Sõja näod

I maailmasõda ja Trooja sõda uuriva Märt-Matis Lille ooperi „Tulleminek“ esietenduse eel on sobilik rääkida sellest, miks üldse sõtta minnakse.

ANNE LILL

Trooja sõda on püsinud Euroopa kultuurimälus ning andnud kirjanikele ja kunstnikele ainest antiikajast praeguseni. Ligi 3000 aastat tagasi peetud võitlustes, mida esimesena on kirjeldanud Homeros „Iliases“, esitatakse neidsamu küsimusi ja näidatakse samu vastuolusid, mis ei ole tänapäevani lahendust saanud. Sõtta minnakse õige ja ülla eesmärgi nimel, aga selle taga peituvad labased materiaalsed huvid. Müüdi järgi kogusid kreeklased sõjaväe ja läksid üle mere Troojasse, et tagasi tuua sinna viidud (või sinna läinud?) ilus naine Helena. Abikaasa Menelaos oli õiglast viha täis ja ärgitas venda Agamemnonit koguma võitlejaid, et naisest ilmajäämise eest kätte maksta, ja eriti selleks, et karistada Trooja printsi Parist, kes naise oli võrgutanud. Vennad Menelaos ja Agamemnon, Atreuse pojad ehk atreidid toovadki meestele ette ajendid, et minna õige asja eest sõtta, ja mõjutavad kreeklasi sõitma üle mere Troojasse võitlema. Juba antiikajal esitati küsimus, kas Helena viidi ikka vägisi kaasa, kas ta mitte ise ei eelistanud võõrsilt külla tulnud kena noormeest oma mehele. Ega ta olnud kergemeelne, et mitte öelda edev ja liiderlik naine? Kui arvutul hulgal mehi pidi tema pärast võitlusse minema ja surema, siis oli see nagu auküsimus: kusagilt barbarite juurest tuleb keegi, kes kreeklaste uhkuse jalge alla tallab. Sõda saab seega au ja prestiiži küsimuseks – meestele nii tähtis, eriti kui sellega kaasneb patriotismi õhutav retoorika. Aga nii muuseas tähendas see ka jõukast Trooja linnast saadavat saaki ja selle rikka piirkonna oma mõju alla saamist. Igal juhul oli kreeklaste sõjaväe võitlusind Trooja all algul suur, kümme aastat kestnud linna piiramise käigus vähenes aga tunduvalt. Tekkisid meestevahelised lahkhelid: kes on kõige vapram sõjamees (tüli Odüsseuse ja Aiase vahel, mis lõppes solvunud Aiase enese­tapuga), kas sõjasaak on ikka teenetele vastav (Achilleuse viha ja võitlusest loobumine „Iliast“ siduva motiivina). Troojat ei oleks vallutatudki, kui osav Odysseus poleks mõelnud välja kavalusega linna tungimise plaani (Trooja hobune). Pärast kümmet aastat võitlusi ja linna piiramist see vallutati ning järgnesid tavapärased tapatalgud: linna kaitsnud mehed surmati, naised viidi orjadena kaasa. Homeros, kes kirjeldab sõja kümnendat aastat, põimib oma eeposesse tunnete ja tegevuste mitmekihilise mustri, mida tihti kannavad vastandlikud motiivid ja väärtused. Tema lugu ei valgusta mitte ainult kreeklaste poolt, vaid ka nende vastaseid, troojalasi. Kujunenud pildi ilusaim tulemus on inimlik vaade elule selle eri külgedest, mille üks osa on ka surm. „Iliase“ lõpus, kui istuvad koos Trooja valitseja Priamos ja kreeka sõdalane Achilleus, jääbki kõlama kurb mõtisklus elu ja inimeste kaduvusest. Priamose vanim poeg Hektor langes lahingus Achilleuse käe läbi ja isa tuleb vaenlaste leeri, et poja surnukeha tagasi paluda ning see väärikalt matta. Siin ei räägita aust ja uhkusest, vaid elu ja surma valusast tõest. Homeros ei räägigi üllast sõjast õigluse eest, kreeklastele ei ole see püha sõda oma maa ja kodude kaitsmiseks. Kodu kaitsevad tegelikult troojalased. „Ilias“ ei loo pilti vihatud vaenlasest, kelle tapmine on vajalik, loomulik ja mõnikord ka kangelaslik. Homeros näitab vastast kui inimest, kellel on kas samasugused või isegi sügavamad tunded kui oma meestel. Ilmselt ei tohiks sõjamees nii mõtlema hakata, sest siis ei teeks ta seda, mida kästakse ja milleks ta on kutsutud. Poeet võib aga seda teha ja aeg on näidanud, et selles seisneb ka tema suurus.

Jacques-Louis David. Andromache leinab Hektorit. Õli, lõuend, 1783. Fragment.

Wikimedia Commons

Selle mõtte taustal tõuseb „Iliases“ esile Hektori naise Andromache kuju, kes on troojalanna, kuid algselt pärit siiski Kreekast. „Iliase“ VI laulus on tema jumalagajätt oma mehega, kes peab minema lahingusse, kust too ilmselt elusalt ei naase. Kuuleme palvet naiselt ja emalt, kes hoiab kätel imikust poega, et mees temast ei lahkuks. See on väikese inimese lihtne palve elu hoidmiseks ja see tõuseb oma tundejõult kõrgemale linna või kodumaa, ema paatosest. (Isamaa on nii kreeka, ladina kui ka näiteks vene keeles naissoost sõna, kuigi sisaldab sõnatüve „isa“: kr patris, ld patria, kuid vn rodina). „Ilias“, muidu nii mehekeskne ja maskuliinsetele huvidele-väärtustele keskendunud, loob Andromache stseeniga ootamatu vaatenurga taplusest ja surmast küllastunud ümbruses. Ilmselt just seetõttu on see ka nii meeldejääv ja mõjuv. Kreeka tragöödia leiab hiljem, V sajandil eKr uuesti selle teema üles ja toob Andromache lavale oma aja kriitilisel perioodil. Ränga kodusõja taustal mõjub see kaasaegsetele tugevalt. Euripidese tragöödias „Andromache“ näeme traagilise saatusega naist, kes on sõja tõttu kaotanud kõik, mida kalliks oli pidanud – lapse, mehe, lähedased, kodumaa – ja peab elama võõraste keskel. Ta on Achilleuse poja Neoptolemose sõjasaak, tema elu ohustab ka viimase armukade naine. Teises Euripidese tragöödias „Troojalannad“ kuulub Andromache õnnetute trooja naiste hulka, kes kurdavad oma saatuse üle, kui on võtjate-kreeklaste orjadena sunnitud kodumaalt lahkuma. Kaotanud kõik, mis tähistas neile endist õnne, eelistaksid nad sellises olukorras pigem surma. Üks neist naistest on Hekabe, Priamose naine, kelle nimi tähistab samuti õnnetust ja meeleheidet, olgu siis Carl Orffi „Carmina Burana“ saatuseratta kujundis või Shakespeare’i tragöödiate kaudu. Andromachegi on jäänud kehastama vastuseisu sõja hävitavale jõule ja elu püsivate väärtuste eest seismist.

Trooja sõda ei toonud kellelegi õnne. Sõjast võidukalt naasnud Agamemnoni tappis kodus tema oma naine või selle armuke (Aischylose, Sophoklese ja Euripidese tragöödiate teema). Teised Trooja sõjas käinud mehed said igaüks oma osa vintsutustest kätte (Odysseuse lugu), kuid Menelaos koos Helenaga näis sellest kõige puhtamalt välja tulevat. Ajaloo paradoksid, mis toimivad praeguse ajani!


Kommentaar

Ooperi „Tulleminek“ kirjutamisele on andnud lähtekoha Trooja sõja kirjeldused. Mind huvitas Trooja sõda kui üks kõige arhetüüpsema ja mõjukama tähendusega sõjasündmus kultuuriloos.

Samal ajal on ooperi teljeks I maailmasõda ja selle kirjeldused, nii nagu need avalduvad sõdurite kirjades, päevikutes ja ilukirjanduses sellistel autoritel, kes selles sõjas osalesid või keda see vahetult puudutas. I maailmasõda on lähiajaloos üks kõige märgilisemaid sündmusi, mille järellainetuses elame seniajani. Ma olen uurinud just sõjas olnud sõdurite subjektiivset perspektiivi. Sõdurite teema kõrval huvitas mind aga naiste – eelkõige emade ja abikaasade – vaatenurk sõjale. Selle lähtekoha olen võtnud Trooja sõjaga seotud Andromache tegelaskujust.

Kolmandana olen kasutanud sõjateemalisi eesti rahvalaule. Kui nendesse süvenesin, avanes hämmastavalt rikas ja mitmetahuline maailm, kust võib leida heroistlikku sõjaoptimismi ja mahlakat sõjavastast trotsi, aga ka ülimalt poeetilist ja hingestatud ettekujutust sõjakoledustest – nii nagu see avaldub koju jäänud naise või õe perspektiivist.

MÄRT-MATIS LILL, ooperi „Tulleminek“ helilooja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht