Suure-Jaani VII muusikapäevad (I)

IVALO RANDALU

Lõike muusikapäevade päevikust 19. ? 23. VI Laupäev, 19. VI

Ilm samasugune kui Tallinnas: päikeseline, aga jahe. Juba teel oli festivali kunstiline juht Andres Uibo päevade õnnestumises absoluutselt kindel, kiitis kõiki asjaosalisi alates Suure-Jaani poolse korraldaja Maret Aabojaga ja lõpetades entusiastlike muusikutega. Nii on ta ennegi teinud, eks enda ümbritsemine tublide inimestega sünnita enesekindlust, aga, olgem ausad, ta jõuab ka ise mitme eest (ja mitte ainult kunstilise juhina). Nõnda mullu ja tunamullugi.

Kell 16 ? Mati Palmi õpilaste kontsert heliloojate Kappide majamuuseumis. Salong, kõrvaltuba ja esik tuli rahvast täis, trepilt pöördus hilinejaid tagasigi. Mati Palmil oli tulnud tore mõte lasta eesti muusikal kõlada muulaste esituses. Neiks olid vaid üldse üks-kaks aastat vokaali õppinud kolm noort meest ja sopranist magistrant Ludmilla Kõrts. Loomulikult pärinesid küpsemad esitused viimaselt ? tõelise sügavuse saavutas Tubina ?Halli laulu? tõlgendus. Meeldiva tämbriga üllatas bariton Igor Tsenkman (A. Kapp, Kreek, Vettik), seevastu teistele (ka türgi päritolu Austria kodanik Ali Sahinile) valmistasid just Kapi laulud (?Pilvele?, ?Üks ainus kord?) ületamatuid intonatsioonilisi raskus. Need on küll lühikesed, kuid keeruka koega ja seetõttu harva esitatavad lood, millega Palm põhjendaski nende kavva võtmist. Kontserdi garneeringuks laulis meister lõpuks veel ise Saart ja Ernesaksa, klaveril Merike Käver.

Kell 18 koguneti kalmistule, andmaks au Kappide dünastiale, Saarele ja Julius Vaksile. Südamesoojaga kõneles neist ja kodukandist nestor Johannes Jürisson, laulis segakoor Ilmatar, kuulajateks kohalike kõrval ka prof. Palm oma õpilastega ja Lätist külla tulnud segakoor. Mälestati ka Ilmatari kauaaegset juhti Albert Pettineni ja lauldi koos lätlastega tema elurõõmsat ?Tule meiega?.

Kell 22 Suure-Jaani õigeusu kirikus ? Orthodox Singers Valeri Petrovi juhatusel. Sündis päevade esimene kõrghetk. Seda kaheksaliikmelist kooslust pole siinkohal vaja tutvustada, erakordne publikuhuvi kinnitas tõika, et hea kunst vajab üksnes teadvustamist, paisutet reklaam kui niisugune ainult devalveeriks mainet, rahvas tunneb vääramatult ise, mis on hea või mis seda pole. Suurepärase akustikaga väike kirik, mis veerand sajandit tühjalt seisnud, mahutas nüüd vaevu 300pealise publiku, pärast trepil kuulsin ka soome, saksa, läti keelt. Kava ulatus seitsme sajandi taha, kulges ajalises gradatsioonis vanadest unisooniviisidest Arvo Pärdini välja.

Kuigi juba esimestes lauludes haaras kuulajaid erakordne dünaamika, kõla ning sisemine liikuvus, lisandus numbrist numbrisse ometi uusi värve, samas näis üha avarduvat ka niigi kohe demonstreeritud dünaamiline skaala. Paiguti tundus, et nõnda vaikselt pole võimalik üldse laulda ? heli oli õrn nagu tuuleõhk, sellest ppp-st oleks ka suvise vahtralehe liug läbi kostnud. Erilise tämbri ja kantileeniga võlus kuulsa Arhangelski ?Suur austamislaul?, mis isiklik sügavaim elamus. Muidugi sai põnevil oodatud osi Pärdi tippteosest ?Kanon pokajanen?, seda eeskätt võrdluseks EFK esitusega. Ent mõõduvõtt muutuks mõttetuks: Kaljustega on meil suurepärane kooriteos, Petroviga hoopis tõeline ortodoksne kirikulaul. Usun, et nii, nagu laulab see ansambel, ei saa laulda sakraalsesse maailma kuulumata.

Pühapäev, 20. VI

Kell 11. Jälle on päikeseline, kuid jahe ilm, kirikus andis see pikapeale tunda. Kõige tublimad pidid ses mõttes olema Andres Uibo, Aare Tammesalu ja Maano Männi, sest tegu oli muusikapäevadele pühendatud kontsertjumalateenistusega. Alustati Bachi ühe kaunima koraaliprelüüdiga BWV 662, läbi teenistuse kandvaks oli aga määratud Artur Kapp: prelüüd tðellole ja orelile, aaria viiulile ja orelile ning ?Andante religioso? tðellole ja orelile. Vaimusilmis täitus kirik Kapi kaasaegsetega. Kui suur küll võinuks neile tunduda see muusika?

Kell 13 koguneti kohvikusse (ikka Arturi Juures) ja see väiksekene sai pilgeni täis ? kõik siin ilmas on suhteline. Et aga kandlemuusika ei kuulu ammu enam ainult simmanite juurde, näis kogunenutele teada olevat, sest Kristi Mühlingi Bachist Kristjan Kõrverini ulatuv kava oli oodatud ja võeti väga hästi vastu. Ja teada saadi kandlest rohkem kui ühest taolisest pillist loota julgeti. Kas või seda, et kannel pole üldse eestlaste leiutis; et meil arenes see idamaise kingitusena vaid eriliseks pisivormiks; et sarnased pillid on veel üksnes Soomes, Leedus-Lätis ja loode-Venes; et kromaatilised kandled on meie naabritel kõik erinevat tüüpi ja et 1952. aastal eesti kandlemeister Väino Maala konstrueeritu on maailma täiuslikem, mis võimaldab mängida kõigis helistikes erinevate ajastute muusikat ? umbes nagu klavessiin.

Meie pilli kiituseks mängis ta Salmenhaara ?Ballaadi?, mille esitamiseks vajavad soomlased kahte instrumenti. Et aga kannel dünaamikas klavessiini ületab, tõdesime Bachi lautosüidi (BWV 996) kolmes valitud osas. Eesti autoritest meeldis kõige enam kaks osa Aarne Männiku tsüklist ?Aastaring? (kui kujundlikud on näiteks vihma vihurid ?Sügises?!). Kahtlemata on põnev ?Notae? Kristjan Kõrveri tsüklist, mis alles teoksil, põnev eeskätt tehnilise poole pealt (flaþoletid jm.). Iseenesest läheb atonaalne muusika kandlel hästi, ent liialdused näiteks täiskõlaliste löökidega keeltele (klastrid) mõjuvad sel ?üheregistrilisel? pillil vaesestavalt. Igatahes oli vahva tund eripärases kõlamaailmas.

Kell 19 astus kirikus üles Tallinna Muusikakeskkooli Sümfooniaorkester, juhatas Toomas Kapten. Mõned ?pärismuusikud? hindasid orkestri taset kui mitte paremaks, siis vähemalt EMA omaga võrdseks. See pole viimasele laituseks, vaid pigem kiituseks esimesele, kus stimmisid hästi keel- ja puhkpillid nii eraldi kui koos, dirigenti jälgiti tähelepanuga. See tagas tasakaalu orkestri ja solistide vahel, keda oli arvukalt: tðellist Maarit Kangron Haydni C-duur kontserdis (I osa), flötist Riina Kalmet Doppleri ?Ungari fantaasias?, pianist Maria Aru Lemba I klaverikontserdis (I osa), vioolamängija Raul Eensalu Bartoki kontserdis (II ja III osa), viiuldaja Silver Laas Sarasate ?Mustlasviisides? ning pianist Egle Uljas Raveli G-duur kontserdis (I osa) ? nad kõik pälvisid sooja aplausi.

Otse nimetatute järel soleeris orkester tänavu klaveri erialal kooli lõpetanud noore komponisti Jaak Siku (õp. Timo Steiner) esiettekandelise palaga ?Ambassador? ? muusikaga, mis annab tunnistust varasest mõtteküpsusest ja tehnika valdamisest.

Kell 22 majamuuseumis ? Johannes Jürissoni kolmveerandtunnine dramatiseering Villem Kappi elust ?Tüdruk helesinises kleidis?. Aluseks võttis autor 24aastase Villemi kirjad Maimu Evardile. Tütarlapse vastused ja kõik sisemonoloogid (need tulid helilindilt) on autori nõtke ning hea taktiga looming. Lavastus on Viljandi Kultuuriakadeemia töö, ka taustmuusika valikus. Villemit mängib Romet Koser, Maimut Marika Mäger, lavastas Andres Linnupuu ja tükk jääb veel rändama.

(Järgneb.)