Tõsine heade asjade festival

Targad inimesed teevad tarku asju, aga akadeemia varjus sünnib siiski ka keelatud asju ja kellelgi on kusagil salaja lõbus.

ANDRUS AASLAID

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“ 18. – 23. IV Tallinnas.

„Kas kontsert sai juba läbi?“ EMTA garderoobis küsis mult just uksest sisse tulnud härrasmees küsimuse. „Jah.“ „Kas oli hea?“ „Jah, väga hea kontsert oli.“ „Ma unustasin ära. Tulin igaks juhuks vaatama veel. Parimad asjad ongi siin ilmas tasuta. See maja siin … Siin toimuvad nii ägedad asjad. Tasuta. Vaatamas käivad neid tavaliselt vanemad inimesed. Nad teevad siin kõik õigesti – maja on täis kleebitud ilusaid postreid. Neil on kavalehed. Trükitud! Aga ikka ei tea neist keegi mitte midagi!“

Tõepoolest. Meil on TalTech koos oma igavesti keriva nimevahetussaagaga, mis tehnikaülikooli nime all on terve iseseisvusaja tootnud väikeettevõtete juhte. Tartu ülikool pretendeerib ainukese ülikooli nime vääriva asutuse tiitlile. Tallinna ülikool on õpetajaid õpetavast õppeasutusest jõudnud meedia, filmi ning kõike muud tee peal ette jäävat õpetavaks õppeasutuseks. EKA on suutnud oma firmamärgi peale panna kõigele, mis on kõrghariduses metsikut ja ägedat.

EMTA on aga vaikselt ajanud oma asja. Sealt tulevad üldjuhul inimesed, kes jäävadki tegema seda, mida on neile koolis õpetatud. Pärast kooli lõpetamist kaovad nad vaikselt kuhugi läbimängule või proovi, teevad päriselt tööd. See kõrgkool on omale suurema või väiksema käraga loonud maailmatasemel akustika ja varustusega saalid, kus korraldatakse tasuta kontserte.

Sel aastal neljandat korda toimuv festival „Commute“ (COMposition and MUsic TEchnology) on veidi juubelihõnguline, sest EMTA tähistab sel aastal audiovisuaalse kompositsiooni õppekava kümnendat aastapäeva.

Mul ei jätkunud südant oma uksel leitud uuele tuttavale öelda, et ta jäi napilt hiljaks millelegi, mis oli kõige ägedam asi, mida olen viimasel kümnendil kuulnud. See oli festivali „Commute“ avaüritus „Tomorrowland“. Kuulajaid oli peaaegu täissaal ja niiviisi sai järgnevast õnneks osa vähemalt nii suur arv inimesi, nagu korraldajad olid plaaninud, sest kõlama hakanud muusikat oleks ilmselt tahtnud teha Art of Noise, kui nad oleks selleni küündinud. Päris tõsiselt.

Algas kõik millestki, mis kõlas nagu suhteliselt ettearvatav kolmehäälne hääleimpro, mida toetab mõõdukal ja maitsekal arvul filtreid, kajasid, ringmodulaatoreid, feedback’e ja palju muid elektroonilisi vidinaid, mida ma ei suutnud määrata.

Edgar Pacheca Ruizi „Sisehääled“ võtab kokku kunstniku suhte tema aknast paistva korstnaga. Peale ekraanil eri poosides end eksponeerivale aknast paistvale (tehase)korstnale olid laval neli muusikut. Ilmselt oli kogu saal kindel, et korsten leiab oma õudse lõpu lõhkeaine või buldooseri läbi, kuid õnneks seda ei juhtunud.

Rasmus Kooskora

Siinkohal on ka hea koht külvata komplimentidega üle kogu processing team, kes terve etteaste vältel suutis reaalajas kogu häälematerjaliga töötada ja olla solistidega (see sõna on siin kasutusel ainult sellepärast, et paremat pole) dialoogis. Vaoshoitus ja musikaalsus, millega nuppude taga hakkama saadi, samal ajal kindlalt kogu helimaastikku juhtides, oli nauding omaette. Samal ajal jäi kogu kontsert (jällegi parema sõna puudumisel) selgelt hääleimpro triumfiks ning selles ei domineerinud tehnoloogia.

Edasi kolme vokalisti juurde. Ma ei tea, millist muusikalist intelligentsi ja pieteeditunnet peab valdama, et teha midagi sellist kolmekesi. Hääleimprost sai suhteliselt kiiresti psühhedeeliline rännak üle kogu aegade jooksul häälega loodud helide maastiku.

Nagu ühele korralikule šamanistlikule riitusele kohane, toimus kogu ettevõtmine lainetena ja niiviisi viidi kuulajad tunni jooksul eri paikadesse, toodi sealt tagasi ning paisati uuesti kohtadesse, mis tulid vahetevahel tuttavad ette, kuid nende harmooniate loomiseks peab valdama oma häält mitmes mõõtmes ning esitamiseks peab olema harmooniataju, mida pole antud just paljudele.

Nii juhtuski teele ette dadaismi­tsitaate, mis vaibusid korraks lihtsalt selleks, et anda teed väga Art of Noise’iga sarnanevatele hääleeksperimentidele, minna sujuvalt üle aramea ja gruusia lauludele ning saada omakorda kokku milleski, mida oskan kirjeldada väga naiseliku väega sufide zikkiri’na.

Ühelgi juhul ei kahtlusta ma esinejaid selles, et nad tsiteerisid teadlikult üht või teist kultuuri. Geeniused jõuavad paratamatult samadele radadele ning vägi liigub oma loogilist teed pidi kõigis meediumides ühtemoodi.

Festivali teisel päeval järgnenud kaks etteastet viisid mu esimest korda mõttele, mis ei lasknud mind lahti festivali lõpuni. Tõsidus.

Keegi kusagil (Richard Hammond?) ütles, et kui rumalad inimesed teevad rumalaid asju, on see nõme. Kui targad inimesed teevad tarku asju, on see igav. Kui aga targad inimesed teevad rumalaid asju, milles neil pole mingisugust šanssi õnnestuda, on see meelelahutus.

Festivali teisel päeval tegid targad inimesed tarku asju. Áki Frostasoni teoses „The Mind–Body Problem: A Personal Philosophy“ on väga ägedal provokatiivsel viisil illustreeritud keha ja vaimu lahusust ning see töötas. Etendust ümbritsevat surmtõsidust oli aga tunda ilmselt saali tagumissegi nurka. Sellise tunde tekkimises võib natuke rolli mängida ka asjaolu, et nii see kui järgmine töö olid tegelikult üks bakalaureuse-, teine magistritöö ning lõppude lõpuks peavadki kohviplekid näha olema.

Edgar Pacheca Ruizi „Sisehääled“ on niisiis magistritöö ning võtab kokku kunstniku suhte tema aknast paistva korstnaga. Peale ekraanil eri poosides end eksponeerivale aknast paistvale (tehase)korstnale olid laval neli muusikut ning läbi eri aastaaegade ja ilmastiku korstna vaatlemine oli kantud abstraktsest kammerlikust helimaastikust, mille vaieldamatu staar oli pisike mängutoos koos talle selleks teoseks loodud spetsiaalse väikese helimotiiviga.

Teose lõpus muutus muusika selgelt eleegialaadseks ning ilmselt oli kogu saal kindel, et korsten leiab oma õudse lõpu lõhkeaine või buldooseri läbi, kuid õnneks seda ei juhtunud ning korsten jäi traagilisest muusikast hoolimata oma kohale. Kerge traagikaelement on arvatavasti seotud hiljem pealt kuuldud vestlusega, kus kunstnik kirjeldas kogu teost omamoodi hüvastijätuna Eestiga, kuna naaseb peagi koju.

Kolmas päev, kino Sõprus. Helikunst, videokunst ja müramuusika on minu koduväljak. Seda, et seekord tutvustab neid kunstivaldkondi mulle akadeemia, sain esmalt aru sellest, et peaaegu kümne aasta jooksul, kui olen aidanud sedasorti kontserte korraldada, ning arvatavasti umbes paarisaja kanti küündiva esineja vaatamise jooksul ei ole veel keegi minu kuuldes nimetanud selliseid helimanipulatsioone terminiga „akusmaatiline teos“1. Sõpruses toimunud festivalisisesel minifestivalil oli selliselt nimetatud taieseid lausa kaks.

Sõpruse kino ploki avaesineja Karl Korts alustas juba enne ametlikku algust ning viis mu mõtted peale liigse tõsiduse ka neljanda seina juurde. Teate küll, see mõtteline asi esineja ja publiku vahel. Sõpruse kinos menetleti minu sisse astudes seda neljandat seina täie tõsidusega. Parasjagu esitatav glitch’ile ja mürale üles ehitatud muusikaline etendus anti pühalikkusega, millega teise klassi õpilane esitab jõuluõhtul sugulastele selgeks õpitud pala. Tulemus kõlas akadeemiliselt ning kaotas sellega mulle harjumuspärase Tuborgi õlle ja odava viski järele lõhnava punkarlikkuse ja särgirebimise. Ma väga ei imestaks, kui kusagil puldi nurga all oli isegi selle teose noot.

Olin juba sisimas vaikselt kogu üritust maha kandmas, kui jõudis kätte ametlik algus, tuled kustutati ja seesama Karl ärkas äkitselt puldi taga ellu ning järgmised minutid täitis tõeliselt nauditav eklektiline impro-set, mis algas klassikaga ning jõudis kuhugi helikunsti tumedamatesse ja väga nauditavatesse soppidesse, saades tuge hästi miksitud videost, mis vist tagatipuks valmis suuresti etteaste käigus. Siin oli juba tunda seda punkari vaibi, mis paistab sellist stiili viljelevate muusikute puhul kaugele, ja üritus läks uuesti huvitavaks.

Otto Iivari „Thở“ oli esimene akusmaatilise silti kandev teos ja vastas püüdlikult kõigile selle reeglitele. Mitme­kanalilise immersive audio’ga töötamine ei ole lihtne ja paljuski on oht jääda kinni skemaatilistesse lahendustesse, kuid siin olid metalse kõlaga heliallikad salvestatud ülitäpselt ja kvaliteetselt, mis tegi heliallikate tagaajamise hämaras ruumis tõeliselt nauditavaks ning omamoodi meditatsiooniks.

Sellele järgnenud gruusia kunstniku Mariam Gviniašvili „Revelation“ on aga ilmselt üks paremaid heli- ja pildikunsti sünergia näiteid, mille vaataja mul on olnud au olla. Tinglikuks redutseeritud tants on teoses kombineeritud peaaegu eimillekski redutseeritud ruumiga ning see kõik moodustab koos muusikaga millegi, mida jälgisin nagu Toomas Lunge lavalt rahvast, ja sain aru, et ma pole juba tükk aega silmi pilgutanud – alles siis, kui ma seda lõpuks tegin, ja tükk aega oli pärast ebameeldiv tunne. Kuna ma meelega ei lugenud varem kavalehte ega teadnud sellest kunstnikust midagi, siis ei olnud mu üllatus siiski kuigi suur, kui tuli välja, et tegemist on hinnatud ja paljuesitatud audiovisuaalse legendiga, kelle olemasolu teadvustamise võrra olen nüüd rikkam.

Rebeca Žukovitši „La donna“ flirdib väga ägedalt soo-, emantsipatsiooni- ja paljude teiste narratiividega, millest iga vaataja püüdis kinni oma. See oli ka õhtu esimene teos, mille puhul hakkas tunduma, et akadeemia varjus siiski sünnib ka keelatud asju ja kellelgi on kusagil salaja lõbus!

Järgmises kahes teoses demonstreeriti perfektselt heli ja pildi muusikalist ühendamist. Neist koos rääkida on tegelikult ebaaus, aga korraldajad olid teosed pannud järjest ja sama juttu kaks korda kirjutada oleks ka imelik. Kuigi kavalehel seisis mõlema kohal „audiovisuaalne teos“, oli nende puhul tegu siiski pigem millegagi, mis võiks täie uhkusega kanda nimetust visual music ning mis võib-olla isegi aitaksid oma teostuse täiuslikkuses seda veidi laialivalguvat ja vastuolulist terminit illustreerida.

Andrea Pagliara ja Vincenzo Mada­ghiele „A Stubborn Illusion“ puhul taasloob interstellarilik esteetika ennast koos muusikaga üha uuesti ja uuesti ning moodustab väga nauditava esteetika. Kuigi muusika on peaaegu sümfooniliste mõõtmetega ning millegipärast tahaksin kasutada ka sõna „tehnogeenne“, ei hakka ta siiski visuaali üle domineerima.

Minu meelest täiesti puhtakujulist visual music’u žanri esindas Bret Battey „Estuaries4“. Siin on pildil millegi kuulmisel peaaegu sama suur roll kui audiol ning proovida seda lahti seletada tähendaks sattuda samasse lõksu, kus lugematul arvul visual music’ust kirjutajad juba ees ootavad. „Tähtedevahelise“2 pildi­keele mainimisest ei saa siin ka päriselt mööda, aga vist ongi see film midagi meie visuaalse vastuvõtuvõimega teinud sellist, et meelte ristkasutus pole peale selle vaatamist enam endine ja mingi visuaalne esteetika hakkab automaatselt seostuma helimaastikuga, kostab siis samal ajal Hans Zimmer või mitte.

Valerio Galadini „Office View“ oli teine akusmaatiline kuuldemäng tol õhtul ning meenutas mulle oma esteetikaga veidi Yoshinori Sunaharat („Take Off and Landing“). Nagu pealkiri ütleb, on tegu paljude kontorihelide virvarriga ning sõna „kuuldemäng“ pole just päris juhuslikult valitud. Oma mitmemõõtmelisuse ja ülesehitusega esindab „Office View“ akusmaatikat igati hästi, kuigi teose kunstilised kaalutlused jäid mulle pisut hämaraks.

Triin Brigitta Heidovi ja Ööamööbi koostöös valminud „Kusagil on käimas igatsus“ tuletas meelde, et pärast 1990ndate house’i ja ambient’i on uuesti moodi läinud ka kogu ülejäänu. Karikatuurse sündisaundi taustale ehitatud videopusle hoidis mind kogu aeg ootuses, et kohe-kohe hakkab laulma Thea Paluoja, aga hakkas hoopis keegi, kes nägi välja ja kõlas nagu Andres Lõo, kuigi ma olen suhteliselt kindel, et Lõo see ei olnud.

Õhtu enigma oli Andrew Knight Hilli „Void“. Kuna ma ei tea selle looja kohta rohkem, kui et ta on Greenwichi ülikooli lugupeetud õppejõud, siis ei oska ma hinnata, kas tegemist oli (enese)iroonia, taotluse või juhusega, aga see video­kompositsioon esindas täpselt seda, mis on pandud pealkirjaks – void ehk tühjus.

Tunde, mida selle vaatamine tekitas, saab lahti mõtestada kujundiga, kus keegi on pannud kunstigaleriisse postamendile kangi suitsuvorsti ja sinna juurde sildi „Vorst. 2019“. Vaataja tühjuses kobavad kunstiretseptorid üritavad luua narratiivi, tekitada konteksti, tabada kontseptsiooni, aga haaravad vaid hämarust ja tühjust ning kunsti­lemb võitleb sisemise kiusatusega leppida faktiga, et tegemist võibki olla lihtsalt vorstiga ning ei millegi enamaga. Vorsti asemel oli ekraanil küll anonüümne betoonist trepikoda, aga sellega ka lõppes erisus suitsuvorstiga.

Festivali lõppakord oli ooperisarnane vintage nüüdismuusikatoode „An Index of (Cold) Metals“, mis koosnes kahest osast. Esimene oli Fausto Romitelli ja Paolo Pachini „An Index of Metals“ (2003, Eesti esiettekanne) ning teine tol õhtul oma esiettekannet tähistanud ning eelnevast inspireeritud Einike Leppiku „Cold“.

Kui olin üle saanud esialgsest šokist, et keegi kasutab väikese orkestri mõõtu instrumentaalkoosseisu sissejuhatavateks taktideks Pink Floydi loo „Shine on You Crazy Diamond“ algusest laenatud sämplit, rullus mu kõrvadele lahti audioillustratsioon jungiaanliku kangelase arhetüübile kohasele teekonnale allilma ja tagasi.

Selle heliteosega annaks muutmata kujul helindada ükskõik missugust eepost, kus protagonist on ainult talle teadaoleval põhjusel teel mingisse jõledasse paika ja tee peal tuleb vastu igasuguseid sõbralikke ja vähem sõbralikke elukaid.

Kui keegi oleks mulle öelnud, et see on lihtsalt moodsamas võtmes ja kiiremini arenev „Parsifal“, siis ma oleksin uskunud. Või mõni Persephonega seotud lugu. Või „Kalevipoeg“. Kuna teose osad kannavad pealkirju nagu „Drowningirl III“, „Hellucinations“ ning „Risingirl“, siis ei ole võrdlus sedasorti teekonna kirjeldusega ilmselt täiesti kohatu.

Väga sobilik jätk kogu kontserdile oli järgnenud „Cold“. Kuigi vahepeal plaksutati ja kummardati, jätkas Einike Leppiku teos täpselt sellest kohast, kus eelmine pooleli jäi, ning oli oma helikeelelt sellega äravahetamiseni sarnane. Jungiaanlikust vaatepunktist oli tegemist perfektse üleminekuga.

Nimelt jääb Romitelli ja Pachini teos mingil põhjusel pooleli kohas, kus kangelane on oma allilmateekonna maha käinud ning jõudnud tagasi meie sekka. Arhetüüpsete valemite järgi naaseb kangelane siinkohal ülailma, kus ta saab lõpuks realiseerida end oma täielikus minas, kangelasena. Seda realisatsiooni „An Index of Metals“ meile ei paku. „Cold“ pani aga i-le ilusti täpi ja sellega muutus kogu teos omamoodi psühho­analüütiliseks tervikuks. Kas ja kui palju sisaldavad teose „Cold“ sõnumid (puudutus, jäätmed, plahvatus) meie üla­ilmas eksisteerimist kirjeldades just seda narratiivi, mida me näha loodame, on omaette küsimus.

Minul jäi festivali lõpetama Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Between Bone and Silence“. Kontsert kahele kehale, nagu kavalehel seda on nimetatud, toimus tegelikult paar päeva varem. Kuna ma ei saanud aga seda tol õhtul vaatama minna, siis küsisin Triinu Araka käest mitte just suure lootusega, kas keegi äkki salvestas. Minu õnneks oli salvestis olemas ja Triinu nõus selle, korduvate manitsuste saatel mitte edasi jagamise kohta, mulle saatma.

Miski, mis algas nagu iga teine moodsa tantsuskeene toode, kus tagasi­sidestatakse keha ja selle liigutuste tulemusel tekkivaid helisid, muutus sisuliselt esimeste minutitega millekski, mille mõju enesele oskan kõige paremini kirjeldada selle kaudu, et vaatasin öösel ära kõik 45 minutit järjest, pimedas toas klapid peas ja nina vastu läpaka klaasi. Ja see on esimene video, mille vaatamise järel ma plaksutasin koos saaliga. Ausalt!

Siin tuli välja see, mis eristab oportunismi ja geniaalsust. Maailm on täis tantsulavastusi, kus keha liikumisest võetud andmed, olgu nad siis helid või närviimpulsid, muudetakse abstraktseks tapeediks ja kleebitakse tapeedina taustale. „Because we can!“ Vastupidi lugematutele tehnoloogiale tuginevatele lavastustele ei paistnud siin karikatuurina välja tehnilise mõtte võit kunsti üle. Elektroonika oli oma töö juba ära teinud ja andnud kunstile, mis tal anda oli. Elektroonika ei tundunud enam olulisem kui näiteks põrand või mõni muu asi, milleta on tülikas esineda.

See, mida laval esitati, oli niivõrd perfektselt kokku sulandatud liikumine ja heli, et osalt oli mul tunne, nagu vaataksin kõrvadega ja kuuleksin silmadega!

Koos ei eksisteerinud mitte üksnes heli ja kehad, vaid kusagilt õhkus läbi ka osaliste koosrändamine. Ma ei oska seda nimetada muu sõnaga kui „rännak“, ayahuasca-tripile omaselt lainetena ennast uuesti ja uuesti taasloov sakrament. Sellega koos ekraani taga tundsin, et olin koos nendega rännakul. Küll enda omal, aga ma käisin nendega samu teid, tundsin ja hullusin ja tulin ja läksin.

Nii vist peabki kunst inimest puudutama.

1 Ines Reingold-Tali, Sound art ja muusika. – TMK 2014 nr 5. https://www.temuki.ee/archives/583

2 „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht