Sõnu mõtestades ja mõtteid sõnastades

Püüdes jõuda Pärdi loomingu essentsini, tuumani, mis konstitueerib selle olemuse, tuleb astuda välja muusikateoreetilisest diskursusest ning pöörduda religiooni ja filosoofia poole.

AURORA RUUS

Konverents „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“, 15. – 16. X Arvo Pärdi keskuses ja otseülekandena veebis. Ettekandeid pidasid Peter J. Schmelz (Arizona ülikool, USA), Leopold Brauneiss (Viini muusika ja esituskunstide kõrgkool, Austria), Peter C. Bouteneff (Püha Vladimiri õigeusu teoloogiline seminar, USA), Jeffers Engelhardt (Amhersti kolledž, USA), Kevin C. Karnes (Emory ülikool, USA), Andreas Waczkat (Göttingeni ülikool, Saksamaa), Chris May (Sydney, Austraalia) ning Eestist Toomas Siitan ja Mart Humal (Eesti muusika- ja teatriakadeemia), Tauri Tölpt (Tartu ülikool, EELK usuteaduse instituut) ja ikoonimaalija, diakon Nikita Andrejev (Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus). Programmi kuraator Toomas Siitan.

Arvo Pärdi keskuse ning muusika- ja teatriakadeemia koostöös korraldatud esimene Eestis toimunud rahvusvaheline teaduskonverents võimaldas heita pilgu Pärdi loomingule ja seda ümbritsevatele erinevatele kontekstidele. Kuigi üritus oli lükkunud aasta võrra edasi, pühendati see Pärdi 85. sünnipäevale ning oli ühtlasi omamoodi jätkuks Püha Vladimiri seminari Arvo Pärdi projekti algatatud konverentsile „Pühaduse kõla“ („Sounding the Sacred“) 1. – 4. V 2017 New Yorgis.

Kuna Pärdi loomingut on nii palju uuritud, on juba omaette ülesanne leida mõni seni käsitlemata rakurss. Lisaks tuleb tõdeda, et Pärdi (ning loomulikult paljude teiste heliloojate) loomingu analüüsimiseks pole muusikateaduse traditsioonilised töövahendid ja meetodid kaugeltki ammendavad. Et sellist kompleksset, isegi ehk metafüüsikasse ulatuvat teemat käsitleda, on vaja sügavamat elutunnetust, kui seda on pelk muusikateoreetiline analüüs. Küsimusele, milline siis ikkagi on see zeug,¹ mille abil saaksime rohkem aimu maailmast, mille muusika meile avab, püüdis vastuseid anda inspireerivalt idülliline kahepäevane retk kesk kaunist Laulasmaa männimetsa.

Muusikateoreetiline käsitlusviis. Konverentsi esimesel päeval domineerisid ettekannetes käsitletud teemade hulgas võrdlemisi spetsiifilised muusika­teoreetilised analüüsid nii konkreetsetest teostest kui ka Pärdi stiilist. Peaesineja Peter J. Schmelz võrdles Pärdi ja Valentin Silvestrovi loomingut ning kompositsioonitehnikaid, nende kokkupuutepunkte ja vastastikust mõju. Iseäranis intrigeeriv oli mõlema helilooja positsioneerimine NSV Liidu ajas ning sellest lähtuv Zeitgeist, mis nende loomingulist käekirja mõjutas, ent samas piiras. Sellest võrsusid ka absoluudi idee otsingud muusikas, mis saatsid mõlema helilooja püüdeid lihtsama muusika poole.

Juba konkreetsemalt käsitles Pärdi tintinnabuli stiili Leopold Brauneiss, kes on uurinud tema komponeerimisprotsessi tunnuseid: nii komponeerimise reegleid kui ka nende hülgamist, sõna analüüsi kui igasuguse loometegevuse algust ning neist alguse saavat omamoodi esteetilist religiooni, mis iseloomustab Pärti ja tema loomingut.

Samas vaimus jätkas Chris May, kes vaatles lähemalt tsüklilisust ja draamatehnikat Pärdi esimeses ingliskeelses suurvormis „Litany“. May selge ja süstemaatiline sissevaade muusika struktuuridesse oli põhjapanevate detailideni süüviv ning andis samuti aimu reeglite loomisest ja nende rikkumisest sündivast sümbioosist. Pärdi analüüsimisega konkreetse teose najal astus üles ka Toomas Siitan, kelle ettekande keskmes olnud teos „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ on silmapaistev näide konfliktist Pärdi loominguteed kujutava üldlevinud narratiiviga. Olles küll tintinnabuli stiili olemust selgitav teos, oli see omal ajal siiski vastuoluline, mistõttu demonstreerib see seni kehtiva Pärdi-narratiivi teatavat lihtsustatust.

Ainsa naisterahva, Jelena Tokuni ettekanne „Arvo Pärt: uus range tintinnabuli stiil“ jäi kahjuks haigestumise tõttu ära ning tema asemel astus üles Mart Humal. Emeriitprofessori ütlemata spetsiifilise ja süvitsi mineva analüüsi keskmes oli Pärdi 2. sümfoonia ning selle X/JI-invariantsed dodekafoonilised seeriad. Ettekande eesmärgiks oli ilmestada Pärdi loomingu originaalsust mõnes muus avaldumisvormis, kui seda on tuntud tintinnabuli, antud juhul varases dodekafoonilises teoses, mis on originaalne nii oma tehnika kui ka väljenduse poolest.

Vita contemplativa. Püüdes jõuda Pärdi loomingu essentsini, tuumani, mis konstitueerib selle olemuse, tuleks astuda välja muusikateoreetilisest diskursusest ning pöörduda religiooni ja filosoofia poole. Selleks et leida see nähtamatu ja sõnastamatu, ent kuuldav, heli või häälestuse dimensioon inimeses, on vaja mõista, et südametunnistuse kutse kutsub meid vaikuses ja vaikides.² Niisiis tuleks Pärdi puhul pöörduda tagasi algusesse ­ vaikusesse, millest saab alguse Sõna.

Selliselt lähtekohalt sai alguse konverentsi teine päev, mida alustanud Tauri Tölpti ettekande keskmes oli mitmes Pärdi teoses leiduv Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. See kristliku maailma mõjuvõimas tekst, mis Pärdi sõnutsi „võtab kõik kokku“, on aja jooksul läbinud pika teekonna ning saanud mõjutusi nii idast kui ka läänest. Niisiis vaatles Tölpt selle teoloogilist teekonda ja jõudis välja Pärdini.

Sõna põhjapaneva rolli võttis lähema vaatluse alla vaimulik Nikita Andrejev, kelle poeetiliselt formuleeritud kontseptsioon logos’est kui kunstiteose alusprintsiibist avas tee Pärdi loomingu universaalsuse- ja tõetaotluse mõistmisesse. Kuigi see logos võib olla nii sõna, kõne, mõistus kui ka „ratsionaalne jõud, mis on seesmiselt omane nii maailmale, inimloomusele kui ka igale inimesele eraldi“, on see ühtlasi ka Jumala ja Maailma vahendaja kui loov Sõna (Jumal ütles: „Saagu valgus“).³ Loova, ent samal ajal vaikiva sõna fenomeni käsitles aga Peter C. Bouteneff, kelle ettekande keskmes olid need Pärdi teosed, mis on loodud mõnele sellisele tekstile, mida pole teoses endas kuulda. Vokaalteoste süllaabilised reeglid kehtivad küll instrumentaalteostes, ent teksti esitamiseta.

Sarnaselt jätkas Andreas Waczkat, kelle ettekandes „Vaikuse kõla(d): kuuldamatu ja kohalolek Arvo Pärdi „Silentiumis““ uuritakse läbi filosoofilise ja ka vaimse prisma vaikust ning kõlava vaikuse paradoksi kui jumaliku kohalolu kogemust. Kuigi rangelt võttes pole vaikust olemas, teeb Pärt Waczkati sõnutsi tavapäraselt kuuldamatu kuuldavaks. Pärdi omamoodi vita contemplativa õpetab tegema vahet välispidisel vaikusel ja vaikusel kui spirituaalsel rahul meis endis. Nagu on tõdenud Nietzsche, on inimestega raske elada, sest et vaikida on nii raske. Airi Liimets² on sellele aga lisanud, et inimestega on raske elada, sest nad sunnivad meid kõnelema ja keelt kasutama. Kui keelt liiga palju ja mõttetult kasutada, teeb see oma mitmetähenduslikkuse tõttu võimatuks üksteise täieliku mõistmise. Seepärast aitab inimesel iseendaks saada just nimelt vaikusega täidetud keel.

Vaimse ja metafoorse vaikuseni jõudis samuti Jeffers Engelhardt, kes uuris tintinnabuli materiaalsust klaveritehniku vaatevinklist. Ettekandes rullusid lahti Pärdi muusika akustilised fenomenid kuulamisviisis, mis põhineb vibreeriva materjali ja kehalise taju resonantsel suhtel, enne kui muusika muutub millekski kujundlikuks või tõlgendamise objektiks. Konverentsi viimane esineja, Kevin C. Karnes tegi arhiiviallikate põhjal ülevaate tintinnabuli tehnika kujunemisloost, vaatles selle mõiste ja tähenduse transformeerumist ning suhet Pärdi maailmavaatega.

Kui mõtted vaikivad ja sõnad lakkavad. Rääkides Pärdist peaksime esmalt vaikima. Kui isegi söandame midagi öelda, peaksime olema kindlad, et see söakus oli sündinud vaikusest. Võib-olla just seetõttu ongi keeruline tuua eri teemasid varjust valgusesse ning helisid vaikusest muusikasse; mõtestada sõnu ning sõnastada mõtteid. Eesti esimene teaduskonverents Pärdi loomingust oli peale suurepäraste ettekannete ka tehniliselt meisterlikult teostatud. Loodetavasti saab sellest viljakas traditsioon, mis edaspidigi toob kokku Pärdi muusika austajad üle kogu maailma.

1 Martin Heidegger, Kunstiteose algupära. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002.

2 Airi Liimets, Filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. – Vikerraadio Ööülikooli loeng 9. XII 2017.

3 Pierre Hadot, Mis on antiikfilosoofia? Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.