvalisele. Vahest ongi parem üksindust mõtestada helide keeles. Ent selle isevärki dialekti parim vastuvõtja on kuulataja, mitte kuulutaja. Rohkem kuulatada, vähem kuulutada! Lõpp hüüumärgiga lausetele! Kuulatagem hoopis, mis sosinad kostavad sisekõnes, mis sahinad selja taga, mis mühinad ümber, kuidas kõlab tõeline üksiolek. Hoiatan siiski! Kes on saanud seda korda kümmegi proovida, satub ehk sõltuvussegi, ja sel vastsel sõltlasel tekib peagi tugev tõrge aina korduva raadio­loba ja magedate lehetekstide vastu. Ka mõnegi kaasinimese jutuvada, mis õieti vaid enesest jahvatab, ajab allergiliselt haigutama. Ja panite nüüd tähele, ah? Juba ongi üksinduse tähendus minema libisenud, tähelepanu hajunud. Quod erat demonstrandum.

Esiettekandega edasi

Üksindust vaatleval muusikaõhtul toodi esiettekandele Tõnu Kõrvitsa nimelt selleks kontserdiks kirjutatud uudisteos „Sketches of Solitude“, maakeeli „Üksinduse visandid“. Meie nüüdismuusika vaieldamatu esilüürik on sedapuhku toime saanud sonaadiga vioolale ja klaverile, mis vaatamata oma pealkirjale mõjub visandlikkuse asemel üpris selge kujuga teosena. Üksinduse meeleolu kannavad kolm soolokadentsi, koosolu lootust annavad klaveriga kõlavad kolm osa, mis on pealkirjastatud inglis­keelselt „Dream“ ja varustatud järjekorranumbriga. On siin mõeldud unistust või unenägu, jäägugi veetlevalt lahtiseks – ikkagi abstraktne muusika. Teos paitab ehtkõrvitsalikult pilli parimaid väljendusomadusi. Meloodiline melanhoolia ja harmoonia salapära saavad kaaslaseks kõlavärvide soojuse, nii polegi see üksindus midagi äärmuseni kurba ega ahastavat. Esituse üksikasjade avamine pakuks (nii kirjutajale kui ka lugejale) tõelist pinget alles siis, kui on kujunenud mingisugunegi esitustraditsioon. Kõrvitsa uhiuue teose kvaliteedid lubavad selle peatsele tekkele loota küll.

Õigupoolest ei seisnud üksindust visandav uudisteos kavas sugugi üksi, vaid kõlas peenes dialoogis Dmitri Šostakovitši vioolasonaadiga op. 147. Helilooja viimane teos valmis 1975. aastal vahetult enne tema igavikku lahkumist. Pole siis imestada, et mõtisklev teos sai ääreni täis sügavat sisekaemust. Vioola­sonaadi karedaim omadus on Šostakovitši hilisstiil, mida iseloomustab äärmine ökonoomsus ja keskendatus. See kõik annab aga vähe võimalusi pärlendavaks pillimänguks ja nõuab hoopis täiuslikku toonivaldamist, katkematut stabiilsust intonatsioonis, enda täielikku allutamist teose olemusele.

Vioolasonaat on ehitatud kolme osana, millest põnevaim viimane (Adagio) sisaldab terve müriaadi vihjeid Beet­hoveni tuntuimast klaverisonaadist (op. 27 nr 2) kuni Šostakovitši enese sümfooniate motiivideni. Nii võiks jääda petlik mulje, et teos on fragmentaarne või äärmiselt veidra kujuga. Nõnda arvajal võiks ehk ka natuke õigus olla, aga Kaljuste ja Rahmani esituse hästi ajastatud „käiguvahetused“ ja täpsus detailides aitasid luua tervikliku ning kaasakiskuva üldmulje. Hämmastav küll, millise kiirusega võib muusikalisse mõttesse haakununa mööduda enam kui pooltund suurvormiga.