Nagu nokk on loodud

Kädy Plaas-Kala: „Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.“

TUI HIRV

Varakevadel oli laiapõhjalise kogemusega interpreet ja õppejõud Kädy Plaas-Kala mulle juba jõudnud põgusalt mainida uut õppesuunda, mille Eesti muusika- ja teatriakadeemia laulu õppejuht ja Kädy erialaõpetaja Nadia Kurem oli tema kätesse usaldanud. Nüüd on uue õppesuuna ettevalmistusega jõutud sinnamaale, et palusin kooliõel Kädyl sellest lähemalt rääkida. Kui see pilt oli selge, kandus jutt EMTA värske oratooriumi- ja ansamblilaulu koordinaatoriga kõikvõimalikele katsumustele, millega koori- ja kammerlaulja oma töös kokku puutub ja milleks teda peaks õpiaastatel ette valmistama. Samuti vestlesime erialaselt paindlikumast lähenemisest, mis võtaks arvesse laulja ainuomaseid kaasasündinud eeldusi ja kunstilisi taotlusi – lauluosakond ongi muutunud järjest kaasavamaks ja arvestavamaks.

Mis jutuga Nadia sinu juurde tuli?

Eelmise suve lõpus Nadia helistas ja ütles, et akadeemial on plaan avada uus, ennekõike oratooriumi- ja ansamblilaulu magistrisuund, mis sisaldab veel ka kammermuusikat, nüüdismuusikat ja vanamuusikat – kõike seda, mis ei ole praeguse lauljate magistrisuuna fookuses. Praeguse suuna keskmes on pigem bel canto stiil. Kammermuusikat on ka tegelikult suhteliselt vähe. Nii saaks tühimiku täita ja võib-olla anda ka võimaluse sellistele lauljatele, keda ooper ja ooperilava väga ei kõneta. Tegelikult on üsna palju muusikuid, kellele meeldibki hoopis midagi muud teha. Siiani on nad kuidagi vaeslapse osas, bakalaureuse- ja magistriõppes on nad püüdnud kuidagi kes kui palju saada, aga õpe ei ole olnud struktureeritud.

Jutud, et sellist suunda oleks vaja, on käinud juba mitu aega. See on see miski, mis on puudu, sellepärast et kui vaadata Eesti töömaastikku, siis tööle minnakse ikkagi kooridesse, ansamblitesse. Sellist musitseerimisviisi ja vastavat õpetust on ka just praktilise poole pealt minu meelest väga vaja. Uus suund ei tähenda seda, et välistataks igasugune soolo. Peab olema väga võimekas laulja ja kindlasti ei ole see mõeldud nii, et võtame sinna vastu need, kes n-ö päris magistri­suunale ei kvalifitseeru. Huvifookus on neil teistsugune. See oligi mõte, kust hakkasime edasi liikuma.

Sügisel läksime kooli ja edasi oleme põhiliselt Mihkel Polliga [muusika interpretatsiooni osakonna peakoordinaator – T. H.] uut kava kokku pannud. Nadiaga ka muidugi, ta on ka kõigest teadlik, sest tema on ju üldise lauluosakonna professor, temaga on kõik kooskõlastatud. Aga selle suuna asjus oleme just Mihkliga palju omavahel vestelnud ja kirjavahetust pidanud, kuidas ja mismoodi teha. Sinna on mõeldud juhendama ka mitmeid teisi õppejõude: kes kammeransamblit, kes vokaalkammer­muusikat, kes hakkavad eri stiile semestrite või projektide kaupa läbima. Mõeldud on nii, et iga projekti jaoks on eri inimene. Ideaalis võiks ta osata väga hästi ka vokaalselt juhendada. See on ka üks eesmärk – juhtida inimest, kes hakkab hilisemas elus võib-olla rohkem tegelema ansamblimuusikaga, koorilauluga, kuidas tahes seda nimetada –, et ta oskaks ka … Sa ise oled ilmselt ka kogenud seda, et dirigent ütleb mingi kujundi või kõlapildi, mida ta tahab kuulda, aga tihtipeale ei anna ta kätte vahendeid, kuidas seda teha. Näiteks „laula kergemalt“ või „laula sirgemalt“ või sopranitel põhiliselt „brighter and lighter“. Aga kuidas sa seda teed? Et ma ei teeks seda vale tehnilise võttega, võiks akadeemia olla see koht, kus saab õiget tehnilist võtet kasutada, ka erialatunnis need asjad läbi võtta ja proovida, kuidas seda päriselt teha. Mitte ainult lähtuda sellest kõlapildist, mida dirigent nõuab. Mina näiteks olen sellest oma praktilises töös puudust tundnud ja see on mõnikord põhjustanud ka vokaalseid probleeme. Just sellepärast, et kasutan mingeid valesid võtteid ja pärast on hääl väsinud. See tähendabki, et olen midagi valesti teinud.

Oleme mõelnud nii, et üks suur osa sellest õppest on ka kammermuusika, aga kui praegu tavaõppekava sisaldab Lied’i-duot, kus õpilane laulab koos klaveriga – minu meelest on ka see praegu valikainena –, ja siis on suured ooperi­ansamblid, kus tehakse mingeid stseene, siis meie mõte on tekitada kooslus laulja ja eri instrumentalistidega. Mitte lauljatest koosnev ansambel, vaid laulja on just osa kammeransamblist. Kui viiuldajal või ükstapuha millisel instrumentalistil on kammeransambel, kus ta oma kaastudengitega koos musitseerib, siis lauljatel sellist võimalust praegu ei ole. Väga suur hulk muusikat jääb esitamata. Siis ta võiks loogilist teed pidi alustada kõigepealt vanamuusikast, et saaks kõik epohhid läbi proovida. Repertuaarivalikul antakse tudengile ühtepidi võimalus proovida eri asju, aga lõpuks saab ikkagi keskenduda sellele, mis kellelgi kõige paremini õnnestub. On vaja omandada oskus, kuidas panna instrumentalistidega proovi tehes tähele, mida teine pill teeb. Kõlapilt ju muutub märgatavalt, kui ollakse töötanud kogu aeg kontsertmeistriga ja siis satutakse järsku teiste pillide kooslusesse – see ehmatab alguses ikka väga ära, kui ei ole varem sellega kokku puutunud. Mille järgi ma orienteerun? Ja kuidas ma veel partituuriga hakkama saan?

Ja me ei ole veel laiendatud mänguvõtetest rääkinudki! Kui flööt mängib ainult efekte ja ülemhelisid, millest absoluutselt ei saa juhinduda … Võib-olla on vioola kirjutatud aldivõtmes ja klarnet in B. Sellisel juhul kõlavad täiesti muud noodid kui need, mis tunduvad kirjas olevat, ja neist ei jõua midagi käigu pealt välja arvutada.

Just, see on päris keeruline ja võib päris palju lisastressi tekitada. Seda olukorda võib ju natukene lihtsamaks teha, et ringikeste ja ruudukeste nägemine lihtsalt ära ei ehmataks. Võib-olla see ei olegi nii raske, kui alguses välja paistab.

Juba solfedžotunnis peaks olema harjunud, et kogu muusika ei ole diatooniline, duuris või mollis. Tihti on vaja lihtsalt intervall välja arvutada ja helistik unustada. Suur osa vanemat muusikat on kirjutatud nii, et instrumentaalpartii on mõeldud lauljat toetama. Mispärast need EMTA teise korruse B-tiiva parempoolsete klasside klaverid on ära taotud? Ikka sellepärast, et kontsertmeister peab nii kõvasti kaasa mängima, et laulja kuuleks läbi oma kõrgete ja kõvade nootide klaverit. Kammeransambel seda aga teha ei pruugi, nende puhul on lugu kirjutatud nii, et laulja on üks instrument teiste seas. Mulle tundub, et kui laulja on õppinud ainult selles keskkonnas, selles mullis, siis ongi ainuke inimene, keda ta usaldab, kontsertmeister. Ta on kontsertmeistrist väga sõltuv.

On. Tihti õpetabki partii selgeks kontsertmeister ja siis käiaksegi temaga ringi nagu parima sõbraga – ja kui teda ei ole, on õudne. (Naerab.) Aga selle uue suuna lõpueksamil, mis võiks kujuneda lõpukontserdiks, saab näidata oma tugevaid külgi – seda, mis lauljat kui muusikut kõnetab. Repertuaari osas antakse natuke nii-öelda suunajuhis: mida läbi teha, et stiilidest tekiks mingi ettekujutus. Palju on vokaalsümfooniliste suurvormide aariaid koos retsitatiividega, et harjutaks ka retsitatiivi laulma. Siis lauldakse soolomuusikat, kammerlaulu ja kindlasti ka uuemat kammermuusikat, et muusika ei lõpeks Schönbergiga. Schönberg ei ole see kõige uuem muusika. (Naerab.) Mõte on veel teha koostööd heliloomingu osakonnaga, et ka nemad saaksid aimu, kuidas häälele kirjutada. Igatahes mitte nii, et ahah, soprani hääleulatus on siit sinnani, paneme aga siia kolmandasse oktavisse hästi palju informatsiooni, et peaks hästi palju sõnu sinna ütlema, kuigi tegelikult ei ole füüsiliselt võimalik ennast sealt ülevalt lauldes teksti osas arusaadavaks teha. Tihtipeale just noored heliloojad ei taju seda. Siis veel näiteks passagio’d: kas kirjutada üle­mineku­nootide peale hästi palju või saada aru, et see ongi üleminekunoot ja seal väga pikalt ei peatu. Kõik sellised nüansid, et ka heliloojatel tekiks kogemus, kuidas kirjutada – ja lauljatel siis omakorda kogemus, kuidas seda esitada, teha elusa heliloojaga koostööd.

Praegu on sellised mõtted. Loodame, et see kõik saab teoks. Esimene aasta saab, ma arvan, olema sissetöötamine. Ega me ju päris täpselt ei tea: oleneb nendest inimestest, kes sisse astuvad, mida saame teha ja mida ei saa. Ilmselt saame kaasata ka vokaalselt tublimaid koorijuhtimise osakonnast, seal on ju ka palju väga häid lauljaid. Meie kutselistes koorideski on ju neid inimesi.

Vat sellised põnevad lood. Mulle oli see kohe väga südamelähedane, kui Nadia helistas. Siis tundsin kohe, et see on see, mille eest tahan seista: et nendel inimestel, kes tunnevad, et suur ooper ei ole nende rida, ja ka hääl ei ole võib-olla täpselt selline, mis sinna sobituks, oleks ka oma koht. Häälematerjal erineb inimesiti, see ei tähenda, et ollakse kuidagi kehvem. Praegu on aga natuke tagaplaanil olnud just sellised kammerlikuma suuna esindajad. Seda on justkui peetud selliseks „ah, see on see, kes ei oska“. Mulle igatahes tundub mõnikord nii.

Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Ta ei saa sellest aru ja see ei lähe tema biorütmidega või millega tahes kokku, eks. (Naerab.) Ei sobi, noh. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.

Hakkasin mõtlema, kas saame oma ooperi Eesti jõududega mehitatud. Nii Estonias kui ka Vanemuises tuuakse lavastuste jaoks väga palju lauljaid väljast sisse. Kas see on mingi moeasi või tahab ooper väga valmis hääli ja nad ei viitsi ise panustada otse koolipingist tulnute väljaõpetamisse, kui on nii palju ansambleid ja koore, kus saab õppida ja harjutada.

Nojah, vaata, meil ei ole ju sellist ooperistuudiot, nagu on Kesk-Euroopa ja üldse maailma ooperiteatritel. Sellised ooperi­stuudiod, kus saab rahulikult ennast sisse õppida, on pisikesed rollikesed ja lauljaga tehakse tööd ja on coach’id, kes teda õpetavad. Sellist tugisüsteemi meie noortele lauljatele tõesti ei ole. Estonia midagi sellist vahepeal ju tegi väga vähesel määral, aga üldiselt püütakse seda funktsiooni vist täita nii, et võtavad koori ja annavad sealt tublimatele lauljatele väikesi sutsakaid. Süstemaatilist väljaõpet pole.

Lauluosakonnal on ju praegu selline rõhk, et koolitatakse ooperisoliste, aga nood ei leia tihtipeale rakendust. Kooris leiaks rakendust, aga selle töö jaoks ei anta jälle õiget väljaõpet. Siin tundub olevat mingi nihe.

Ooperikoori nad siiski ju saavad. Diplom taskus ja otse solistiks – nii see üldiselt ei käi. See on väga suur erand, kui nii läheb. Üks vaheetapp on puudu, tegelikult ka koorimuusika valdkonnas. Need lauljad ei ole tahtnud magistrantuuri minna, sest nad tunnevad, et see ei kõneta neid päriselt, ja ka häälematerjal ei ole võib-olla päris selline, millega annaks laulda suurt bel canto repertuaari. See võimalus ongi olnud justkui puudulik. Tegelikult kammerlaulu suund ju mingil ajal oli. See lõppes minu meelest ära just enne seda, kui mina akadeemiasse astusin. Ma ei tea, mis põhjusel niimoodi otsustati.

Võib-olla ei saanud see korralikult tuult alla, ei toiminud. Igatahes on väga tore, et nüüd saab noorem põlvkond midagi oma käe järgi üles ehitada. Lauljad on ju harjunud teiste erialade muusikutega koos tegutsema. Lauluosakonnas oli vanasti nii isoleeritud tunne. Sealt sai ainult seda, mida pakuti. Mina otsisin kogu aeg kinnitust, et laulja on ka interpreet, mitte et lauljad ja muusikud on kaks eri tsunfti …

„Lauljale on hästi rikastav kuulata instrumentalisti ja temaga ansamblit teha – just see, et ma ei ole solist, vaid et me kõik moodustame selle ansambli,“ on Kädy Plaas-Kala veendunud. EMTA uus oratooriumi- ja ansamblilaulu õppekava ongi loodud muu hulgas selle oskuse arendamiseks.

Stina Kase

Minu puhul on ju ka kogu see kammermuusika suund ja ansamblilaul tulnud nii, et olen olnud iseõppija. Koolis otseselt ju niimoodi ei õpetatud, seda kogemust me ei saanud. Tundsin ennast väga üksinda: õige märkus sul, et lauljad ei puutu teiste osakondade tudengitega kokku, heal juhul klaverimängijatega. Aga just kooliajast saavad alguse muusika­alased suhted, mis kannavad meid läbi elu. Lauljale on hästi rikastav kuulata instrumentalisti ja temaga ansamblit teha – just see, et ma ei ole solist, vaid et me kõik moodustame selle ansambli. Kui laulja on laval, siis tihtipeale tekib natuke see tunne, et laulja on see suur solist ja klaver on taustaks. Tahaksin siiski mõelda niimoodi, et me mõlemad oleme olulised.

See on see õige suhe. Esiteks on levinud arusaam, et laulja on solist, ja teiseks, et klaverit mängib muusikuna kogenum ja vanem toetaja – on rohkem nagu lapsehoidja eest. Lauljate maine on juba kord selline.

Jah, minu meelest on hästi-hästi oluline saada just omavanuse inimesega musitseerimise kogemus, kus ollakse täitsa võrdsel positsioonil. Ka instrumentalistidele on see oluline.

Kas hakkate vastu võtma sisse­astumis­eksami põhjal? Laulu eriala bakalaureusetase ei ole tingimata eeldus?

Ei ole. Sisseastumiskava peab korralikul tasemel esitama, siis ongi hästi. Siis saab ka vestelda mingitel üldkultuurilistel või üldlaululistel teemadel. Ma siiski usun, et sinna tulevad üldiselt inimesed, kes on juba bakalaureuseõppe lõpetanud või siis juba praktilist tööd teinud – näiteks koorilauljad, kes tahavad vastava kraadi saada. Huviga ootame, kes tulevad.

Kuidas te bakalaureusetudengeid ette valmistate? Kas arvestate juba bakalaureuseastmes võimalusega, et mõned lähevad vokaalkammermuusika ja teised ooperisuunale, või on kõigile samad nõudmised?

Laulueriala bakalaureusetaseme lõpukavad – ja tegelikult ka muud kavad, mida õpilased peavad selle kolme aasta jooksul esitama – on üsna paindlikud. Need ei nõua tingimata üle oma varju hüppamist. Ei pea ennast rebestama, et laulda kindlasti mingeid oma häälele sobimatuid asju.

Nii et nõudmised on muutunud viimastel aastatel, sellest ajast, kui meie õppisime?

Inimesega arvestatakse nüüd palju rohkem, jah. Ei ole kõik ühtemoodi. Ma just rääkisin oma läti tudengiga, kes kirjeldas, kuidas Läti akadeemias on just nii, et semestrite kaupa läbitakse barokk, klassitsism ja lõpuks on verism ja Wagner. Aga kui minu hääl ei ole selline – mis ma siis teen? Laulan lihtsalt kehvasti? Ja võib-olla on väga suure häälega inimesel ka ebamugav laulda selliseid väga liikuvaid asju: Mozarti muusika võib teinekord olla tehniliselt üllatavalt raske, Bachist rääkimata. Inimesed on ju väga erineva muusikalise tunnetusega ka – mis kellelegi sobib ja millest keegi aru saab.

Sõltub ka taustast. Ilmselt on lihtsam laulu õppida, kui osatakse juba nooti lugeda. Kui seda oskust ei ole, läheb nii palju auru noodilugemise peale, et ei ole jälle aega oma tehnikaga tegeleda.

Jah, kui akadeemias veel takerduda sellesse, et ei suuda ise oma lugu selgeks teha, siis on ikka väga hull lugu. Väga suur potentsiaal jääb kasutamata: tunnis tegeletakse sellega, et õpetada noodid selgeks.

Võimalik, et muusikaliselt kogenumad sobivadki paremini kammersuuna peale. Ooperis peab jaguma väga palju tähelepanu hääle tekitamisele. See on sport, seda on vaja treenida.

Jah, aga ma võin öelda, et ka tunniajalist rasket koorimuusika kava laulda on füüsiliselt väga raske. Ja kui neid kontserte teha kontserdireisil igal õhtul või üle õhtu, nõuab see meeletut vastupidavust – seda enam et peab ennast veel teistega kokku sulatama. See on omaette teema, ja üsna keeruline.

Just, see nõuab professionaalsust ja seda on ka vaja kõrgkooli tasemel õpetada.

Tegelikult on vaja väga head vokaalset ettevalmistust, et koorilauljana hästi ja pikka aega vastu pidada.

Kontserdisaal on ju samamoodi vaja täis laulda.

On, ja kooris laulmisel on omad keerulised momendid. Mulle näiteks väga meeldis Paul Hillieri käe all laulda. Ta on ise suurepärane laulja ja oskas tänu sellele väga hästi ka lauljaid juhendada. Mõni selline inimene võiks meilgi ideaalis võtta olla.

Oo jaa! On väga tähtis, et saab arvestada sellega, et on inimene, kelle pill on tema keha, ja tal on isiksus, selle hääle taga on muusik. Mõne dirigendiga on tunne, nagu toodaks hoopis mingit midiklaviatuuri häält …

Hillier lähenes just laulja seisukohalt, ta ei pannud lauljat kunagi ennast halvasti tundma. Ta laskis alati kõik ilusti välja laulda, hea tehnika pealt. Tema persoon avas küll mu silmad. Mul on nii hea meel, et sattusin tema ajal Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Kogu see repertuaar – ja nii ägedaid soliste nägi …

Suurepärane! Olen ise alati liimist lahti läinud pideva nõiajahi pärast n-ö puhtale laulmisele. Muudkui heidetakse ette: see on madal! Must! Ei ole intoneeritud! Aga miks ta ei ole intoneeritud? Sellepärast, et tehnika ei ole õige. See on ettevaatlikkus, ja kui üritatakse ettevaatlikult intoneerida, läheb ainult hullemaks.

Intonatsioonivead ei tule ju tegelikult sellest, et sa ei kuule! Noot on kõrge või madal, sest tehniliselt tehakse midagi pahasti.

Aga kui korralikult laulda ei tohi, sest muidu kostab see välja, siis ei saagi ju oma tehnikat rakendada. See nõiajaht on nii õudne. Siis ei teki kooris ka mingit õiget dünaamikat ega musitseerimise tunnet, sest kõik on sunnitud nii ettevaatlikuks. Äkki selle uue vokaalmuusika suuna üks tulemus ongi see, et koorid saavad hakata rohkem musitseerima? Igas mõttes. Neil on vokaalselt paremini ette valmistatud lauljad ja igasugune pädevus – vokaalne, muusikaline ja koorijuhtimise pädevus. Need kuidagi ühituvad omavahel ja arenevad mingis sümbioosis edasi.

Ma loodan küll. See võikski olla asja mõte. Üks on koorilaulu suund, aga teine see, et kammermuusikuna on võimalik laulda erisuguste koosseisudega vastavat repertuaari: saab kogemuse ja osatakse ka sellega midagi pihta hakata. Pealegi laulavad koorid ju palju vokaalsümfoonilist muusikat, mille esita­miseks on samuti vaja soliste. Tore, kui sellistel puhkudel saab kasutada soliste omast koorist.

Kujutan ette, et täisväärtuslik muusikaelu võiks lauljatel olla täpselt nagu instrumentalistidel. Igaühel on kolm tegevusvaldkonda: mängitakse orkestris, kammermuusikat ja soolot. Vahekord muidugi muutub kogu aeg ja see on okei: mõnikord ollakse pigem orkestris, teinekord pigem solist. Aga elu jooksul peab olema võimalik muusikas teha kõiki neid kolme. Nii ei jääda kinni oma ühte asja, mida n-ö tohitakse teha oma fach’i [hääleliigi – T. H.] alusel.

Jah, ei piiritleta ennast stilistiliselt nii kitsalt. Ilmselt mõned asjad õnnestuvad lihtsalt paremini, aga paindlikkus on siiski väga-väga oluline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht