Muusika esitamise muutuvad eelistused

„Võib mõjuda üllatavalt, kui kompleksne ja mitmekihiline kultuurinähtus on interpretatsioon,“ kirjutab oboemängija Heli Ernits oma doktoritööd tutvustades.

HELI ERNITS

Interpretatsioon muutub pidevalt – samamoodi kui muu (muusika)maailm. Üldlevinud eelistused lääne klassikalise muusika esitamisel muutuvad aga üsna kuulmatult ning alles aastakümnete tagant pärit salvestisi kuulates saame teada, kui üllatavalt palju eri aegadel tehtud professionaalsed esitused üksteisest lahknevad.

Oma doktoritöös „Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett: esitusstiili analüüs salvestiste põhjal“ (2016) puutusin kokku puhkpillimuusika interpretatsiooniga 1950. aastatest kuni tänapäevani. Ennekõike soovisin selle loomingulis-uurimusliku doktoriprojekti kirjaliku osaga avada olulise eesti kammermuusikaansambli, Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti (1942–1992) esitusstiili ja mängu iseloomulikke jooni ning muutusi aastakümnete jooksul. Olulisele kohale tõusis ansambli interpretatsiooni tugev side maailmas vägagi dominantseteks osutuvate üldiste esitusstiili muutumissuundadega.

Esitusstiil muutub märkamatult

Kui nõustuda briti muusikateadlase Daniel Leech-Wilkinsoniga, siis moodustavad interpreedi isikupärase esitusstiili talle omased harjumused mitte esitada nooditeksti täpselt.¹ See võib kõlada pisut vastuoluliselt: kas ei seisne lääne klassikaline muusika just selles, et interpreet esitab helilooja nooditeksti üsna täpselt? Esitusstiili määratlevate iseloomulike harjumuste puhul mitte esitada nooditeksti täpselt on aga mõeldud lausa interpretatsiooni mikrotasandit – näiteks kerge agoogika (fraasi teenistuses), individuaalsed dünaamikanüansid ja toonivarjundid ning tempovaliku varieeruvus. Võib mõjuda üllatavalt, kui kompleksne ja mitmekihiline kultuurinähtus on interpretatsioon.

Niisiis on igal muusikul personaalne stiil – harjumuslike elementide miks­tuur, mida on kujundanud õpetajad, õpingukaaslased (uuringud on leidnud, et õpingukaaslaste mõju kipub olema suurem kui õpetajate mõju), salvestistel ja kontsertidel kuuldu, eksperimenteerides omandatud kogemused, publiku tagasiside jne. Paratamatult on aga interpreedi harjumuste kogum tugevalt iseloomulik oma ajale. Stiilide grupeerumised võivad tugineda samuti rahvuslikele, religioossetele ja teistele ideoloogilistele tõekspidamistele.

Kontseptuaalselt on esitusstiil vägagi sarnane kompositsioonistiiliga, kuid huvitaval kombel peab Leech-Wilkinson viimasele omaseks märksa äkilisemat muutumist. Heliloojal olevat lihtsam olla revolutsiooniline, tahtlikult muutuda ja üllatada, kuid saavutada siiski publiku heakskiit. Interpretatsiooni­stiil muutub pigem ekslikult, järkjärguliste, peaaegu märkamatute muudatuste kaudu. Interpreedil oleks võimatu meeldida publikule, korraldajatele ja kriitikutele ning juba õpilasena meeldida ka õpetajale ja eksamikomisjonile, kui tema muusikategemise viis erineb valitsevast normist sellisel määral, nagu kuuleme kaugemast ajaperioodist pärit salvestistel.

Kuidas esitusstiil siis muutub? Võib öelda, et interpreetide läbilöögivõimet mõjutab suuresti kohanemine üldise valitseva harjumuspärasusega, kuid nad peavad seejuures näitama teatud eristavaid jooni, mis näivad värskena. Noorel muusikul õnnestub teha karjääri, kui ta on väga kompetentne ja kui tal on pakkuda midagi märgatavalt, aga mitte ärritavalt uut. Kui edu on saavutatud, kaob aga stiimul esitusstiili edasi uuendada. Saavutatud tunnustus väärib hoidmist ning ise õpetajaks saades antakse samuti edasi ennekõike oma stiili. Tüüpiline on, et üsna karjääri alguses välja kujunenud interpreteerimisharjumusi hiljem oluliselt ei muudeta ja seega muutub valitsev esitusstiil tasapisi, peaaegu kuuldamatult. Märgata võib seda muutumist alles paarikümne aasta lõikes salvestiste ajaloo kaudu.

Esituskvaliteet ja interpretatsiooniline mitmekesisus

Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti esitusstiili analüüsimiseks ja iseloomustamiseks kuulasin ansambli salvestisi kolmekümneaastasest ajavahemikust ning võrdlesin neid mitme teise puhkpillikvinteti salvestistega samadest teostest. Uurimistulemustele tekkis selge raamistik: eesti ansambli esitusstiilile iseloomulikud jooned peegeldasid paljudes aspektides XX sajandi teise poole üldisi muusika interpreteerimise suundi.

Briti muusikateadlase Stephen Cottrelli sõnul muutus muusika esitamise esteetika XX sajandil märkimisväärselt.² Olulisemate muutumissuundadena kasvasid suurel määral nõudmised esituse kvaliteedile ja samal ajal vähenes interpretatsiooniline mitmekesisus. Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti üsna pikk tegutsemisaeg peamiselt XX sajandi teises pooles paigutab ansambli nende pikaaegsete järkjärguliste muutuste keskele. Seos interpretatsiooni peamiste muutumissuundadega väljendus nii ansambli enda esitusstiili teisenemises pika tegutsemisaja jooksul kui ka võrdluses uuemate kvintettidega.

Laiema skaalaga artikulatsioon, tendents esitustempode polariseeritusele ja ere muusikaline karakteersus viitasid Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti mängus võrreldes hilisemate esitustega suuremale interpretatsioonilisele mitmekesisusele. Artikulatsiooniskaalat laiendas lühendatud ja kohati väga terav artikulatsioonikasutus võrdlemisi lühikeste nootide puhul ning teisalt eriti kantileenne mäng pikema strihhiga lõikudes. Esituse tempovalikul kiputi aeglaseid lõike mängima aeglasemalt ja kiiremaid pigem kiiremini, suurendades nii kontrasti tsükli eri karakteriga osade vahel. Muusikaliste karakterite eredus oli üks Jaan Tamme nimelise puhkpilli­kvinteti interpretatsiooni märgatavaid jooni ja see väljendus mitmes aspektis.

Väiksemaid nõudmisi esituse kvaliteedile tähendasid ebatäpne dünaamikakujundus, kõla ja intonatsiooni ebaühtlus eri registrites ning muidugi puudujäägid pillide mängukvaliteedis. Selgus, et helilooja valitud dünaamika teostamises olid uuemad mitte-eesti ansamblid uuritavast kvintetist täpsemad ja suurema dünaamilise skaalaga. Huvitav näide interpretatsioonilise mitmekesisuse seosest väiksemate kvaliteedinõudmistega on selline: Jaan Tamme nimelise puhkpillikvinteti salvestistel võis kuulda lõike, mis jätsid mulje, et muusikud püüavad saavutada pigem muusikalist eredust kui mängu perfektsust. Näiteks võis ansambel olla valinud erakordselt kiire tempo, mis mõjus efektselt ja karakteerselt, kuid muutis koosmängu täpsuse raskesti saavutatavaks. Cottrelli sõnul ongi tänapäeva standardid väga palju tõusnud just ansamblimängu ja häälestuse täpsuse osas.

Jaan Tamme nimelise puhkpilli­kvinteti salvestiste kõlalist ebaühtlust ja teravust võib seostada tolleaegsete kvaliteedistandarditega, teisalt kujundab puhkpillide esitusstiilis ühe olulisema komponendi – kõla – loomulikult ajastu maitse. Pärast Teist maailmasõda laialt levima hakanud puupillide rohket vibraatokasutust vähendas XX sajandi teises pooles ajalooliselt informeeritud esituslaadi ideede levik, mis on praeguseks pillikõla esteetikat üldisemalt muutnud. Cottrelli järgi asendusid XX sajandi jooksul ideed ansamblikõlast, mille puhul tämbrite mitmekesisust nähti positiivse joonena, ideedega, mis hindasid pigem tämbrite homogeensust, balanssi ja tämbrilist sulandumist. Veel mõnda aega tagasi vastandusid rahvuslikud kõlakultuurid austria ja saksa tumedale puhkpillikõlale, mis praegu on hakanud muusikamaailmas domineerima. Nii ühe instrumendi kui ansamblite-orkestrite tervikkõla seisukohalt liigutakse tämbriühtsuse poole.

Rahvuslik stiil on aga kahjuks lääne muusikast praktiliselt kadumas. Globaliseerumise ja salvestustehnika arengu tagajärjel levivad järjest paremad, peaaegu perfektsed salvestised, mis kujundavad muusika esitamise eelistusi.

1 Daniel Leech-Wilkinson, Recordings and histories of performance style. – The Cambridge Companion to Recorded Music. Ed. by Nicholas Cook, Eric Clarke, Daniel Leech-Wilkinson and John Rink. Cambridge University Press 2009, pp. 246–262.

2 Stephen Cottrell, Musical performance in the twentieth century and beyond: an overview. – The Cam­bridge history of musical performance. Ed. by Colin Lawson and Robin Stowell. Cambridge: Cambridge University Press 2012, pp. 725–751.