Muusikute rõõmupäev Mubas

Kolme kooli liitmine loob ainult häid võimalusi ning soodustab kaunite kunstide levikut ja populaarsust, sest ilma nendeta ei saa.

LINDA TEEMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rahvusvaheline muusikapäev Mubas ehk Tallinna muusika- ja balletikoolis 1. X.

Alanud on oktoober. See tähendab, et juba kuu aega on kestnud Tallinna muusikakeskkooli, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Tallinna balletikooli uus ajastu – Muba. Teadagi on oktoobri algul ka rahvusvaheline muusika­päev, mida need koolid on alati tähistanud. Lau­päeval, 1. oktoobril toimuski mitu kontserti, kus astusid üles õpilased kõikidest uue kooli osakondadest – klassikalise, rütmimuusika ja balleti omast.

Olin hommikul hästi häälestatud eesootavaks kontserdipäevaks, mida kroonis päikesepaisteline ilm. Kuna olen Muba õpilane ja juba kuu aega selles koolis käinud, siis jäi ära esimest korda maja seest nägemise vau-efekt, mida tundsid ilmselt paljud külalised. Muusikapäeval korraldati viis kontserti ja need leidsid aset hoone esimesel korrusel asuvates saalides ja auditooriumides, mida on kokku kuus: väike auditoorium ja kammersaal, suur auditoorium ja kammersaal, suur saal ja black box. See korrus täidab mingil määral ka avaliku ruumi ülesannet ja sinna pääsevad uudistama kõik huvilised.

Üks erinevus võrreldes tavalise koolipäevaga torkas siiski silma. Kuna eelnevatel päevadel oli toimunud mitu pidulikku kontsertetendust kooli­perele, arhitektidele, riigikogulastele ja presidendile Tauno Aintsi uudisteosega „Looja, teadlane, muusik“, olid fuajees veel alles fotosein ja sinine vaip, mis sobitusid kenasti kavasid jagavate saali­teenindajate Muba sametpusadega ja jätsid mulje, nagu oleks tegu kontserdimaja, mitte kooliga.

Päev algas kell 11 klassikalise muusika suuna õpilaskontserdiga suures kammersaalis, kus kontserdi avasõnad ütlesid klassikalise muusika õppejuht Reet Käärik ning muusikaürituste ja praktika korraldaja Lauri Sepp. Üles astusid õpilased algklassidest gümnaasiumini. Kontsert oli nagu üks õpilaskontsert kunagi, oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega. Saal oli peaaegu täis ja publik toetas aplausiga kõiki võrdselt. Õhkkond oli akadeemiline, kuid südamlik. Viimase numbrina kõlanud energiline ja rütmikas Eduard Oja „Magatsitlite tants“ „Aeliita süidist“ Liisi Šleiferi esituses oli hea üleminek järgmisele üritusele, rütmimuusika osakonna kontserdile black box’is.

Tauno Aintsi uudisteos „Looja, teadlane, muusik“ (tekstide autor Urmas Lennuk, lavastaja Teet Kask, dirigent Andres Kaljuste), mis on loodud spetsiaalselt kooli avamiseks, tuli muusikapäeval esitusele neljandat korda. Foto on tehtud avakontserdil 30. septembril.

Gunnar Laak

Mul vedas ajastusega, kuna selle kontserdi kohtade arv oli piiratud ja kõik soovijad saali ei mahtunudki. Hämarus ja džässiklubilik valgustus lõid õdusa õhkkonna ning akendeta ruumis võis vabalt arvata, et tegu on õhtuse esinemisega. Juba publiku hulgas istudes ja kontserdi algust oodates oli tunda, et tulemas on midagi palju vabamat kui eelnenud klassikalise muusika kontsert.

Läbi sumina tutvustasid end sujuvalt väga positiivse energiaga Maribel Ermel ja Oliver Kaljula, kes esitasid Cleo Soli loo „Why Don’t You“. Etteaste alguses selgitas Ermel, et lugu räägib vabalt võtmisest ja lahtilaskmisest, ja olemine läks veelgi mõnusamaks. Klaverimängijana arvan, et rütmimuusika osakond peab nüüd rõõmustama – tänu uuele koolile on nende tehnikavidinad väga kõrgel tasemel. Eredaimalt jäi meelde tüdrukute kvartett, kes esitas kitarri saatel tuntud lugudest omatehtud seade „Saatanlik naine mustas kleidis“. Viimasena esines progeroki ansambel Permanent Blue Oliver Kilgi omaloomingulise palaga „Memories of Your Delusion“, mis andis rokikontserdi mõõdu välja ja vallandas sisemise energialaengu.

Oreliklassi kontserdil kell 13 oli kuulajaid vähem, kuna klassiruum on kitsas. Esinejaid oli vaid kaks, Maria Lehtlaan ja Paula Liisa Alasepp, kellest esimene tegi ka lühikese orelitutvustuse, kus minu jaoks oli liiga palju erialaspetsiifilisi sõnu. Nii palju mõistsin, et tegu on väikese, viie registriga oreliga. Pärast tema etteastet rääkis oreliõpetaja mängitavatest teostest: esitusele tulid näiteks Felix Mendelssohn-Bartholdy oreli­sonaat op. 65 nr 1 f-moll ning Johann Sebastian Bachi prelüüd ja fuuga e-moll BWV 533. Väiksest ruumist hoolimata olid orelihelid väga mahedad ja registrid eristusid selgelt. Tekkis kabellik koduteenistuse tunne. Orelimängija lähedalt nägemine pani mind mõtlema, milline tugev füüsis ja hea koordinatsioon peab organistil olema. Müts maha nende ees!

Orelikontserdilt kiirustasin riideid vahetama, sest siis oli minu kord kooriga esineda. Eelmainitud Tauno Aintsi uudisteos, mis on loodud spetsiaalselt kooli avamiseks, tuli esitusele neljandat korda. Aintsi teos koosneb kaheksast osast, kuhu on kaasatud koor ja orkester ning lisatud ka rütmipillid ja klaver. Teet Kask on muusikale loonud koreograafia ja tantsisid kooli eri vanuses balleti­õppurid. Koorilauljana võin kinnitada, et esinemine läks edukalt. Pärast kontserti kommenteeris dirigent Ingrid Kõrvits: „See oli senisest parim õnnestumine!“

Kell 16 leidis suures saalis aset Muba muusikapäeva viimane kontsert. See oli teine klassikalise suuna kontsert tol päeval. Kuna tegu on kuulajaid kõige rohkem mahutava saaliga, mõjus kogu kontsert suursugusemalt. Üldine tase oli kõrgem kui esimesel kontserdil, kuid eriti sügava mulje jätsid Mattis-Johan Mere trompetil esitatud Edward Elgari „Salut d’amour“ ehk „Armastuse tervitus“ op. 12, Iris Teemägi Sergei Rahmaninovi „Eleegia“ op. 3 nr 1 tšellole ja Erik Hagi Yoshinao Nakada klaverietüüdiga „Allegro“. Aplaus sonaadi- ja tsükliosade vahel üllatas, kuid ka rõõmustas, sest sellest võis järeldada, et kontserti olid peale oma maja inimeste tulnud kuulama ka teised muusikahuvilised.

Paar märkust ja kiidusõna veel kava koostajale. Kavalehel oleks tahtnud näha ka õppuri klassi ja õpetaja nime, sest neid oleks vaja teada, seda enam et koolid on hiljuti liidetud ja kõik ei ole veel tuttavad. Teisel kontserdil mõjus aga teoste järjekord väga hästi ja vaheldusrikkalt.

Kõik minu kuuldud kontserdid olid eri ilmega ja näitlikud, andes ülevaate õpilaste tasemest ning Mubas õpitavatest erialadest. Kindlasti lisas teiste kuulamine mulle motivatsiooni võtta viimasel gümnaasiumiaastal kooli kontserditegevusest osa nii palju kui võimalik. Veel meenusid mulle ühes presidendi kõnes rõhutatud sõnad: „Mul on kahju seda tõdeda, kuid teie, muusikud, olete valinud majanduslikult väga ebapraktilise ala.“ Selle peale purskas publik tookord naerma, kuid hiljem sellele mõeldes nii naljakas ei olnudki. Siiski arvan, et kolme kooli liitmine loob ainult häid võimalusi ning soodustab kaunite kunstide levikut ja populaarsust, sest ilma nendeta ei saa. Seda tõdesid kindlasti kõik, kes said 1. oktoobril osa Muba muusikapäevast.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht