Normaalne kontserdielu ei hüüa tulles

Marko Lõhmus: „Eriolukorra kehtestumisel hoidis kultuuriministeerium initsiatiivi ja reageeris kiirelt. Eriolukorra lõppemisega seoses on aga rohkem muutujaid ja osalisi.“

MARIA MÖLDER

Kogu kultuurivaldkonnal, sealhulgas kontserdikorraldajail, on tulnud eriolukorra tõttu kiirelt kohaneda. Seega on põhjust küsida Eesti muusikanõukogu juhatuse ja kriisinõukoja liikmelt Marko Lõhmuselt ning Live Music Estonia juhilt Henri Roosipõllult, milline on olnud poliitiliste kiirotsuste mõju muusikavaldkonnale, aga ka seda, kui selge on praegu raamistik, milles valmistutakse algavaks kontserdisuveks. Pandeemia põhjustatud kriisiolukord on esile toonud kitsaskohti ja küllap on nüüd kohane mõelda, kuidas edaspidi hakkama saada.

Millised on kultuuri abipaketi ja teiste riiklike kriisiabimeetmete head ja halvad küljed?

Eesti muusikanõukogu juhatuse ja kriisinõukoja liige Marko Lõhmus

Jelena Vilt

Marko Lõhmus: Seni on meil läinud pigem hästi. Eriolukorra kehtestamisel mobiliseerus meie kultuuriministeerium teiste Euroopa riikidega võrreldes palju kiiremini. Olen Euroopa kultuuri­poliitika-võrgustiku Compendium ekspert ning kui 16. märtsil avati seal COVID-19 põhjustatud pandeemia tõttu Euroopa riikides vastu võetud abimeetmete ülevaatefoorum, siis oli mul tõsiselt hea tunne sisestada Eesti valitsuse ja kultuuriministeeriumi esialgsed abiplaanid teise riigina pärast Hollandit. Meie valitsuse abimeetmete pakett osutus edaspidi aga veelgi raharikkamaks, kui ministeerium algselt ette oli näinud. Selle eest tuleb ministrit ja ministeeriumi meeskonda tugevalt tunnustada. Meil on muidugi õnneks juba valmis pandud kultuuripoliitilised tööriistad, mida saab kriisi puhul kohe kasutada: Euroopas endiselt suhteliselt ainulaadse rahastus- ja otsustusmudeliga kultuurkapital ning loovisikute ja loomeliitude seadus. Just viimane on kui sprinkler – mingi imelik asi laes ja igal aastal tuleb kulutada tema hooldusele –, aga kui puhkes tulekahju, hakkas ta kohe kustutama, hoidis ära vabakutseliste loovisikute massilise hättasattumise. Kiiresti leiti loomeliitudega koostöös seaduse probleemsed kohad ning võeti kiireloomulised parandused parlamendis vastu, valitsus aga pani vabakutseliste loometoetuste maksmiseks kõvasti raha juurde. Meetmest, mis puudutas veidi rohkem kui sadat loovisikut, oli äkki saanud paljudele tagavaralangevari, mis häda korral lahti tõmmata.

Kultuurkapitali nõukogu reageeris kriisile mõnevõrra rahulikumalt ja koosolekule koguneti alles märtsi viimasel päeval. Ometi peab arvestama ka kultuurkapitali märtsikuu ajagraafikuga: see on sihtkapitalide ja eksperdigruppide koosolekukuu. Ilmselt suuresti sihtkapitalide liikmete hõivatuse tõttu toimusid kolme enim eriolukorra tõttu pihta saanud valdkonna, s.o helikunsti, rahvakultuuri ja näitekunsti sihtkapitali koosolekud kohe pärast eriolukorra kehtestamist. Seetõttu said nad ka juba reageerida ootamatutele muutustele keskkonnas – ja konservatiivselt edaspidiseks raha reserveerida. Seega polnudki ehk see lõpptulemusele – eristipendiumi ja ravitoetuse taotlemise võimalus aprillis – kokkuvõttes halb, et oodati ära nende kolme valdkonna ekspertide ettepanekud, kuidas kultuurkapital kõige paremini valdkondi aidata saab. Kultuurkapital on säärastel puhkudel reageerimiseks nagunii kõige kiirem vahend.

Mis puudutab kultuuriministeeriumi eraldi kriisiabi paketti, siis tuleb vähemasti muusika valdkonnas ministeeriumi taas tunnustada valdkonna tegijate kaasamise eest tingimuste kokku­seadmisel. Iseasi, kas ühe määrusega on just kõige mõistlikum ravida kõigi kultuurivaldkondade hädasid. Nii osutuski võimatuks kõiki ühe mütsiga lüüa ja rahvakultuuri valdkond sai eraldi määruse laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide dirigentide ning juhendajate abistamiseks. Muusikavaldkonna osa kultuuri kriisiabist oli selgelt suunatud korraldajatele ja kollektiividele tehtud ja põhjendatud kulude kompenseerimiseks ära jäänud ürituste-sõitude tõttu. Seda, kas abi­pakett ka eesmärgi täitis, saame hinnata objektiivselt (tegevuse lõpetanud korraldajate arv) ja subjektiivselt (korraldajate seas viiakse läbi uuring, mis saab siis, kui kontserttegevus on mingil moel taastunud ja toetus ka tegelikult taotlejateni jõudnud) alles mõne kuu pärast, kui tulekahju on kustutatud ja selge, mida see kaasa on toonud. Praegu võib öelda, et määrus sai muusikavaldkonna eripära seisukohalt nii hea kui võimalik: parajalt segane, sest sihtrühmi selle sees on oma spetsiifikaga arvukalt. Õnneks läks ministeerium taotlusvormi koostamisel kõige lihtsamat võimalikku teed. Jah, kriteeriume, mida järgida, on palju ja lisasid tuli taotlusele kuhjaga. Aga tuletame meelde: jagati ikkagi riigi raha kahjude kompenseerimiseks, mitte korraldus- või ettevõtlustegevuse preemiaid või tegevustoetusi. Ka andis lootust fakt, et vähemasti menetluses polnud tunda poliitilist sekkumist raha jaotamisse, nagu see oli kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna „eraldi ridade“ tõttu viimase nelja ministri aegu. Loodetavasti on vähemasti selle kriisiabi määruse ees kõik võrdsed.

Live Music Estonia juht Henri Roosipõld

Taavi Muide

Henri Roosipõld: Ma ei oska kogu kultuuri abipaketi häid ja halbu külgi hinnata, kuid on jäänud selgusetuks, kuhu peaksid liigituma sellised muusikavaldkonna jaoks olulised eraettevõtjaist tegijad, keda ei saa paigutada üheselt ei spordi ega ka muusika alla. Näiteks Saku suurhall, sisehooajal põhimõtteliselt Eestis ainukene saal, kus saab üle paari tuhandele inimesele kontserte korraldada, on kultuuripoliitilises mõttes kriisi ajal eikellegimaa. Siin poleks väikese rahvaarvu tõttu võimalik sellist hoonet ja selle käigushoidmiseks vajalikku personali üleval hoida, kui see teenindaks vaid muusikaüritusi, aga mitmeotstarbelise saalina, mis on muusikaelus vajalik, ei liigitu too kriisiabi mõttes kuhugi.

Teistest riiklikest kriisiabimeetmetest on muidugi ka abi olnud. Kultuuri­ministeeriumi mitte toetust saanute kriisiabimeetme puhul on nii neid asju, mis on läinud hästi, aga ka neid, mis võinuks minna paremini. Kõik hea saab tavaliselt koondada ühe punkti alla, halbade külgede kohta on rohkem öelda, probleemid vajavad kirjeldamist.

Kultuuriministeerium on hea töö ära teinud välja selgitades, kelleni toetus peaks jõudma. Muusikavaldkonna hindamisel pole lähtutud pelgalt sellest, et muusikutel pole võimalust leiba teenida. On aru saadud, et olukorra normaliseerudes on neile töö pakkumiseks vaja ka väljakujunenud oskustööjõudu ja korraldajaid, tugistruktuure, sh kontserdipaiku, jne. Näiteks pole mõeldav, et sisehooaeg võiks toimida ilma üle-eestilise kontserdi­paikade võrgustikuta, samuti on valdkonnas kujunenud välja väike, aga tubli hulk professionaalseid mänedž­mente, agentuure jne. Nende kõikide hoidmine on oluline. Kuna kontserditulu on Eestis määrava tähtsusega, siis on nad kõik sattunud tugeva löögi alla. Kui need vähesed professionaalid hakkaksid muud tööd otsima – kindlasti on nad võimelised väärtust looma ka teistes tegevus­valdkondades –, siis kukuks kokku kogu Eesti muusikakorraldus, mis on rajatud suuresti eraettevõtjate tegevusele.

Kriisiabi üks nõrk külg on see, et meede hõlmab nii projekti- kui ka püsikulud. Kuna näiteks Taanis suunatakse tavaolukorras üsna korralikke toetusi kontserdipaikadele ja seetõttu oli kontserdipaikadel tõenäoliselt mingisugunegi likviidsus ka kriisi ajal püsikulude katmiseks olemas, sai nende esindus­organisatsioon Dansk Live langetada kohe kriisi ilmnemisel otsuse, et esialgne selgitustöö valitsuse suunal peab puudutama suurkontsertide ärajäämisega seotud probleeme. Selle tulemusena otsustati Taanis kiiresti ja kindlalt anda riigiabi üle tuhande osalejaga ürituste projektikulude katteks – Euroopa Komisjon väljastas selleks riigiabi vähem kui 24 tunniga.1

Paljud Euroopa riigid (minu teada vähemalt Läti, Leedu, Saksamaa, Austria, Belgia, Itaalia, Poola, Portugal, võib-olla on neid veel) on aga otsustanud tasandada projektikulusid muusikakorraldajate vaatevinklist kestva vääramatu jõu olukorras tagasiostu põhimõtete ühtlustamisega. Praeguse seisu juures paistab see ka Eestis olevat ainuvõimalik viis. Projektikuludega seotud probleemide ring on eriti akuutne üle tuhande osalejaga ürituste puhul.

Kuna Live Music Estonia on üsna noor üksus, tegevust alustasime vaikselt möödunud aasta sügisel, siis tagant­järele tarkusega võin öelda, et tegelikult oleksime pidanud ka ise tagasiostu teemat kauem ja häälekamalt arutama. Võtsime selle ette juba märtsikuu keskpaigas, aga andsime esimeste ametlike vastuste peale liiga kergekäeliselt alla. Ühtlasi tuli meil tegelda veel mitme olulise ja pakilise teemaga, näiteks pidime kiiresti kultuuripoliitika vaatevälja tooma kontserdipaigad. Kui oleksime varem teadnud, et kultuuriministeerium suunab fookuse püsikulude katmisele, oleksime osanud tagasiostu põhimõtete ühtlustamisse rohkem aega panustada. See oleks aidanud suur­korraldajatel paljudest muredest vabaneda enne taotlusvooru avamist.

Teiseks jääb selgusetuks, miks liikus muusikavaldkonda suunatud 4 miljonist eurost 2,2 neile, kes polnud toetust saanud, ning 1,8 miljonit seni toetust saanutele. Igasugune „saamata jäänud tulude“ definitsioon sealjuures ei aita kuidagi mõista, mida siis selle 1,8 miljoniga kaetakse, kas projektikulusid või püsikulusid. Mil määral aitab näiteks kulusid katta juba varem saadud toetus juhul, kui näiteks projektikulud võisid projektide ärajäämise tõttu ka väheneda. Lühidalt: tuleks analüüsida, kuivõrd põhjendatud on selline jaotus.

Kolmandaks oleks pidanud neile korraldajatele ja tugistruktuuridele, kes kultuuriministeeriumilt toetust ei saanud, kehtestama vähem piiranguid. Kõige muu hulgas ei kata näiteks rahaline piirang 15 000 eurot vahemikuks märts kuni detsember paljude oluliste tegijate vältimatuid kulusid sugugi mõistlikul määral. Kolme aasta pikkune tegutsemisnõue võib olla asjakohane tavaolukorras kultuuriorganisatsiooni jätkusuutlikkuse hindamiseks, kuid mitte kriisiabimeetmete väljatöötamisel. Välistavaid tegureid oli veel. Kultuuriministeerium on kõrvalejäänute kohta infot kogunud ning meiegi oleme andnud selleks oma panuse. Loodetavasti saab kuidagi ka neid siiski toetada.

Millised on Eesti muusikanõukogu ja Music Estonia valdkondliku küsitluse lõplikud tulemused? 

Lõhmus: Poliitiliste otsuste kvaliteet sõltub suuresti sellest, kui hästi on teada valdkonna olukord. See vana tõde kehtib ka kriisi ajal. Nii tulidki eriolukorra esimesel päeval riigile appi nii Eesti muusikanõukogu kui ka Music Estonia: asuti oma tegevusspetsiifikast lähtuvalt välja selgitama eriolukorrast tulenevaid esmaseid kahjusid ja kahjusaajate ringi. Muusikanõukogu üleskutse eesmärk oli kaardistada ära jäänud muusikaüritused ning hinnata loovisikute ja korraldajate võimalikke kahjusid. Korraldajatelt ja muusikutelt laekus 817 kirjet, olenemata žanrist, tegevus- või omandivormist. Saadud andmete analüüsi alusel jäi 27. veebruarist kuni 30. maini ära 949 muusikaüritust või esinemist, sealhulgas umbes 11% välismaal. Nende ürituste hulgas ei kajastu rahvusooperi ja riigi sihtasutuste kavandatud, kuid ära jäänud muusikaüritused. Enamasti oli korraldajal ärajäänud kontserdi kohta jäänud saamata üle 3000 euro (60 vastajat), 51 vastajat hindas saamata piletitulu väiksemaks kui 500 eurot ja 48 juhul jäi saamata 500 kuni 1500 eurot. Muusikutel jäi honorar saamata enamasti summas kuni 500 eurot (55%), vahemikus 500–1500 eurot (20%), rohkem kui 3000 eurot jäi kontserdi kohta saamata 11% vastanutest ning vahemikus 1500–3000 eurot 10%. 4% vastanutest märkis, et esinemine pidi olema tasuta või et lepingujärgne tasu oli siiski temani jõudnud.

Peale selle korraldas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse eriala koostöös muusikanõukogu kriisi­nõukojaga uuringu, et saada ülevaade heliloojate, esitajate, interpreetide ja koorijuhtide hakkamasaamisest kriisis ning eriolukorra mõjudest pärast kriisi nende loomingulisele tegevusele, karjäärile ja majanduslikule olukorrale. Uuringu põhjalikule küsimustikule vastas maikuu alguseks 324 muusikut ning uuringu aruanne valmib lähinädalatel. Ülevaadet saab lugeda ajakirja Muusika juulikuu numbris.

Roosipõld: Music Estonia kiirküsitluse eesmärk oli kaardistada tegevusmustrid, et näha, millised on suurimad ohukohad, aidata selgitada ministeeriumile valdkonna keerulist struktuuri (näiteks, et EMTAK-koodidele kriisiabi ehitada ei saa), saada kinnitust ka sellele, milliste organisatsioonide puhul tuleb rääkida pigem püsikuludest ning milliste puhul projektikuludest. Sellisel küsitlusel üksi ei ole mõtet, sest teha selle põhjal üldistusi, kui palju toimus kontserte või esinemisi jne, oleks meelevaldne. Kontsertide mahu hindamiseks jagasid meiega infot piletimüügivõrgud Pileti­levi, Ticke­ter ja Fienta. Saime niisiis üsna hea ülevaate, kui palju oli eelmüüki teinud korraldajaid (13. märtsist kuni 30. aprillini umbes 130 juriidilist isikut) ja muusikaüritusi (400–500, sõltuvalt sellest, kas arvestada festivali kontserdid üheks või mitmeks ürituseks).

Kombineerisime kogutu ja saime nii anda oma sisendi kultuuriministeeriumi kriisiabipaketi väljatöötamiseks. Nüüd saame jooksvalt hoida kätt pulsil, millised mured vajavad veel lahendust. Music Estonia tegi kogutud info põhjal kuut sihtgruppi silmas pidades ette­panekuid ning tõi nende juures välja ka üldisemad andmed. Toon uuringute põhjal antud sisenditest ühe näite, millist infot andsime ja milline on praegu näiteks kontserdipaikade olukord.

Sisend: kontserdipaikade puhul oli kergem eristada kululiike, mis olid kuuti sarnased. Niisiis keskendusime püsikuludele, s.o üürikulule ja tarbimisest sõltumatutele halduskuludele, arvestusega, et tööjõukulu jaoks on töötukassa meede.

On hea ja oluline otsus, et kontserdipaigad jõudsid kultuuripoliitiliselt kaardile. Kiirküsitluse tulemuste põhjal julgen öelda, et umbes 20% kontserdipaikadel aitab maksimaalne taotletav summa (15 000 eurot) ajavahemikus märts kuni detsember tööjõuväliseid kulusid katta märgataval määral ühe kuu ulatuses, mõnel vähem, teisel ehk veidikene rohkem. Umbes 80% vastanutel aitab see katta suurel määral tööjõuväliseid kulusid märtsi keskpaigast umbes suve keskpaigani. Kultuuriministeeriumile laekunud taotluste põhjal võib pilt olla veidi teistsugune, sest sõltub sellest, kes said toetust küsida ja kes mitte.

 

Kui hästi on praegu arusaadavad suviste festivalide-kontsertide korraldamise tingimused?

Lõhmus: Eriolukorra kehtestumisel hoidis kultuuriministeerium võimaluste piires initsiatiivi ja reageeris kiirelt. Eriolukorra lõppemisega on aga seotud juba sootuks rohkem muutujaid ja osalisi. Olgugi et esimesed eriolukorrast väljumise strateegia Zoomi-koosolekud ministeeriumis (sh ministriga) said teoks juba ligi kuu tagasi, ei teatud ju siis ega teata praegugi, kuidas viirushaigus leevenduste tõttu käitub. Ühel pool on korraldajate ja muusikute mõistetav kärsitus, teisel pool terviseameti ja sotsiaalministeeriumi ettevaatlikkus, taustal lähenemas planeeritud muusika­üritustest tiine suvi. Paljud neist toimuksid avaliku ürituse loa alusel, mille annab välja kohalik omavalitsus ja mille tegevusse riik otseselt sekkuda ei saagi. Niisugused on vaid mõned tegurid, mis kultuuriministeeriumi kriisist väljumise otsuseid ja kommunikatsiooni praegusel ajal kammitsevad. Kui autokontsertide-kinode lubamisega jäädi pigem kümmekond päeva hiljaks, siis publikuga kontsertide ja etenduste toimumise lubamine nii sees kui ka väljas on valitsuse otsusel palju varasemaks nihkunud, kui loodeti. Hea sõnum on kohe käivitanud töö proovisaalides: paljudel kollektiividel ja muusikutel on vaja teha enne kontserte või etendusi siiski nädalaid (taastus)proove.

Etapiviisiline lähenemine, kus olulisim on lubatud publiku maksimum, on küll arusaadav üldsusele, aga tegelikult on meie kontserdid ja etendused väga erinevad ning suviti ka esituskohtade poolest, nii et läheneda tuleks pigem kohti ja konkreetset kontserdi- või etendus­tegevust silmas pidades enese­analüüsi pidi. See omakorda nõuab riskide maatriksanalüüsi oskust ja ka võimekust seda kontrollida – umbes nii, nagu iga hoonet haldav kultuuriasutus täidab kord aastas tuleohutuse aruande, mida kontrollib päästeamet.

Arvestades Irja Lutsari ütlust, et „koroonaviirust võib kutsuda pidude haiguseks“,2 on kultuuriministeerium valinud vaid publiku hulgale ja tegevuse iseloomule (alkoholi tarbimine, tegevus öötundidel, telkimine jms) keskendatud lähenemise, mis tundub suurele osale pidudega mitte seotud muusika- ja teatri­kultuurist veidi võõristav.3 Etendustegevust Ugala teatris või kontserte Viljandi pärimusmuusika festivalil tuleks käsitleda erinevalt, sest viiruse edasikandumise risk erineb suuresti.4 Nii jääb näiteks halli alasse vastus küsimusele, kas „kuni 50 lubatud osalejat sise­üritusel“ tähendab kuni 50 inimest publikut, kuni 50 inimest koos esinejatega või peavad sellesse arvu ära mahtuma ka otseselt kontserdiga kokku puutuvad korraldajad.

Siseürituste puhul peab paraku arvestama, et meie kontserdi- ja teatrimajad või kultuurikeskused pole projekteeritud 4 m2 inimese kohta nõudele vastavate koridoride ja fuajeedega. Eriti kitsad on olud lava taga. Saalis saavad korraldajad publiku paigutamisega ehk isegi hakkama. Aga kuidas peaks 2 + 2 reegli alusel lavale tulema ja seal asetsema 40-liikmeline koor või 50-liikmeline orkester?

Roosipõld: Piirangute lõdvendamine on tähtis, et artistidele mingiski mahus sissetulek tagada. Kõigi leevenduste korral tuleb aga silmas pidada, et need ei lahenda paljude tegijate probleeme. 500 inimesele üle 1500 kohaga saalis 2 + 2 piiranguga üritusi korraldada pole jätku­suutlik. Ka väiksemates kontserdipaikades ei ole üldjuhul võimalik 2 + 2 piiranguga ilma miinuseta kontserte korraldada. Kui juba tavaolukorras ei ole Euroopas eriti rentaabel toetusteta kontserdipaika pidada, nagu on kirjas Euroopa muusikanõukogu liikmesorganisatsiooni Live DMA hiljutises uuringus,5 siis mahutavuse ja füüsilise tegevuse piirangud, lisatööjõukulu kõrgendatud sanitaartingimuste tagamiseks jms loob olukorra, kus kontserdi korraldamisega kaasneb rohkem kulutusi kui kontserdipaiga kinnihoidmisega. Pealegi, kuidas kontrollida kontserdipaigas 2 + 2 reegleid? Kas see tähendab lisaturvatöötajate palkamist? Seisukohtadega kontserdi puhul oleks ehk mõistlikum rääkida saali täitumusest või saabki korraldada kontserte vaid istuva publikuga? Ühesõnaga, kui piirangud peavad olema, siis olgu need üheselt mõistetavad. Kui täpsem juhend korraldajatele avalikustatakse, siis saame anda esialgse hinnangu, mida see kontserdipaikadele ja -korraldajatele tähendab ning kas ja kui paljud peavad nende uute piirangutega mõttekaks oma tegevust taaskäivitada.

Etendustegevust Ugala teatris või kontserte Viljandi pärimusmuusika festivalil tuleks käsitleda erinevalt, sest viiruse edasikandumise risk erineb suuresti, ütleb Marko Lõhmus. Fotol Cätlin Mägi.

Ako Lehemets

Mida tähendab korraldajatele valitsuse otsus lubada pidada avalikke üritusi, sh kontserte ja festivale, juba 1. juunist? Kas selleks ollakse nii väikese etteteatamisajaga valmis?

Lõhmus: Kui valitsus teatas 21. mai õhtul nendest leevendustest, oli kolleegide hulgas elevust palju. Möödunud nädalavahetus oli paljudel korraldajatel töine ja meenutas purjeregati etapi starti: kõik püüavad stardipauguks ehk 1. juuniks teistega võrreldes paremat positsiooni ja tugevaimat tuult. Kiiret reageerimist on tulnud siit ja sealt. Näiteks kui ERSO on olnud kogu eriolukorra aja ka virtuaalselt aktiivne, siis kohe pärast eelmise neljapäeva valitsuse leevendusi – saali võib kontserdile lubada 1. juunist ka kuni 50 inimest – tehti oma plaanid ümber. 1. juunil katsetatakse oma kollektiivi peredega esimest kriisijärgset publikuga kontserti ning 5. ja 12. juunil on ERSO kammerkoosseisude kontsert juba kahel korral päevas pealtvaatajatega. Ka EMTA korraldab koostöös ERSOga enne jaanipäeva tegelikus kontsertsituatsioonis dirigentide lõpueksamid, mis tundus veel kuu aega tagasi ilmvõimatu.

Roosipõld: Väikesed üritused ei vaja pikka etteteatamist, üldjuhul saab hakata tegutsema juba siis, kui on umbes kuu ette teada. Praegu, kui midagi väga ei toimu, piisab tõenäoliselt vähemast. Tuhande ja rohkema osalejaga üritustel oleks juba hea teada ette üldjuhul kaks kuni kaks ja pool kuud, aga muutunud olukorras võib ka neile piisata vähemast.

Väikese kontserdi ettevalmistustööde hulka kuuluvad kokkulepped esinejatega, teavitustöö ja ruumiga seotud ettevalmistused: tehnika, teenindava ja tehnilise personali organiseerimine, ettevalmistused uuenenud sanitaar­tingimuste täitmiseks. Kui tuua saali 50 või õuekontserdile 100 inimest, ei pea väga pikalt ette planeerima. Iseasi on see, kuivõrd see majanduslikult ära tasub.

Milliseid muutusi on korraldajate poolel pikemas plaanis ette näha? 

Lõhmus: Pole kahtlust, et peale astronoomilise kevade tärkab pärast koroona­kriisi ka kultuurielu. Kontserdid, etendused ja festivalid leiavad piirangutele sobivad vormid, riskide hindamise oskus on kõvasti suurem kui pool aastat tagasi: pestakse käsi ega nokita nina – seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aga COVID-19 katalüsaatorist plahvatanud majanduskriis saabub vääramatult. Vähenenud maksutulu ei luba enam tavapärasel tasemel toetada ei avaliku sektori ega erasektori kultuurikorraldust. Kümne aasta tagusest majanduskriisist on võtta teadmine, et iga lisandunud 10 000 töötut viis kontserdisaalidest 10% publikut. Tõsi, tookord mitte seenioride grupist, sest pensionid on majanduse tsüklilisusele vaatamata ikka tõusnud ja teatud kunsti­liikidele tagas vanemaealiste kontserdi­külastus tookord päästva rahavoo. Praeguse seisuga ei ole üle 65aastastel saalides koguneda soovitatav. Kas nad julgeksidki tulla?

Kultuuriministeeriumi kaheksast (sic!) toetusprogrammist jäi pärast eelmist majanduskriisi järele viis – ja muusikavaldkonnal läks veel hästi! Tookord oli taustal ka kontserdi- ja teatripiletite käibemaksu kasv 5%-lt 20%-le. Kõik see kokku koos mõningate spetsiifiliste kehvade otsustega viis kümnendi eest raskustesse paar riigiteatrit ja ERSO. Katsume siis toonasest õppida.

Tuleb kogu aeg meeles pidada, et hädade põhjustaja on uus viirushaigus, mitte valitsuse, ministeeriumi ega mõne ameti või ametniku suva ja jäikus. Kõik teevad oma tööd parima teadmise ja kogemuse alusel. Meie kultuurikorraldajad on olnud seni ikkagi uskumatult leidlikud ja ma ei näe põhjust, miks see ei peaks ka edaspidi nii olema. Kui pandeemia vastu polnud aega valmistuda, siis finantsiliselt ülimalt keeruliseks talveks ja kogu järgmiseks aastaks jõuab seda veel veidigi teha. Kultuurikorraldajal on keerulisemad ajad alles ees. Meie ettevaatlikkuse tõttu haigestub sala­pärasest viirusest tingitult edaspidi küll vähem inimesi, aga sureb rohkem kultuuri­organisatsioone ja ideid.

Roosipõld: Ei oska ennustada, aga siin on oluline roll ka riigil. Kui muusikavaldkonda suunatakse kriisiabi juurde ja sihitakse seda läbimõeldult, siis võib hakata sel teemal arutlema. Kui kriisiabi ei lisandu, siis räägime nii pikemas kui ka lühemas plaanis laiaulatuslikust pankrotilainest.

Live Music Estonia kuulub Euroopa kontserdikorraldajate ja -paikade esindusorganisatsioonide liitu Live DMA, kus leitakse, et kontserdipaikade osalise täitumuse korral pole nende tegevus jätku­suutlik. Seetõttu kaetakse osa tegijate kuludest ka juhul, kui piiranguid leevendatakse. Üldjuhul on Euroopa riikidest kontserdipaikade osas üks paremaid ülevaateid Hollandil. Seal ennustatakse suuremat pankrotilainet oktoobris – ka juhul, kui võib asutused avada piirangutega. See ei mängi erilist rolli, sest tegemist on kontserdi­paikadele ja -korraldajatele tõenäoliselt nullsummamänguga. Avatusest võidab põhi­mõtteliselt terve ökosüsteem, s.t artistid ja mänedž­mendid saavad hakata mingisugust sisse­tulekut tekitama. Itaalias pakutakse, et kriisi lõpuni peab vastu ses valdkonnas tegutsejaist pool.

Meil on praegu tõenäoliselt ohustatud ennekõike muusikalinnaks kandideeriv Tallinn, kus paikneb suurem osa üle 800 inimesele mõeldud kontserdipaikadest – see aga ei tähenda, et väiksemad kontserdipaigad jäävad ilma kõrvalise toeta pikemas perspektiivis ellu. Enamik kuni 800 inimest mahutavatest kontserdipaikadest veab tänu esimesele finantssüstile välja tõenäoliselt sügiseni, aga kui esimese ringi kriisiabile ei kvalifitseerutud, siis vähem. Suured kontserdipaigad on juba praegu väga keerulises olukorras ning neile tuleb uus abipakett välja kujundada enne suve.

 

Mida saaks praeguses olukorras muusikute ja kontserdikorraldajate paremaks toimimiseks seadusandlikult ja toetuste abiga veel teha? Veelgi enam: millist toimekeskkonda võiks Eesti riik kontserdikorraldajale edaspidi pakkuda? 

Lõhmus: Seaduste ega toetustega viirust ei peata. Viirushaiguse olemasoluga tuleb harjuda: ette näha riske, osata neid analüüsida ja tagajärgi minimeerida. Kriis näitas, et hädasti on vaja avalike ürituste ohutuse alaseid selgemaid õigusakte. Praegusel juhul on avalike ürituste korraldamise kohta midagi korra­kaitseseaduses, midagi turva­seaduses, üht-teist hädaolukorra seaduses (eriti pärast seadusemuudatusi eelnõu nr 165 SE alusel) ja mujalgi. Veel on olemas kohalike omavalitsuste avalike ürituste korraldamist reguleerivad määrused. Selle kõigega on korraldajal ilma spetsiaalse koolituseta keeruline kursis olla. Nii satumegi äsja kerkinud olukorda: hädasti oleks vaja näiteks suurürituse või ööklubi määratlust. Kohe oleks kõigil asi selgem ja mitmeti mõistmine välistatud. Selgust vajab ka vastutuse küsimus: mil määral langeb vastutus terviseameti või valitsuse piirangutingimuste rakendamise eest korraldajale ja mil määral hoone, näiteks kontserdisaali või klubi omanikule, kes on andnud selle päevaks korraldajale kasutada?

Eraldi teemaring seondub tarbijakaitsega. Kui pakettreisi ostes või panga­hoiuse puhul teame juba üle kümnendi, et kui reisikorraldaja minu reisi mingil põhjusel korraldada ei suuda, rakendub tagatiskindlustus või garantii ja ma saan reisilt koju või makstud summa tagasi, pankade puhul aga tagab hoiuste tagamise fond hoiustajale teatud ulatuses pangale usaldatud raha. Millised on aga pileti ostnu õigused, kui ta on ostnud märtsis suvefestivali passi või praegu sügisese esietenduse või kontserdi pileti ning üritus jääb ära või lükatakse edasi – olgu korraldajast mitte olenevatel põhjustel, nagu praegu, või korraldajast-esinejast tulenevatel põhjustel? Mida ikkagi tähendab lause „korraldaja jätab enesele õiguse teha kavasse muudatusi“ ja kui suured need muudatuse võivad olla, et mitte tarbija õigusi riivata? Kas eelmüügist publikult saadud raha on korraldaja bilansis kontserdi või festivalini võõrvahendid nagu hoius või omavahendid? Kuuldavasti ministeeriumides juba tegeldakse nende teemadega. Sellega liitub mingil määral COVID-19 riskirühma ehk üle 65aastaste üritustele lubamise teema: kui ürituse juures on märge „18+“, siis on see arusaadav ja aktsepteeritud, aga kui nüüd ilmuks plakatitele „65–“, kas sel juhul on tegu diskrimineerimisega?

Roosipõld: Mul on kaks põhilist ette­panekut. Esimene on ühtlustada piletite tagasiostu põhimõtted: vastasel juhul tähendab see ülimalt suurt ja väga laiaulatuslikku halduskaost ning projektikulude kõikumist, eriti suuremate kontsertide puhul. Ka ametlikke seisukohavõtte piirangutega seotud otsuste kohta tuleks piletimüügivõrkudega paremini koordineerida. Pole eriti mõistlik, et kolm piletimüügivõrku, mis peavad paariliikmeliste kontoritega haldama suveks üle poole miljoni pääsme, suhtlema mitmesaja korraldajaga, tegelema mitme tuhande üritusega jne, kuulevad piirangutest samal ajahetkel kui publik, kel tekib taustainformatsiooni teadmata soov kogu piletiraha kohe tagasi küsida. Peaks tahtma koos kaost hallata.

Teiseks tuleb luua püsikulude katmise süsteem. Selleks et säiliks platvorm eesti muusikale, filmikunstile ja teatrile, on tähtis leida ressursse kontserdi­paikade, teatrite, kultuurilise tähtsusega mitmeotstarbeliste saalide ja kinode üürikulu ning tarbimisest sõltumatute halduskulude katteks. Peale selle on tõenäoliselt kogu kultuuri­sektorile oluline, et pikendataks töötukassa hüvitise maksmist või loodaks sektorile oluliste tegijate jaoks pikemaajaline ja solidaarne stipendiumisüsteem.

1 State Aid Cases. – European Commission. https://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_56685

2 Lutsar: koroonaviirust võib kutsuda pidude haiguseks. – ERR 13. V 2020.

3 Janet Õunapuu, Kõik ei pea leevendusi mõistlikuks: kõige ohtlikum on seal, kus on alkohol. – ERR 22. V 2020.

4 Peaminister Jüri Ratas tegigi 26. V valitsusele ettepaneku kaotada siseruumides toimuvate avalike ürituste puhul 50 inimese piirang. Valitsus lubas otsuse langetada 28. V ehk pärast Sirbi trükkiminekut.

5 The Survey: Live Music Venues & Clubs in Europe – Facts & Figures. Publication January 2020, based on data 2017. – Live DMA 2020. http://www.live-dma.eu/wp-content/uploads/2020/01/Live-DMA-Survey-Report-Live-Music-Venues-data-2017-publication-January-2020-1.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht