Sibeliuse esitus kui süvenemise saavutus

Toomas Velmet

  Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: HELI VESKUS (sopran), ANNALIISA PILLAK (metsosopran) ja JAANIKA RAND-SIRP (klaver) Kadrioru lossis 2. VII.

 

Kammerlaulule kui žanrile on Eesti Interpreetide Liidu poolt avatud tee kuulajateni läbi kontserdisarja “Akadeemiline kammermuusika” Kadrioru lossis. Pühapäeval rõõmustasid saalitäit kuulajaid sopran Heli Veskus, metsosopran Annaliisa Pillak koos pianist Jaanika Rand-Sirbiga.

Lauljaid ühendab ilmselt asjaolu, et nad mõlemad on ühe pedagoogi, Ludmilla Dombrovska õpilased ja oletatavasti sealt on algselt pärit ka süvenenud huvi kammerlaulu vastu. Olen kindel, et paljud mäletavad veel suurepärast paari Ludmilla Dombrovska – Bruno Lukk. Süvenenud seepärast, et ilma selle seisundita ei saa kammerlaulu žanris midagi korda saata ning seesama süvenemine nõuab aega ja pühendumist kui inglise muru kultiveerimine. Teatavasti ka pianistidele, kes tegelevad kammerlauluga, on tulemuslikkuse eelduseks samad nõuded, see juba on kord nii. Jaanika Rand-Sirp on aga just selle eriala magister aastast 2002. Et kammerlaulja ja Lied-pianisti karjääril on perspektiivi nii kõrgusse kui kaugusse, selle väite tõestuseks tuletame meelde tublisti üle kuuekümnese Victoria de los Angelese üliedukat kontserti 1980ndate Tallinnas või veel lähemalt – professor Ivari Ilja koostööd sellise fenomenaalse maailmabaritoniga nagu Dmitri Hvorostovski.

Heli Veskus on ilmselt paar sammukest sel raskel, aga tänulikul rajal ees. Meenub tema 2. XI 2003 Mozarti ja Bergi (!) kava koos Sirbiga (kaastegev Rauno Elp), aga Annaliisa Pilla-kuga kohtusin küll esmakordselt. Selles pole ka midagi imestama panevat, sest lauljataril on alates 1999. aastast olnud õppeotstarbelist asja Sibeliuse akadeemiasse ja ka Milano konservatooriumisse ning tasub üles lugeda temaga tegelenud pedagoogid: Ollinkari (Helsingi), Turchetta, Dozi (Milano) ja edasi Valjakka, Gergijeva, Krause, Groop, Bergamo, Kuhn, Amoretti jne. Selline rida sisaldab nii au kui kartust, rääkimata oskustest, mida omandatud. Juba järgmisel hooajal on meile lubatud, et kohtame Pillaku nime nii kontserdi- kui ooperiafiššidel päris täismahus, nii et pangem ennast valmis.

Kontsert, millest praegu räägin, häälestas ennast kuulama juba hästi komponeeritud kavaga. See nägi välja nii: 1. Brahms “Guter Rat” ja “Walpurgisnacht” kogumikust op. 75 “Vier Balladen und Romanzen” kahele häälele ja klaverile; 2. Grieg “Sechs Lieder” op. 48 (A. Pillak), 3. Sibelius “Fem Sanger” op. 37 (H. Veskus), 4. Kokkonen “Sub rosa” (A. Pillak) ja 5. Brahms “Vier Duetten für Soprano und Alt” op. 61.

Kontserdi eel mõtlesin, et täiuslik pilt oleks, kui esimene Brahmsi tsükkel kõlaks tervikuna ja Kokkonen mõnes teises kavas ja kontekstis, aga sellest pisut hiljem. Veel kaalusin, et Brahmsid oleks võinud kohad vahetada, sest op. 75 on ikkagi sellises naabruses kui II sümfoonia op. 73 ja Viiulikontsert op. 77, aga duetid (op. 61) kirjutatud üsna pikaajalises kire- ja õnneuimas oopusest 57 kuni 66ni, kus laulurida katkestas ainult Klaverikvartett c-moll, mis ju ka tegelikult kirehoos kirjutatud. Selle pika ja segase jutu mõte on, et aeg kulgeb pigem kirest küpsuseni kui vastupidi.

Kuulanud kontserdi tervikuna, jäi viimane mõte kaalule alles, sest mulle tundus, et esimesed duetid ka õnnestusid paremini. Aga palju oleks kuulajad kaotanud, kui Kokkose “Sub rosa” (“Isiklikult”) oleks kavast välja jäänud. Esiteks tuleb välja, et tegemist on neljaosalise tsükliga Eeva-Liisa Manneri poeesiale, teiseks väga kõrgetasemeline helilooming ajast (1973), kus paljud loojad sarnast žanri enam ei harrastanud, aga kolmandaks ka tõeliselt hea esitus Pillak-Sirbilt.

Siinkohal kaks märkust kavalehe informatiivsusest. Miks mulle jäi mulje, et Kokkose teos on kavas võõrkehana? Seepärast, et puudusid tsükli osade pealkirjad ja need on Allegro moderato, Molto tranquillo, Allegro ma non troppo ja Moderato ning kõik see kestab soliidsed 12 minutit – seega teos, mis nii kaalult kui sisult vääriline oma naabritele. Annaliisa Pillakule suured tänud tekstide tõlgete eest, need on hästi vajalikud. Ma pole kindlasti saksa keele asjatundja, kuid midagi segab mind, kui “Klosterfräulin” on eesti keeles “Kloostrineiu”. Kas need neiud, kes kloostris on, pole mitte nunnad – seda minu veendumust toetab ka Brahmsi teoste ingliskeelne kataloog.

Üldiselt tundus, et soliidse kontserdi tugevam külg kuulus soome heliloomingule, kuna Sibeliuse tsükkel Veskus-Sirbi esituses oli igatahes saavutus nii ansamblilt kui karakterilt ja süvenemisastmelt. Iseenesest põnevate duettide puhul näis mulle, et dünaamilise skaala baasiks võiks kammerlikult olla piano-suund, et ei tekiks muljet forte-võistlusest. Kohtunikuroll on siin kindlasti pianisti pärisosa.

Lugupeetud lauljad, kes kammerlaulu kõrgelt hindavad – kohutavalt palju on aegade jooksul loodud head muusikat selles žanris ka XX sajandil, ärge jätke meid sellest ilma!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht