Teadlikkuse kaalukauss

Kammerkoori Kolm Lindu õhu läbilaskvus on volüümikas, nad pole kinni valdkonna välises ja anakronistlikus elitaarsuses, vaid tegutsevad nii, nagu endale meeldib.

GREGOR KULLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kammerkoori Kolm Lindu kontsert 18. IX Mustpeade majas. Dirigent Valter Soosalu, valgus­kujundaja Terje Kähr. Kavas eesti ja läti heliloojate teosed, sh Ardo Ran Varrese „Suur maalritöö“ (teksti autor Ellen Niit, Eesti esiettekanne).

Armastan seda, kui klassikalise muusika institutsioonid kasutavad törtsukesegi nüüdisaegseid infotehnoloogia vahendeid ning ka tänapäeva visuaalkultuuri puutuvaid teadmisi. Eestis (aga ka mujal maailmas) näeb seda harva, sest miskipärast ei nähta selles väärtust. Et kaasata kunstnik kava kujundama, kontserdiks illustratsiooni või suisa eraldiseisvat kunstiteost looma, peab ju kõigepealt mõnda kunstnikku tundma või teadma. Ning et vallata oskuslikult ühismeediaturundust ja sealset maineloomet, peab omama paari kontot ning olema seal aktiivne.

Aare Allikvee kirjutas kunagi oma vihikus1, et reaalaineid puudutavatest vaidlustest ei võeta osa, kui nende kohta mõhkugi ei teata, kuid kunsti ja muusika alal lubatakse endal kõnelda halvustavalt asjadest, mille kohta puuduvad igasugused teadmised, ning tihti isegi ei pingutata, et kunstiteose olemusse tungida. Ta hurjutas, et ka haritud inimeste seas on neid, kes ei mõista, miks on Beethoveni sümfooniad paremad kui mõni estraadilaul. See pisut elitaarne ja küüniline osutus sobib ka eelöeldu konteksti, sest teadmiseta arvamus ei piirdu üksnes estraadi ja süvamuusikaga.

Eri klassikalise, sh nüüdismuusika institutsioonides tegutsedes ei lakka ma imestamast, kui avaldatakse arvamust alguses nimetatud kahe valdkonna kohta, millega kokkupuude on napp kui seenel tänavalambiga. Noori asjatundjaid, kel telefon käes ja kiip peas juba üsast väljudes ning kes on tänapäevase visuaalkeele, trendide ja ühismeedia laialdaste võimalustega kursis rohkem kui keegi teine, ei usaldata. Kui sünnib aga ime ja klassikalise muusika ring­konnas vanuse­surve (ageism) minetatakse, siis seisab põdraemana teel ees valdkonna maine, mis on teadagi üdini elitaarne, kopitanud ja vinab. Selle teadvustamata problemaatika tõttu on saalid üha tühjemad ja meeled veelgi tõrksamad.

Oma noortepärasusega teeb Kolm Lindu silmad ette igale teisele Eesti koorile. Esiplaanil dirigent Valter Soosalu.

Indrek Kasesalu

Õnneks käib kammerkoor Kolm Lindu neis kahes vallas ajaga kaasas. Neil on aktiivne Facebooki ja Instagrami konto, kus mindki kohe pärast kontserti jälgiti. Facebookis on enne sügisesi kontserte postitatud peaaegu iga päev 9. kuni 18. septembrini. Pealegi on kooril informatiivne, selge ja stiilne koduleht, kus on tekstiloomega visalt vaeva nähtud. Tekstid on sõbraliku tonaalsusega ning tõsiseltvõetavuse ponnistustest vabad. Ka selle kontserdi kavaraamat on sõna otseses mõttes raamat. Selle lugemisega sai kontserdi alguses alustada ning õhtul voodis veel järjehoidja vahele panna. Plakati on kujundanud tänavakunstnikuna tegev Ingmar Järve, kes inspireerus Ardo Ran Varrese uudisteose salvestisest ja taustaloost. Tänavakunstniku kaasamine on vajaline samm tavaks saanud kõrg­kultuurilistest taotlustest eemale. Kujundused (ja ka tekstid, ma eeldan) on küljendanud koori tenor Indrek Kalamees, kelle raamatust sai ridu lugeda kortsuta laubal – sedavõrd professionaalne ettevalmistus ja teostus vaid kahe kontserdi tarbeks! Oma noortepärasusega teeb Kolm Lindu silmad ette igale teisele Eesti koorile.

Esitusele tuli Baltimaade-hõnguline ja rahvuslik kava, kui välja arvata uudisteos. Tänuväärne ja aplausi väärt on, et ka laulude tekst oli kavaraamatus kirjas. Kõlab enesestmõistetavana, kuid minu kogemus on teine – laulusõnad jõuavad kavva harva. Kreegi Taaveti lauludest (nr 104, 121 ja 1), teosest „Kui suur on meie vaesus“, Tormise „Kahest laulust Ernst Enno sõnadele“ ning Saare lugudest „Latsõ hällütamise laulust“ ja „Noore veljo, veeritäge!“ libisen ilmselgetel põhjustel sujuvalt üle ja keskendun esitatud uudisteosele. Kava raamisid läti heliloojate Juris Vaivodsi ja Selga Mence helitööd. Vaivodsi „Bur, bur, meitiņa!“ ehk „Nõiu, nõiu, neiuke“ (1997) räägibki nõidumisest jaaniööl. Esituselt oli see kavas kõige toorem laul. Võõrkeelsed, rõhutatud ja rituaalsed bur, bur’id lonkasid, kuid kuna tegu oli esimesena esitatud teosega, oligi neid keeruline sünkrooni saada. Pärast Vaivodsi sujus kõik peaaegu veatult. Kontrast isegi üllatas, sest eesti heliloomet esitati kire, hasardi ja väljendusrikkusega. Koorilaulu spetsiifikasse ma ei lasku, sest Kolme Linnu pealehakkamise ja tahtmise taustal ununes ja näis muu pehkinuna. Kontserdile pani punkti läti helilooja Selga Mence laul „Neba maize pate nāca“ ehk „Leib ei jõua ilma tööta lauale“ (2010).

Ardo Ran Varres on oma teose kohta kavaraamatus öelnud järgmist: „Mind inspireeris Ellen Niidu „Suure maalritöö“ juures tõdemus, et tegu on omamoodi loomislooga. Näiliselt lihtsa, lastele mõeldud teksti sees on üks suurem lugu, kus hallist maailmast saab värviküllane maailm. [—] Lisaks on mind pikka aega huvitanud võnked ja vibratsioonid, nii heli kui ka valguse puhul. Värvidel on oma kindlad võnkesagedused ja kui need taandada, saame iga värvi vasteks kindla helikõrguse. Seda printsiipi olen püüdnud teose ülesehituses järgida.“

„Suur maalritöö“ on Ellen Niidu üks tuntumaid ja armastatumaid raamatuid, millest on tehtud linateoseid ja lavastusi.2 Raamat räägib vastvalminud maailmast, mis on värvimata ning sestap „ilmetu näis pealt ja seest. Kuis hoida lahus tinti teest või mahla piimast, liimi meest, kui kõik on värvimata?“. Rahvas läks ajapikku selle peale närvi ning tõstis lärmi: „On vaja lihtsalt värvi!“ Siis tuli mäe tagant pintslimees, kes värvis maailma ära ja rahvas muudkui vaatas, imestas, rõõmustas ja vingus. Kellelgi polnud midagi ühegi värvi vastu. Isegi tunti, et neid napib. Siis sai kõik aga liiga kirju. Valge värvide summana päästis pintslimehe, maailma ja rahva. On see maailm, mis on värvimata, või inimene, kes ei näe selle värve – või ei taha neid näha? Mõni lihtsalt ei meeldi. Ei meeldi nii hullusti, et selle alla kühveldatakse mürki, pomme, kuule. Või ei ole õpetatud nägema.

Ardo Ran Varrese helitõlgendus on süsteemne, narratiivne ja klassikalise vormiga. Läbiv motiiv on maakeeli hüplik tai-ri, mida on laiendatud ja kokku pressitud, ümber pööratud. Teos on tonaalselt seotud ning mängleb pooltoon-täistoongamma ja täistoonhelirea vahel. Kesksed on sinise, rohelise, punase ja kollase värvi lainesageduse vasted helis: sinisele vastab D-, rohelisele C-, punasele G- ja kollasele B-noot. Värvidest on üles ehitatud lühike täistoonhelirida, rohelisest aga täistoon-pooltoongamma. Kui neli helikõrgust on töödeldud ja üksteisega segatud, moodustub G-, C-, B- ja D-noodi kooskõlas valge värv. Teos lõpeb valgega ning repriisis laheneb esimest korda nõnda ilmub korduv kromaatiline käik Es-molli, illustreerides justkui kõikide värvide ühtesulamist. Ligikaudu 16 minutit kestev teos on tervik, mille harmooniline kulminatsioon lasub kuldlõikes sõnadel „Jeesus Kristus“ ning esimesel ja viimasel väikese sekundiga fortissimo n-ö akordil. Sellise pikkusega teoselt oleks kõige hea ja turvalise kõrval oodanud värskust või eksperimenti, mis oleks andnud teosele enam isikupära.

Kammerkoori nooruslikkuse juures morjendas mind, et tegu oli järjekordse kavaga, kus seitsme helilooja seast üks on naine. Põhjusi on kindlasti tuhat, miks koostati kava just nende heliloojate teostest, kuid see ebavõrdsus on naiivne. Kui mitte noored, siis kes veel tegeleb sellega, et vast õppima asuvatel naistel või kellel tahes, kes pole valge paiksooline heteromees, oleks kas või koorirepertuaarist heliloojast eeskuju leida? Haridus, kust see alata võiks, seda ei võimalda, sest praegusi EMTA juht­organeid arvestades läheb aastakümme, kuni liigutakse õppekavade, -korralduse ja pedagoogikaga XIX sajandist edasi. Lääne muusikaloo viimases, XX sajandit hõlmavas kuulamis­kavaski on 21 heliloojast vaid üks naissoost. Uus põlvkond võiks ju midagi muuta?

Luzerni festivali juhid, kes seadsid tänavu rõhuasetuse mitmekesisusele, loodavad, et sellele keskendumine suunab arutlema rassismi, seksismi ja tõrjutuse üle klassikalises muusikas.3 Mõned muusikud, osa publikust ja kommentaatorid on festivali jõupingutustesse suhtunud skeptiliselt ning pidanud seda pelgalt reklaamiks, väites, et see ei aita eriti klassikalise muusika valdkonnas valitsevat süsteemset ebavõrdsust vähendada või et festivali keskmes peaks olema kunst, mitte ühiskonna probleemid. Sama arvavad kindlasti paljud selle teksti lugejad, aga sellegipoolest loodan, et väikesele torkele järgneb ka väike mõte, uus värv.

Kammerkoori Kolm Lindu õhu läbilaskvus on volüümikas, nad pole kinni valdkonna välises ja anakronistlikus elitaarsuses, vaid tegutsevad nii, nagu endale meeldib. Nii on potentsiaali jõuda uue publikuni, keda juba ammu ei huvita prestiiž, vaid taotlus ja ärksameelsus. Küll aga teeb välise värskuse kõrval meele­härmi läppunud ja teadvustamata sisu. Klassika esitamine väärib mõtestatust ja põhjendatust, vastasel juhul on ettevõtmine küsitav, sest ilusa või lemmiku esitamine on kultuuriline küsimus ning hedonismimaik on praeguste sündmuste keskel problemaatiline. „Suur maalritöö“ on perspektiivimuutuseks hea algus.

1 Aare Allikvee, Huvitavaid lehekülgi muusikast. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kõrgema ja Kesk-erihariduse Komitee Teaduslik-Metoodiline Kabinet, 1967. 124 lk.

2 Ellen Niit, Suur maalritöö. Eesti Raamat 1971.

3 Javier C. Hernández, A European Music Festival’s Push for Diversity Stirs Debate. – New York Times 12. VIII. 2022. https://www.nytimes.com/2022/08/12/arts/music/lucerne-festival-diversity.html

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht