Üksinduse kooskõlad neljakesi

Kontserdi tuuma moodustas värskelt valminud keelpillikvartett „Point Nemo“. Point Nemo on maailmas üks hüljatumaid ja üksildasemaid paiku.

TAAVI HARK

Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Point Nemo“ 5. V Nõmme Lunastaja kirikus. Keelpillikvartett FourEst: Linda-Anette Verte (I viiul), Egert Leinsaar (II viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Theodor Sink (tšello); Virgo Veldi (saksofon). Kavas Tõnu Kõrvitsa keelpillikvartett „Point Nemo“ (esiettekanne), „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“, „Thule mustrid“, „Eleegia üksindusele“ ja „Järvede laul“.

Eesti viimaste aastate muusikaelus võib märgata keelpillikvartettide tegevuse innustavat mitmekesisust ja head hoogu. Väikest inventuuri tehes avaldub selgelt, et see elaan on magnetina kaasa tõmmanud ka eesti heliloojad ning möödunud aastail on valminud kvartette neist üsna mitmel: Mihkel Keremi kümnes keelpillikvartett (2020), Rasmus Puuri keelpillikvartett nr 2 (2020), Age Veeroosi „Lausuja“ (2021), Riho Esko Maimetsa keelpillikvartett (2021) ning Alisson Kruusmaa „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“ (2021). Esiettekannet ootab Kristjan Randalu uhiuus viieosaline kvartett „QR-tet“ (2022) ning, muide, tuleva aasta Eesti muusika päevade programmis saab muu põneva kõrval kuulda lausa kolme keelpillikvartetile kirjutatud uudisteose esiettekannet. Üks täiesti värske helitöö kõlas ka 15. mail Nõmme Lunastaja kirikus Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil, kus keskenduti keelpillikvartetile loodud teostele.

Autoriõhtu avanguks helises seljataguselt oreliväärilt Kõrvitsa viiulipala „Eleegia üksindusele“ (2015), mille Linda-Anette Verte mängis süvenenud kõlataju ja helge nukrusega. Teose peenelt virtuoosse üldilme loovad üle keelte voogavad arpedžod, mis moodustasid magusalt melanhoolseid kooskõlade järgnevusi: neis oli meeldivat elegantsi ja hõrke üllatusi, mitmeid mõtlikke peatusi markeerisid põgusad pizzicato-akordid. Kas see eleegia on üksinduse üle kurtmine või igatsuslaul üksindusele? Muusika kindlat vastust ei paku.

Kontserdi tuuma moodustas värskelt valminud keelpillikvartett „Point Nemo“ (2022), mis kõlas esiettekandes. Salapärasele pealkirjale annab tausta tõik, et Point Nemo on maailmas üks hüljatumaid ja üksildasemaid paiku. See inimasustusest ääretult kaugel paiknev koht Vaikse ookeani lõunaosas on selle asukoha eripära tõttu kasutusel muuhulgas kosmosetehnika ladustamiskohana. Vastne helitöö pole siiski selle paiga illustratsioon, vaid liigitub selgelt puhta muusika valda.

Alles hiljaaegu ilmus keelpillikvartetil FourEst täispikk album Rasmus Puuri kvartetiloominguga. Ka Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil kõlanust saaks kokku just paraja plaadi.

Piia Ruber

Avaosa algab napi igatseva episoodiga, mida valitseb madalatele akordipatjadele nõjatuv esimese viiuli avara amplituudiga kaebelaul. Fermaadile järgneb teise osa kaunistatud koraal, milles võib tajuda nostalgilist lootusrikkust, ent ajuti tumestavad seda üksikud karedamad kooskõlad. Kolmandal osal on tuntav sarnasus koorifaktuuriga, aktiivsust lisab üle keelte tuhisev muster, mille taustal jagub laululisi mõtteavaldusi vaheldumisi kõigile kvarteti liikmetele. Keskmine episood toob osavalt läbiviidud pingestamise, mis kõrgustesse jõudes taas rahuneb. Neljas osa on voolamise ja lainetuste päralt. Pärast unisooni voolusängi suubumist pääseb mõjule soe ja harmooniliselt külluslik episood, mis mõningase elavnemise järel lõppeb flažolettide õhulises lainetuses. Finaali ilmestab pärast mõnetaktilist vokaalse loomuga hüüatust kõlav vioola soololõik, mis annab kätte terve osa tundetooni. Lõpulõigu kiiremate vältuste mäng jääb rahulikkuse piiridesse, viimased taktid vihjavad tonaalsele kodusadamale, ent lõpetava akordi kohale jääb heljuma vioola salapärane flažolett.

Kõrvitsa „Point Nemo“ on terviklik, mitmekesine ja pillidele osavalt kirjutatud teos, mida kvarteti FourEst mängu kuulates võib kahtluseta pidada ka ansamblipäraseks. Kuna interpreetidele nauditav teos leidis ka publiku sooja poolehoiu, võime ilmselt loota peatseid uusi ettekandeid nii Eestis kui ka teisel pool piiri.

Tõnu Kõrvitsa loomingus avaldub ilmekaimalt just inimolu eleegiline joon. On köitev tajuda, kuivõrd mitmekesiselt saab irdumisest inspiratsiooni ammutada ja itkeda esteetiliselt, kasutades leidlikult muusika avaraid vahendeid. Kõrvitsa loomingus leiame helgelt heliseva muusikakeele, mis võrsub igatsuse ilust ja meloodilisest melanhooliast. Sealne peen harmooniline kujutlusväli on juurdunud tonaalse tunglemise loogikas, aga mõjub seejuures värskelt ja vabalt, liigutavalt, kohati lihtsalt, aga külluslikult ning kammitsematult.

Sedalaadi õilsa hingusega muusikast ümbritsetuna ei ole keeruline jõuda kujuteldava üksiolekuni või vähe­masti viivuks siseneda mõtlikku meeleollu. Milleks üldse võtta vaevaks viibida hulkade käras, keset masside magedat eluproosat ja lamedate ideede laadaplatsi, kui üksindus võib olla nii paeluv ja mitme­kesine? Siiski, kahekesi iseendaga saavad liigagi ruttu selgeks oma mõtete üllatavalt kitsad piirid, algab ideede üksteisesse keerdumine, mis harva toob uut või viib sootuks rappa. Ent kui võtta kõrvale mõni põnev heliteos või tüsedam raamat, siis on ka üksinduses midagi lõpmata külluslikku.

Pärast esiettekannet kõlas kolmeosaline tsükkel „Thule mustrid“ (2007), mis on inspiratsiooni saanud müstilisest ja saladuslikust põhjamaast, loodusest ja inimestest, pisut looritatud kujul võib seal tajuda ka rahvalaulu olemuslikku alget. Siin lisandub esimese kahe teose kontrastiks laululisele põhihoiakule ka teine muusika arhetüüpne impulss – tants. Seda eelkõige esimeses osas, kus domineerivad pizzicato, elav rütmika ja dünaamilised aktsendid. Laululise mõtlemise radadele naasis kava viimane teos „Neli vaimulikku rahvaviisi“ (2002), mis on Tõnu Kõrvitsa esimene teos keel­pillikvartetile. Cyrillus Kreegi vaimus peenelt ja hoolega läbitöötatud rahvakoraalide seaded mõjusid toreda värskusega, siingi kumas läbi helilooja melanhoolse ja mõtliku materjali eelistus. Laiendatult ja ümberseatult sai neist kaunitest paladest hiljem Kõrvitsa üks esitatumaid teoseid – „Kreegi vihik“ koorile ja keelpillidele, mille ettekanded on kaunis sagedased, seda mitmel mandril.

Lisapalaks esitatud „Järvede laul“ saksofonile ja keelpillikvartetile (2019) pani tuumakale muusikaõhtule õige magusa punkti: Virgo Veldi esitatud saksofonipartii lummas kristalselt puhta tooni ning ilmeka fraseerimisega, mille tõeliseks haripunktiks oli harvaesinev pianissimo. Kiriku ootamatult jahedast sisekliimast hoolimata teenis innukas keelpillikvartett kuulajate sooja südamliku vastuvõtu.

Alles hiljaaegu ilmus keelpillikvartetil FourEst täispikk album Rasmus Puuri kvartetiloominguga. Tõnu Kõrvitsa kvartetiloomingut mõttes summeerides hiilis tasahilju pähe veendumus, et ka kontserdil kõlanust saaks kokku just paraja plaadi. Küllap ei olegi suur patt oletada, et sama mõtet jagab ka ansambel ja üsna arvukas kuulajaskond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht