Elava muusika puudutus

Pärnu muusikafestivali kontserdid läksid tänavu täissaalidele, pakkudes mõnusat atmosfääri, tipptasemel interpretatsioone ja unustamatuid kunstilisi plahvatusi.

NELE-EVA STEINFELD

XII Pärnu muusikafestival 13.–22. VII Pärnu kontserdimajas, Tallinna Jaani kirikus ja Arvo Pärdi keskuses, kunstiline juht Paavo Järvi.

XII Pärnu muusikafestival juubeldas puupüsti täis saalidega ning pidutundele andsid hoogu kolm Järvide sünnipäeva – Neeme 85, Paavo 60 ja Kristjan 50. Pärnu festival on algusest peale olnud kõrgel tasemel ja on hämmastav, et kõrgtase võib igal aastal üha täiuslikumaks muutuda. „Alati on festivali programmis midagi uut, aga ka midagi tuttavat. Igal aastal proovime teha paremini kui eelmisel aastal ja mängida kõrgemal tasemel kui varem,“ ütleb kunstiline juht Paavo Järvi.* 12 tegevusaastaga on kinnistatud oma koht ja olulisus Eesti muusikamaastikul ja mitte ainult. Erinevus paljude teiste Eestis korraldatud festivalidega seisneb selles, et lisaks tipptasemel interpretatsioonile on suur tähtsus noorte harimisel, mis omakorda on vundament Eesti muusikakultuuri tulevikule. Nii dirigendid kui ka instrumentalistid saavad parimatelt muusikutelt õpetust ja kogemuse nendega koos laval olla. Mis võiks olla veel parem platvorm või hüppelaud arenevale andekale muusikule? Võrgustik, mis sel viisil luuakse, on hindamatu väärtusega ülemaailmses mõõtkavas. Lõimumise ja koostöö poole pealt on paremat muusikalist projekti kui Pärnu muusikafestival raske välja mõelda ning nimetatud märksõnad on tänapäeval üha selgemalt esil ka kultuuri­valdkonnas.

2022. aasta läheb kahjuks ajalukku sõja, julgeolekukriisi, majanduslanguse, energiakriisi, inflatsiooni ja pandeemiaga. Sellele vaatamata on Eestis suvelavastusi, vabaõhukontserte ja festivale rohkem kui varem. Inimeste kultuurijanu on tohutu ja näib, et kaunid kunstid pakuvad tõhusat põgenemisvõimalust argimurede eest. Tahetakse olla sündmuste keskel, kogeda ühtekuuluvustunnet ja elava kunsti puudutust. Pärnu festivali kontserdid läksid tänavu kõik täissaalidele ja esmakordselt festivali ajaloos andis Eesti Festivaliorkester (EFO) neli kontserti tavapärase kahe asemel. EFO on nüüdseks 12aastane ja kuigi osa koosseisu vahetub pidevalt, on kõlaline tulemus selline, nagu oleks kollektiivi üles ehitatud aastakümneid. Orkester on kahtlemata inimkonna kõrgeimal tasemel koostöövorm ning EFO on Eesti orkestrikultuurile andnud uued mõõtmed. Orkestri kvaliteedi saladuseks on iga orkestrandi tase solistina ja puldinaabrit nakatav mängutahe. Tahe Paavo Järvi ereda isiksuse ümber koonduda ei näita samuti mingeid väsimuse märke. Festivali metsiku pingega päevad, mis on täis õppimist, õpetamist ja kõrgel tasemel pillimängu, lõppesid kõik unustamatu kunstilise plahvatusega laval, olgu tegu kammer- või orkestrikontserdiga.

Solistide säravad isiksused

EFO erilise kõlataseme kinnituseks on erakordne keepillirühm. Kontserdikavade avateosed olid ainult keelpilli­koosseisule ja nendeks olid Witold Lutosławski „Musique funèbre“ ja Grażyna Bacewiczi kontsert keelpilliorkestrile. Sedavõrd eredat ja intensiivset keelpillikõla leiab Paavo Järvi sõnul harva ja Poola heliloojate meistritööd kõnetasid kuulajat praeguste olude taustal sobilikult. Ereda elamuse jätsid mällu kõigi nelja EFO kontserdi solistid. Märkimisväärne on Joshua Belli tulek Pärnu festivalile juba teist suve järjest. Soov naasta on mõjutatud kindlasti sidemetest Järvidega, sest Paavo Järvi on Belli sõnul tema lemmikdirigente. Bell on artist, kes mitmekülgse muusikuna naudib koostööd selliste staaridega nagu Sting ja Anoushka Shankar, ent tema loominguline põhisõnum avaldub klassikateoste tõlgitsemises. Kui läinud aastal esitas ta Dvořáki viiulikontserdi, siis tänavu Max Bruchi g-moll kontserdi. Teos on Belli repertuaaris juba 40 aastat ja on eriline oskus näha „niivõrd vanas tuttavas“ üha uusi jooni. Võtmeks on siinkohal tõeline ja pikaaegne armastus, mis läheb seistes paremaks nagu väärt vein. Belli interpretatsioon oli kaasahaarav ja täiuslik ning koostöö Järvi ja EFOga parim, mida selline kooslus pakkuda suudab.

Unustamatu hetk festivali lõppkontserdilt, kui Paavo Järvi kutsus Eesti Festivaliorkestri ette lisapala, Sibeliuse „Andante festivot“ juhatama maestro Neeme Järvi.

Tõiv Jõul

Richard Straussi metsasarvekontserdis nr 2 soleeris Berliini filharmoonikute kontsertmeister Stefan Dohr, kel on õnnestunud maailma ühes esiorkestris mängida nii Claudio Abbado, Sir Simon Rattle’i kui ka praeguse peadirigendi Kirill Petrenko käe all. Berliini filharmoonikutes on Dohri rühmakaaslaseks muide noor särav Eesti metsasarvemängija Paula Ernesaks. Dohri pillimängutase ja rikas värvipalett tõestamist ei vaja. Parimaks kujunes seekordses tõlgenduses kontserdi aeglane keskosa. Pärnu festivalil on käinud läbi aastate ka mitmeid nimekaid pianiste, kelle esinemine on tänaseni meeles – Radu Lupu, Khatia Buniatishvili või Lars Vogt. Tänavuseks külaliseks oli Gershwini üks tunnustatumaid interpreteerijaid maailmas Wayne Marshall, kelle esituses kõlas Gershwini klaverikontsert F-duur. Selles džässilikus teoses sai tunda ergast ja pulseerivat rütmikat ning samuti improvisatsioonilist vabadust, iseäranis ulatuslikuks mängitud kadentsis. Sibeliuse jutustava laadiga „Lemminkäise“ süit, mida orkester mängis kava teises pooles, pakkus Gershwini teosele karget kontrasti. Marshall mängis lisapalaks improvisatsiooni Sibeliuse 2. sümfoonia peateema ja kuulsa laulu „Happy Birthday“ teemal, mis haakus nii kava kui ka Järvide juubeleid tähistava festivaliga. Maiuspalaks tegi Paavo Järvi lõppkontserdil südamliku žesti, kutsudes EFO ette lisapala, Sibeliuse „Andante festivot“ juhatama Neeme Järvi. See hetk ei unune, nagu ei unune ka festivali avakontsert, kus Tallinna Kammerorkestri ees oli särav 85aastane maestro. See kontsert tõestas, et vanus on tõesti vaid number ja dirigent läheb aastate lisandudes ainult paremaks. Olgu siinkohal toodud kas või 95aastane aktiivset dirigendielu elav Herbert Blomstedt.

Eesti kultuurijälg kodus ja võõrsil

Neeme Järvi tujuküllane dirigeerimine ja nauditav õpetusstiil dirigeerimistundides lõi festivalile mõnusa atmosfääri. Neeme Järvi nimega seostub kindlasti paljudele mõiste „Eesti kultuuri maailma viimine“, mis on üks lõppematu protsess. Meil ongi kuulsad heliloojad ja dirigendid, tänu kellele on Eesti kultuur maailma kohale jõudnud. Meie orkestrid on käinud Viini Musikvereinis ja EFO mainekal BBC Promsil. Tänavune kevad tõi Eestile „kohalejõudmise“ ka keelpillimuusika vallas, andes juurde kaks suure rahvusvahelise konkursi võitjat – viiuldaja Hans Christian Aavik (1. preemia Carl Nielseni konkursil Odenses) ja tšellist Marcel Johannes Kits (3. preemia Kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis). Mõlemat laureaati sai Pärnus soleerimas kuulda ja neil on festivaliga varasem side, mistõttu on nemadki sealt ehk omajagu tuult tiibadesse saanud. Aavik esines vaimustavalt ühe solistina Vivaldi „Aastaaegade“ ettekandel Pillifondi galal koos Katariina Maria Kitse, Reinut Tepi, Theodor Sinki, Robert Traksmanni ja Florian Dondereriga. EFO ees soleerisid Brahmsi topeltkontserdis Triin Ruubel ja Marcel Johannes Kits, tehes seda lummavalt. Lisaks soleerimisele mängisid mõlemad muusikud kaasa orkestris. Solistide vahel valitses hea sisuline tasakaal – viiulipartii oli väga reljeefne ja tundeline ning tšello vastukaaluks kandev, karge ja sihiteadlik. Koos orkestriga teevad mõlemad solistid sügisel kontsertreisi Lõuna-Koreasse.

Tipporkestri kõrval on läbi aastate olnud põnev jälgida ka Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestri (JANSO) arengut. Kõik teosed esitati äärmiselt puhtalt ja korrektselt ning kõlapilt oli igati professionaalne. Meeldejäävaks sündmuseks oli Mari Vihmandi kolmik­kontserdi esiettekanne, kus soleerisid flöödimängijad Maarika Järvi ja Monika Mattiesen ning fagotil Martin Kuuskmann. Solistipartiid olid kui eraldi isiksused, intrigeerivast kooslusest vormus haarav etteaste ning orkestripartii oli kujundlik ja nauditav. Kolme puhkpilli­solistiga kontsert on haruldus ja loodetavasti jõuab see veel mitmele lavale. Lisaks JANSO-le oli õppeorkestriks ka Baltic Sea Philharmonic, kes oli festivalil esmakordselt ja mängis vabas vormis loomingulise kava „Nordic Amazonia“ Kristjan Järvi juhatusel. Kava koosnes Philip Glassi ja Kristjan Järvi loomingust ning lisas festivali programmi värske ja krutskiga ampsu helikunsti.

Festivalil tutvustati ka EFO värsket heliplaati „Estonian Premieres“ (Alpha Classics), millel kõlavad Tulve, Kriguli, Kõrvitsa, Aintsi ja Sumera teosed. Välja anti ka traditsiooniline Lepo Sumera preemia, mille pälvis Eesti vene juurtega helilooja Tatjana Kozlova-Johannes. Helilooja tõdes, et saadud tunnustus märgib tema jaoks seda, et ta on osa eesti kultuurist. „Ukrainas toimuva sõja taustal tähendab see minu eesti-vene päritolu jaoks seda, et mind peetakse osaks eesti kultuurist. Mulle on see väga oluline teadmine,“ sõnas helilooja. EFO kavas kõlas eredalt ja mastaapselt Tšaikovski 5. sümfoonia. Vene suurepärase autori loomingul pole Paavo Järvi sõnul vähimatki pistmist vene kallaletungiga Ukrainale. „Tšaikovski kindlasti ei saa olla seotud agressiooni ega julmusega, mis Venemaa tõttu praegu aset leiab. Ent vene kultuuri ärakaotamine teeks meie elu vaesemaks,“ ütleb Järvi.

Pärnu muusikafestival ja Järvi Akadeemia on midagi palju enamat kui suvine kontserdisari. Dirigeerimiskursusel oli tänavu 19 osalejat, nende seas eestlased Nele Erastus, Valle-Rasmus Roots, Imre Rohuväli ja Kasper Joel Nõgene, kellest viimane on vaid 15aastane ja läbi aegade üks noorim osaleja. 85aastase maestro ja 15aastase dirigendi­hakatise vahele jääb 70 aastat, ent kindel on see, et neid eri põlvkonna inimesi ühendab armastus muusika vastu. Nagu ka saalitäit publikut ja teisi lavalolijaid. „Muusika on raskel ajal väga hea sõber. Ta on igal ajal hea sõber,“ ütleb Paavo Järvi. Nõndamoodi arvavad ilmselt ka Eesti Vabariigi president Alar Karis ja värske kultuuriminister Piret Hartman, kes mitut festivali kontserti külastasid. Käes ja ees on rasked ajad ja meeltes võib mõlkuda oht, et finantskriisis saab kultuur kannatada. Ilmselgelt on sellise festivali ja 85-liikmelise orkestri kontsertturnee Lõuna-Koreasse, kust viimasel ajal tulevad muide väga paljude rahvusvaheliste konkursside võitjad, väga kallis ettevõtmine. „Kultuur on see, miks meil on oma riik. Riigi kõige olulisem eesmärk on hoida oma kultuuri ka siis, kui on kõige keerulisemad ajad. Püüan seista koalitsioonis ja valitsuses selle eest, et hoiaksime, arendaksime ja leiaksime lisavahendeid, et seda paremini teha. Valitsus on kokku leppinud, et kultuuri hoiame ja suhteliselt esimesena, enne kui teistest valdkondadest räägime,“ ütleb kultuuriminister Piret Hartman. Küsimusele, kas Pärnu muusikafestival saab ka järgmisel aastal samas mahus tegutseda, vastab kultuuriminister: „Teen isiklikult kõik selleks, et see nii oleks, ja ma ei näe hetkel põhjust, miks see ei peaks nii olema.“ Vaid nii saab riik täita peamist ülesannet – meie kultuuri parimat osa toetada, kultuurimälu salvestada ning Eestit maailmas suuremaks ja kestvamaks teha.

* Kõik artikli tsitaadid on kõlanud Klassikaraadio saates „Suveduur“ 16., 21. ja 22. VII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht