Paraja vungiga tähtede poole

Virtuaalne kontserdiõhtu oli eeskujulik näide piirangutingimuste leidlikest lahendustest ja vaatajate-toetajate arvu arvestades ka õnnestunud formaadivalikust.

ERKKI TERO

Funk Embassy TV Fest“ 27. III, veebiülekanne Narva Vabalt Lavalt. The Motown Sound, Rita Ray, Siim Aimla Funk Band, Lexsoul Dancemachine.

Ajal, mil enamik suhtlusest on teadmata ajaks kolinud veebi, on kultuurivaldkonna harud leidnud juba ammu võimaluse hoida ennast mitte küll aktiivsena, aga vähemalt pildil. Möödas on piinlik ja säästuvõimalustest kantud kodukontsertide faas, nullpublikuga DJ-set’id ja peataolekust kantud ponnistused. Tuleb vaid loota, et aina kvaliteetsemalt vormistatud live-ülekanded jäävad kuulajatele varuvõimaluseks üritustel osaleda ka kaunis tulevikus, mil harjumuspärane muusikaelu vereringe on taastunud. Philly Joe’s TV on loonud järjepideva ja toimiva veebikeskkonna džässipublikule, agarust uute lahenduste leidmisel on üles näidanud ka mitmed bändid ja peokohad. Viiendat tegutsemisaastat tähistav kodumaine funk-soul-entusiastide plaadifirma Funk Embassy haaras laiema pintsli ja korraldas minifestivali nimetuse all nelja esinejaga kontserdiõhtu Narva Vabal Laval.

Juba paar aastat uue ja eksootilise festivalisihtkohana reklaamitav Ida-Virumaa on sisse toonud ambitsioonika „Station Narva“ ja seni Kohtla-Nõmmel peetud festivali „Mägede hääl“. Miks mitte siis pealinnast kaugemale eksportida ka Ameerika kultuuriruumist imporditud ja põhjamaiseks kodustatud soul- ja funk-traditsiooni? Kui uus stiilipidu kanda kinnitab, soovin järgmiste ettevõtmiste kavas kindlasti näha ka kohalikke ja Venemaa esinejaid – Peterburi ja pulbitseva Soviet groove’i skeene mugav lähedus annaks kohapõhisele aktsendile ideaalse võimaluse. Avarama vaate püüdlust oli märgata juba selgi korral, kuigi heitliku aja tõttu jäid üles astumata 2008. aastani tegutsenud Sillamäe latin disco kollektiiv Smoke’n’Smile Funk Family ja ka soome retroliku soulisaundi esindaja Bobby Oroza. Praeguste võimaluste piires kujuneski virtuaalfestival segasematel momentidel veidi pealesurutud Ida-Virumaa reklaamibukletiks, parimatel hetkedel aga lihtsalt heaks amatöörlike teostusnootideta teleülekandeks.

Veidi üle kolme tunni kestnud „Funk Embassy TV Festi“ avaesineja, projekti korras moodustatud kohalik kuldaja soulikoosseis The Motown Sound andis ihaldatud kammertooni kogu õhtule, esitades nimele kohaselt kuulsa Detroiti plaadifirma 1960ndate hittkataloogi otsetõlkeid. Kuna latt oli tuntavalt kõrge ka rahvusvahelistele tippartistidele, kujunes kümneliikmelise saatebändi ja vokalistide Robert Linna ja Kristi Raiase ehk Rita Ray etteaste veidi jahedaks tribuutrevüüks, kus kanti omapoolse tõlgenduseta ette kõike kuuldut alates The Temptationsi loost „Papa Was a Rolling Stone“ kuni Stevie Wonderi palani „Signed, Sealed, Delivered“ ja The Jackson 5 loominguni. Patt oleks tegijate entusiasmi ja püüdlusi jahutada, aga valgendatud soul oli kohati vaid paari sammu kaugusel peenemate firmapidude stilistikast, mille ainus kriteerium on igihaljaste standardite elava esituse lumm. Isiklik seos materjaliga jäi põhjendamata, palade pealkirjad ja algupära külluslikke tele- ja videovõimalusi arvestades nimetamata. Kui kummardus legendidele oleks paigutunud festivali lõppakordiks, jõudnuks ehk ka The Motown Sound vajaliku higi ja tunnetuseni.

Lexsoul Dancemachine’ist õhkub meil harvaesinevat bänditunnetust ja rõhutatud meelelahutuslikkusest hoolimata seadete ja stiilisulamite peent maitset, milles mängib suurt osa Martin Laksbergi julge produtsendikäsi ja -visioon.

Taavi Muide

Õhtu alguse jahedus kandus edasi ka järgmise suurkoosseisu, Siim Aimla Funk Bandi esinemisesse: siniverelise džäss-funk’i kollektiivina reklaamitud ansambel kultiveerib edukalt särav­valget ja salongilikku kõrgklassi-funk’i, kus improvisatsioon on reglementeeritud, kraed tärgeldatud ja pillid poleeritud. Kaugemale algupärase funk-muusika emotsionaalsusest ja varjamatust vulgaarsusest ei olegi ehk võimalik minna, aga pääsetee võiks peituda ka liigsest klanitusest loobumises ja keskendumises retrožanrite uuendamisele. Siim Aimla Funk Bandi steriilsevõitu heliesteetika ja funk-muusikat muidu määratleva jõulise rütmisektsiooni hillitsetuse põhjus võis peituda ka live-ülekande produktsioonis, kuigi sama­sugust iseloomutuks klanitud helipilti on kuulda ka koosseisu salvestisel.

Värsket briisi tõi festivali kavva aga Rita Ray karakteerne ja soojust kiirgav ülesastumine. Kui muidu jaotatakse meie muusikameedias kõlavaid tiitleid liiga kergekäeliselt, nimetades kujunemisjärgus artiste avansina ette suunamuutjaks ja skeenepäästjaks, siis Kristi Raiase tulekut eesti muusikasse 2019. aastal ilmunud albumiga „Old Love Will Rust“ võib pidada õigustatult silmapaistvaks. Hääli meil on, eriti džässitaustaga naishääli, aga julge omapäraga vokalistidest on puudus ning enamiku keskteeliste sära jääb paljuski ainult promotekstide sõnakõlinasse. Raiase anne sumeda ja samas tugeva vokalistina hellitab kõrva, aga erakordseks teeb tema tuleku ka laulu­kirjutaja talent, kuna oskab turvalisi minevikustiile järk-järgult rakendada oma käekirja hüvanguks ja kirjutada haaravaid lugusid ka etteantud skeemi piires. Jääb igivana küsimus, miks eelistatakse esmakäiguna ingliskeelset repertuaari emakeelsele eripärale, aga Rita Ray juba Euroopa turgudele laienev haare annab sellele vähemalt esialgse õigustuse. Ekspordihõiskes Euroopa vallutamine vajutab unustusse tõiga, et järjepidevust sillutab ka omakeelne originaalrepertuaar, liiatigi kui eestikeelseid soul- ja džäss-funk’i palasid tuleb kaevata aastakümnete tagant. Puhta etteheitena festivali ideelise kujundamise kohta võib küsida, miks ei mahtunud traditsioone hindava plaadifirma eksootikat tulvil kavva ühtki austusavaldust ega vihjet eesti omaaegsetele teerajajatele. Marju Kuut, Els Himma, Gunnar Graps, Tõnis Mägi ja Jaak Joala hoidsid pulssi ja näitasid teed märksa konservatiivsematel aegadel.

„Funk Embassy TV Festi“ ootus­pärane peohari Lexsoul Dancemachine kujunes vihjeliseks vabanemiseks valgekrae pitsitusest, lubades hoogsamat lainetust lavale, telepilti ja loodetavasti ka koduseinte vaikelusse surutud publiku elutubadesse. Blaxplotation-heliribade, soul groove’i, disco funk’i ja latin house’i kõladest kumas lubadus, et pooleldi funk-paroodilise bändina alustanud koosseis siirdub aasta-aastalt aina tõsiseltvõetavama live– ja albumikvaliteedi poole, kus pole sugugi alusetu kompliment nimetada vokalistina troonivat Robert Linnat eesti Jamiroquai Jay Kayks. Grupist õhkub meil harvaesinevat bänditunnetust ja rõhutatud meelelahutuslikkusest hoolimata seadete ja stiilisulamite peent maitset, milles mängib suurt rolli Martin Laksbergi julge produtsendikäsi ja -visioon.

Tinglikult festivali nime kandnud virtuaalne kontserdiõhtu oli eeskujulik näide piirangutingimuste leidlikest lahendustest ja vaatajate-toetajate arvu arvestades ka õnnestunud formaadi­valikust. Kui andestada liigne välismaaihalus ja loota, et tegijad leiavad seose ka kohalike stiilitraditsioonidega, võib saada kontseptsioonist suursündmus ka väljaspool arvutiekraane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht