Pealelend: Mart Mikk, Rahvusooperi Estonia ooperijuht

Tiina Mattisen

Eile, 27. märtsi hommikul kuulutati välja konkurss uue eesti ooperi kirjutamiseks, et tähistada esietendusega novembris 2017 väärikalt Eesti Vabariigi juubelihooaega. Loen tingimustest, et ideekonkurss on suunatud üksnes Eesti Heliloojate Liidu liikmetele – kas tahate nii kindlustada kvaliteedi või on see reaktsioon mõnede teatri uuslavastuste kriitikale?Oleme senini tellinud uusi teoseid otse heliloojatelt, nüüd proovime veidi teistmoodi, muud põhjust ei olegi. Korraldame ideekonkursi, mis on tõesti suunatud üksnes heliloojate liidu liikmetele, et väärtustada selle loomeliidu liikmeks olemist ja olla samas kindel, et saame ikkagi eesti ooperi.Tingimused on täpsemalt kirjas meie kuulutuses (vt lk 37). Siinkohal toonitan, et ootame teatri sünnipäevaks 16. septembriks kahevaatuselise ooperi visiooni. Tähtis on see, et meie võistlus ei ole anonüümne, s.t ideed on algusest peale seotud konkreetsete nimedega ja autorite varasem looming on teada. Ideedepakkujate hulgast valime välja kolm finalisti, kellega vesteldes teeme oma valiku ja parim hakkab ooperit komponeerima.

Kas kaks vaatust ja kestus kuni kaks tundi on ainus piirang? Või ootate mingit kokkukõlamist Eesti ajalooga (nagu Estonia maja 100. aastapäeva tähistanud „Liblikas” vaatab tagasi teatri algusaegadesse) või hoopis piirate solistide arvu või orkestri suurust?
Selline pikkus tundub tänapäevase teatripubliku jaoks igati optimaalne, piiranguid solistide arvu või koori ja orkestri suuruse osas ei ole põhjust kehtestada. Siinsed heliloojad teavad eeldatavasti meie võimalusi niigi ja konkreetsete lauljate isikupära tajumine tuleb ainult kasuks. Otsene side Eestiga ei ole ooperi temaatika valikul esmatähtis, mulle tundub, et see oleks liialt ahistav, kuid ainestiku seostamine Eestiga ei ole sugugi keelatud.