November – Vokaalide ja valguse mäng

Novembris oli vokaalmuusika vallas mitmeid pidulisi: Eesti Rahvusmeeskoor tähistas 75., segakoor HUIK! 10., Orthodox Singers 30. ning Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor 50. tegevusaastat.

MARIELL AREN

November seostub harilikult kurblikkusega. Kuigi loodus annab jõuliselt märku, et saabunud on lõputu pime aeg, proovitakse sellele kangekaelselt vastu seista – leida hingevalgus. Hingede­päeval meenutatakse lahkunuid ning mõtiskletakse igavikulistel teemadel, kuid nukrusega käib kaasas ka lootus ning lohutus. Külastatud kontserdid pakkusid mõlemat, ent kaalukauss kippus siiski kalduma optimistlikuma ja elujaatavama tunnetuse poole.

Kontserte valides otsustasin seekord koorimuusika kasuks. Ainsaks erandiks võib pidada Tõnu Kõrvitsa autorikontserti „Nocturanus“, kus ükski koor kaasa ei teinud, kuid märksõnad „laul“ ja „laulvus“ olid kahtlemata olulisel kohal. November kujunes vokaalmuusika vallas üllatavalt heldeks. Oli mitmeid pidulisi: Eesti Rahvusmeeskoor tähistas 75., segakoor HUIK! 10., omanäoline kollektiiv Orthodox Singers 30. ning Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor 50. tegevusaastat. Põhjaliku kontserdikavaga tulid publiku ette ka Filharmoonia Kammerkoor, EBU koorikonkursil kategooriavõidu noppinud kammernaiskoor Sireen, kammerkoori Head Ööd, Vend naiskoor ning noor, ent innukas kammer­koor Encore.

Kuud alustas aga hingedepäeva kontsertidega hoopis projektikoosseis, kuhu kuulus kolm koori: Tallinna Kammerkoor, segakoor K.O.O.R. ning segakoor Noorus. Kaks esimest on ka varem koostööd teinud, kandnud ette näiteks Pärt Uusbergi „Missa brevise“ või Modest Mussorgski laulutsükli „Surma laulud ja tantsud“ seade solistidele, segakoorile ja kahele klaverile. Kandvama osa kontserdist moodustas Maurice Duruflé „Reekviem“, mida juhatas Raul Talmar. Peale peateose kanti ette Peep Sarapiku pigem harva esitatav „Eestimaa palve“ ning Maurice Duruflé „Ubi caritas“. Kontsert oli pühendatud kahele kevadel meie hulgast lahkunud dirigendile: Aivar Leštšinskile, kes tegutses pikka aega Tallinna Kammerkoori dirigendina, ning August Lüüsile, kes oli segakoori Noorus esimene dirigent.

Eesti Rahvusmeeskoor andis 75. tegevusaasta, väärika tähtpäeva puhul kokku kolm kontserti: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Piduhõngulised kontserdikavad koosnevad enamasti koori kuldrepertuaarist, läbi aja meeldejäävamatest teostest, sekka mõni üksik hiljuti õpitu. Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et RAM polnud seda teed läinud. Kavas oli muusika sellistelt heliloojatelt nagu Felix Mendelssohn, Ko Matsushita, Riho Esko Maimets, Max Reger, Justė Janulytė, Francis Poulenc ja Giovanni Bonato. Tehniliselt väga suuri nõudmisi esitav kava realiseerus meeskoori esituses erakordse energiaga. RAM on Mikk Üleoja juhatusel sunnitud pidevalt oma piire kompama ning riskantsed valikud on koori taset suurel määral tõstnud. Katsumused ja mugavustsooni vältimine elavdavad ka lauljaid ning nii ei teki tüütut rutiini, mis väljenduks kohe ka kõlas. Mikk Üleoja kirjutab oma pöördumises kavalehel: „Usume, et muutused hoiavad meid värskena, kuid samas loodame, et tunnete meid ikka ära. Täna, homme ja edaspidi.“

Segakoori HUIK! kontserdi tervikusse andsid panuse ka lavastaja ja kunstiline juht Kertu Moppel ning video- ja valguskunstnik Aleksander Sprohgis. Pärast esimest teost ilmusid koorilauljad lavale väikeste pealampidega ning kuulajaile avanes pilt laulvast tähistaevast.

Rene Jakobson

RAMi kõlast peegeldus vastu rikkalikult kõlavärve: Mendelssohni teoses „Responsorium et Hymnus“ meeskoorile ja tšellole op. 121 näitas koor paindlikku ja pehmet külge, seevastu Matsushita „Cantate Domino“ ehk „Laulge Issandale“) raputas keeruka rütmika, ulatuslike kontrastide ja konkreetse väljenduslaadiga. Viimane oli heas mõttes justkui eraldi sportlik saavutus. Füüsilist vastupidavust nõuab ka üks kontserdi lummavamaid teoseid, ühe Leedu produktiivsema helilooja Justė Janulytė sulest pärinev sonoristlik „Now I’m Nowhere“ ehk „Praegu ma eikusagil“. Loobutud oli koori traditsioonilisest asetusest: see ümbritses publikut poolkaarena, mistõttu helid paremini saali kandusid. Tuleb tunnistada, et see teos oli proovikivi nii lauljatele kui ka publikule, kuna nõudis jäägitut süvenemist. Kui lasta end loo sisse tõmmata, on elamus garanteeritud. Imetlesin koori võimet tekitada sedavõrd ühtne helimass, mis võimaldas mõtiskleda, kasvada, valjeneda, kahaneda – ja seda kõike ühtse organismina. Viimases teoses, milleks oli Giovanni Bonato „Sügav rahu“, seisti ringis ümber publiku. Kuna olin sattunud istuma pigem ääre peale, siis kuulsin küll väga detailselt teatud partiisid, kuid üldmulje jäi veidi poolikuks. Parima kuuldelise efekti osaliseks said need õnnelikud, kes juhtusid istuma saali keskosas. Mäletan sama teose ettekannet ka 2018. aasta festivali „Europa Cantat“ kontserdilt Jaani kirikus – siis oli mu kõlaelamus asukoha tõttu rikkalikum. Aga sellise asetuse puhul tulebki arvestada, et kellegi elamus saab alati kannatada, kui just koori ja kuulajate distantsi pole suurendatud.

Mitmed kontserdid jäid silma valgus- või videoefektidega. Kõige rikkalikumalt oli efekte kasutanud segakoor HUIK! ehk Hääled Ulatuvad Inimeste Kõrvu!, mida juhatab 2018. aastast oktoobrikuus Pariisis rahvusvahelisel noorte dirigentide konkursil esikoha võitnud dirigent Ingrid Roose. Sünnipäevakontserdil tegutsesid peale koori ja dirigentide kontserdi terviku nimel ka lavastaja ja kunstilise juhi rollis olnud Kertu Moppel ning video- ja valguskunstnik Aleksander Sprohgis. Kontsert leidis aset Vaba Lava suures saalis, seega võimalusi valgusmängudeks jagus. Pärast esimest teost, mis esitati publikupoodiumide tagant, ilmusid koorilauljad lavale väikeste pealampidega (saal oli kottpime) ning kuulajaile avanes pilt laulvast tähistaevast. Nii võimsa ja huvitava alguse peale olid ootused kontserdi suhtes kerkinud võib-olla ehk liialt kõrgele, sest ülejäänu ei tundunud enam nii mõjuvõimas.

Valgusega mängiti ka kammernaiskoori Sireen kontserdil Mustpeade majas. Kontserdil esitati Claude Debussy ja André Caplet’ klaveri- ning koorimuusikat. Heliloojad kohtusid XX sajandi alguses ning neist said head sõbrad ja koostööpartnerid. Mõlema loomingu kombinatsioonist oli moodustatud nauditav tervik. Valgusefektidega (Meelis Lusmägi) loodi iga teose jaoks erinev atmosfäär. Tihtipeale minnakse selliste efektidega liiale, kuid mitte seekord: valgusmäng oli lahendatud maitsekalt ning Debussy pala „Clair de lune“ ehk „Kuuvalgus“ ajal prožektoriga lakke kuvatud kuu, lihtne, ent geniaalne lisand, mõjus fantastiliselt. Eriti soovin koori tänada Caplet’ teose „Inscriptions champêtres“ ehk „Maastiku kirjeldused“ eest, mis haaras rohkete värvide ja karakteritega. Kammernaiskoori kuulub kõigest 20 lauljat, kuid igaüks panustab kaks korda rohkem kui keskmine laulja masskooris. Sellise pühendumise korral saab sündida kvaliteet, mida õhkus terve kontserdi vältel igast lauljast. Selle aasta sügis on koorile kujunenud väga edukaks: EBU koorikonkursil Barcelonas saavutati täiskasvanute kategooria võit ning koori dirigent Nele Erastus pälvis VII noorte dirigentide konkursil auhinnalise teise koha. Jõudu ja jaksu Sireenidele ka edaspidiseks – usun, et kuuleme neist veel palju.

Kontserdiga rikastas novembrikuud ka VII noorte dirigentide konkursi üldvõitja Pärt Uusberg. Kammerkoori Head Ööd, Vend naiskooriga esitati Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa ja loomulikult ka Uusbergi enda loomingut. Taas astus lavale väike kammerkoosseis, kuid kõlajõudu jagus lauljatel küllaga. Niguliste saali avarusest jõudis kuulajateni sügav, mahlakas ning nüansseeritud kõlakultuur, mis köitis Pärt Uusbergi juhtimisel ette kantud teosed maitsekaks tervikuks. Ettekanded olid tõeliselt meisterlikud ning haarasid lennult mõtterännakule kaasa.

Novembrimõtisklustest ärganu saab nüüd pea ees detsembrikuu virvarri sukelduda.