Ooperilauljate paljutõotav järelkasv

HEILI VAUS-TAMM

?Ooper raekojas?: Eesti noorte ooperisolistide Janne Sevtðenko, Juuli Lille, Helen Lokuta, Taavi Tampuu, Priit Volmeri (klaveril Piia Paemurru) galakontsert Tallinna raekojas 2. VII. Suvine sari ?Ooper raekojas? on sisuliselt ?Ooperilauljate kontserdid raekojas?, sest ?ooper? lubaks siiski justkui etendust. Ja ega seegi võimatu pole, et raekojas midagi lavastatut pakkuda. Aga mõte ooperihooaja välisel ajal suures osas Tallinna külastavatele turistidele (kes ka harjunud päris ooperis käima) kontserdilaval meie lauljaid näidata ja veidi ooperihõngu anda, on tore ja mitmepoolselt kasulik.

Kuigi väikest, kui mitte lavastuslikku, siis liikumise momenti tahaks küll juurde soovitada. Raekojas on võimalusi selleks palju: kõrvalruumid, trepid, erinevad tasandid, korrused, publiku vahekäigus või taga käimise võimalus. Ja igalt poolt kostab hästi. See annaks väga põnevaid kõlalisi ja visuaalseid lahendusi.

Kõige lihtsamaid elemente võis näha ka 2. VII kontserdil: Zerlina ja don Giovanni dueti lõpus hakkasid lauljad suurest trepist alla jooksma ning II poole esimeses loos, Filipi aarias tuli laulja sisse orkestris (klaveril) mängitava ajal.

Kõik viis kava, mis veel suve jooksul tehakse, on galakontserdid, kus määravaks momendiks esinejad, mitte kava: Peterburi teatri noored, külalised Venemaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Soomest ja meie Lauri Vasar ning Ain Anger Austriast-Saksamaalt. Vaheldusrikas seltskond välismaalastele ja eestlastele, võimalus kuulata teiste maade lauljaid.

Põnevam oleks sisuliste kavade ülesehitamine, aga sellel peaksid olema küllap teised alused.

Raekoja akustika on häälele pärast Estonia teatri saali nagu palsam ? kostab ja kajab hiigla hästi. Õnnetus olukorras on ajuti vaid pianist, kes peab orkestripartiid markeerima sugugi mitte võimsa kõlajõuga klaveril. Mingil põhjusel otsustas kogemustega pianist Piia Paemurru ka klaveri kaant mitte täielikult avada, nii et tasakaalus kõla sai nautida alles kontserdi teise poole kammerlaulude saabudes. Igatahes kiitus talle mitte ainult sisuliselt ja tehniliselt, vaid ka füüsiliselt väga raske osa täitmise eest.

Kõige küpsema mulje jättis solistina Juuli Lill ? oma täiesti vapustava hõõgusega lauldud Azucenana ja ka aldi aarias Prokofjevi kantaadist ?Aleksander Nevski?. Azucena aaria on muidugi väga tänuväärne lugu ? kui emotsioon ja hääl kannavad, pole mingi probleem seda ära laulda. Aga ikkagi oli see kontserdi tipp ? siin ei pidanud millelegi mööndusi tegema. Ka ?Aleksander Nevskis? vaimustas kandev, ühtlane hääl ning väga sobiv repertuaarivalik. See-eest kontserdi lõputertsetis ei suutnud Juuli oma häält teistega sulanduma ohjeldada.

Selline galakontserdi vorm on noortele muidugi väga soodne, sest laulda saab just seda, mis kõige paremini välja tuleb. Näiteks Helen Lokuta on Carmenina sarmikas ja võimekas, aga Saint-Saënsi Dalila aaria nõuab suuremat ja laiemat kantileeni. Saavutus, mis ka publikult braavohüüded vallandas, oli muidugi suure hääleulatuse demonstreerimine. Muidu Carmeni-vääriliselt lauldud habaneeras oleks tahtnud veel tulisemat ja tõusu pealt plahvatavat lõppu (klaveripartii isegi pakkus seda).

Janne Sevtðenko meeldis tugeva dramaatilise hääle ja hea vormitunnetuse poolest (Änncheni aaria) ning hispaanlaste Gimenezi ja Granadose lugude võluva esitusega. De Falla ?Nana? (?Hällilaul?) kiikumisrütmist tunduvalt aeglasemaks jäänud tempo muutis laulu millekski muuks ja sundis kasutama liig dramaatilisi võtteid, mis muidu oleksid lapsehällitamises kostnud veidi varjatuna, alltekstina.

Bass Priit Volmer ja bariton Taavi Tampuu särasid tehnikas ja võimetes, jäädes tervikus, legato?des ja üleminekutes kohati kohmakaks. Volmer vaimustas just sügava bassiregistriga, mis oli kandvam ja mõjusam kui muu tessituur, tulles üllatusena justkui kellegi teise suust. Kuigi hääldus oli hea kõigil noortel, jäi saksa keele finessidega meelde just Volmeri esitatud ?Fischermädchen?. Kiiruse, sära ja tehnika tipuks oli Tampuu esitatud don Giovanni number. Tema Schuberti ?Metshaldjas? oli eri tegelaste kujutamises tabavaid karaktereid ja tervikus halvavat pinget, kahjuks jäi lõpu traagika välja laulmata.

Rekordiliselt suurearvulise ja vaimustunud publiku ning raekoja akustika toel mõjus meie noorte ooperilauljate järelkasv ometi kord paljutõotavalt.